tema pruudi, ilusa ja viisaka preili Agnes von Mönnikhuseni auks olete siia kokku tulnud; sellepärast palun teid sõbralikult, et neid kristlikke pulmi ristiinimese viisil rahus ja rõõmus lõpetaksite. On kellelgi teise vastu mõnd vana viha või vaenu, siis jäägu see siin paigas meelde tuletamata. Kes seda teha ja täita tahab, see tõstku käsi ja tõotagu sõna pidada.”
Kõik tõstsid käed üles ja tõotasid pulmas rahu pidada. Siis sõitsid nad trummide ja pasunatega, püsse paugutades ja mõõku kõlistades laagrisse tagasi, otsekui oleksid nad suure lahingu võitnud. Kaks korda ratsutasid nad mõisa palkoni eest läbi, kus Agnes täies pruudiehtes teiste naisterahvaste keskel seisis ja ratsanike peale vaatas. Siis jagunesid kõik ratsanikud kahte salka, üks peigmehe, teine pruudi auks, ja nooremad alustasid mõisaõuel võidumängu nüride odade ja plekist mõõkadega. Kõik sõjamehed ja sulased kogunesid mängijate ümber, kiitsid valjusti neid, kes kõige suuremat rammu ja osavust näitasid, ja pilkasid kibedasti neid, kes end võita lasksid. Kõige valjemini kohas pealtvaatajate naer, kui Hans von Risbiter, keda Delvig odapiste peale välja oli kutsunud, sadulast maha lendas. Seda nähes tõusis Agnes järsku üles ning läks palkonilt ära. Teistest naisterahvastest ei läinud keegi ta järele, sest nende tähelepanu oli põnevusega võidumängule juhitud. Agnes tõttas üksipäini oma kambrisse, kus ta nõrkedes toolile langes. Ta süda oli raske, pea segaseid mõtteid täis; tal oli üksainuke selge tunne; pahameel Hans von Risbiteri vastu. Agnes oli kui ilmsüüta laps valju isa ja õrna ema hoole all üles kasvanud. Ta ei tundnud seni muud häda ega õnnetust, kui seda, mis sõja läbi sündis; sõjahäda tundis ta küll pöhjalikult, sest ta oli just niisama vana kui suur Liivi sõda – 18 aastat. Kõige vähem tundis Agnes omaenese südant. Sel ajal ei olnud ju romaanide lugemine veel mitte rüütlipreilide harjunud ajaviide ja Agnes von Mönnikhusenile oli see uudne, odav ja hõlbus südameteaduse kursus 18 aasta vanuses veel täiesti tundmatu asi. Agnes teadis niipalju, et neiud, kui nad umbes 20 aasta ümber vanaks on saanud, vanemate tahtmist mööda mehele lähevad; tehakse toredad pulmad ja siis sõidab noor abielupaar oma mõisa ja elab seal lustlikult – kui aga sõda lubab.
Koos elades pidi nõndanimetatud armastus iseenesest tulema, ja see oli Agnese meelest üsna loomulik, sest tänini oli ta ju kõiki armastanud, kellega ta koos elas: isa, ema, surnud venda, sugulasi, oma hoidjaid, isa jahikoeri, tädi Mathilde valget kassi ja mitmeid sulgloomi. Junkur Risbiter ei olnud näo poolest ilus, ega ka mitte üleliia tark, aga isa ütles, et ta tubli noormees ja suure varanduse ainus pärija olla, kellele isa pealegi oma verivaenlase vangivõtmise eest suurt tänu võlgu oli. Igapidi oli Risbiter vähemasti niisama hea, kui mõni teine kosilane, miks ei pidanud Agnes teda meheks vastu võtma? Pulmadega oleks Agnes heameelega veel aega viitnud, sest ta ei raatsinud isast lahkuda, aga isa oli ju pulmapäeva ette määranud, ja mis isa ütles, see pidi tõrkumata täidetud saama. Vähemais asjus tegi a Mönnikhusen hea meelega tütre tahtmist ja laskis ennast õrnast käest juhtida, aga meheleminemise asjus ei olnud Agnesele iialgi mõtet pähe tulnud isa tahtmise vastu hakata. Nüüd aga märkas Agnes korraga, et abieluks ometigi enam vaja oli kui isa tahtmist, ja ühtlasi tundis ta oma südames soovi ärkavat asja oma silmaga vaadata, aega viita, uurida. Ta aimas südames, et ta Hans von Risbiterit iialgi ei või armastada ega temaga koos elades õnnelik olla; veel enam, ta tundis, et Risbiter temale otse vastumeelt oli. Nagu kõik naisterahvad, nõnda veeretas ka Agns oma südame põhjas kõik süü meesterahvale. Ta ei uurinud neid tõelisi põhjusi, mis peigmeest tema meelest läilaks tegid, vaid andis oma tundmusele maad ja see tundmus ütles: Hans on valelik, vilets hoopleja, näo poolest inetu, jõu poolest nõrk, ühe sõnaga mitte nii, nagu õige meesterahvas peaks olema. Ma ei või tema üle iialgi uhke olla ja tema ei või mind iialgi kaitsta. Mul ei ole enam mingisugust usaldust tema vastu, kuidas võin ma siis tema tõotust uskuda, et ta mind õnnelikuks tahab teha.
“Agnes!” hüüdis isa hääl ukse tagant. Agnes kargas kohkudes püsti, aga ta ei kostnud mitte kohe hüüdmise peale. Esimest korda ärkas kangekaelsuse ja vastupanemise vaim tema lapselikus südames. Mispärast sundis isa teda vastu tahtmist mehele minema? Kentsakas lugu! Tänini ei olnud Agnesele kordagi meelde tulnud, et isa teda sundis. Ja nüüd? Uks läks lahti ja vana Mönnikhusen pistis pea prao vahelt sisse.
“Kuhu sa nii kauaks jääd, Agnes?”
Agnes võitles iseendaga. Pidi ta välja rääkima, mis ta südant koormas, või suud pidama ja vaikselt kannatama, mis isa tema peale pani? Rääkimise soov jäi võitjaks.
“Kas ma tohin sinuga sõna rääkida, isa?” küsis Agnes kartlikult.
“Hohhoo, millal sa seda siis pole tohtinud?” kostis Mönnikhusen heas tujus ja astus tuppa.
“Mis sul on, tütrekene! Sa oled näost kahvatu, otsaesine kortsus, huuled vingus – mis see tähendab? On sind keegi pahandanud või mõtled sa nii sügavasti tulevase abielu muredele?”
Agnes surus ennast nagu kaitset otsides isa rinna vastu ja ütles meelitades.
“Ma olen rumal laps ega tea isegi, mis mul on. Mu pea on segane. Anna mulle head nõu, pai isa.”
“Head nõu? Mis mina vana sõjamees pitsidest ja paeltest tean? Ega sa muud nõu ometigi ei taha.”
“On see sinu tõsine arvamine, isa, et noorel naisterahval, kes homme mehe abikaasaks peab saama, muud nõu vaja ei ole, kui pitside ja paelte kohta?” küsis Agnes pisut kibedalt.
“Noh, noh, võib ju ka olla, et sa oma pärlite ja kalliskividega…”
“Isa!” hüüdis Agnes sellise häälega, mida Mönnikhusen tema suust esimest korda kuulis; ühtlasi pani vana rüütel imestusega ja ehmatusega tähele, et pisarad Agnese säravaid silmi tumestasid.
“Taga parem!” hüüdis vanamees kohmetult ja põrkas koguni pool sammu tagasi, sest õige mehena kartis ta naisterahva pisaraid enam kui tuld.
“Sul näib ju üsna tõsine asi südame peal olevat. Säh sulle, nüüd hakkavad silmad koguni vett jooksma. Tule taevas appi, no mis nüüd peale hakata? Oot'-oot', ma kutsun kohe naisterahvad siia…”
“Ära kutsu kedagi!” ütles Agnes kohkudes ja pühkis pisarad kähku ära.
“Mul on sinuga üksipäini rääkimist, aga ma häbenen, ei leia hakatust.”
“Sa häbened ja ei leia hakatust? Parem kutsun ikka naisterahvad…”
“Ei, ei! Ma tahtsin sinu käest midagi küsida. Kas sa arvad… kas sa mõtled…”
“Noh?”
“Kas sa usud, et… junkur niisugune mees on, nagu näiteks sina oled?”
“Hohhoo!” naeris Mönnikhusen.
“Veider küsimus. Ega ta ometi naisterahvas ei ole!”
“Ma tahtsin ütelda, kas ta nii vahva, nii aus, nii õiglane, nii hea…”
“Noh, mis veel?”
“Ühe sõnaga, kas ta on selle vääriline, et Kaspar van Mönnikhuseni väimeheks saada?” lõpetas Agnes vahvasti.
“Oi, oi, Agnes,” imestas vana rüütel.
“ma ei teadnudki veel, et sina nii uhke oled. See on tõsi, meie sugukond on vana ja kõrge au sees, sinu lihane onu, minu vend, oli piiskop ja valitsev vürst.”
“Ma ei räägi meie sugukonnast.” ütles Agnes ruttu vahele.
“ma küsin ainult, kas sa Risbiteri enese vääriliseks arvad.”
“Kui
