ju kodust Väike-Tähesse ainult sellepärast, et kuulda, et ma ikka ei ole nii hea kui Faulkner, kuigi ma oleksin ju tahtnud olla.
„Mart, kas sa eilseid pannkooke tahad?”
Tädi Eva viskas oma puudelasu ahju ette ja ohkis. Millegipärast tulevad mulle just need korrad meelde, kui on sügis. Justkui muid aastaaegu olemas ei olekski.
„Ei taha.”
„Tom käis siin ja ei söönud kõike ära.”
Seda ma arvasin. Oleks tädi Erika kas või kopika eest mind kiitnud, ma oleks Tomi mustad nõud üle lakkunud, aga kuna seda ei tehtud, jonnisin ma edasi, endal ilge pannkoogiisu. No on elu! See mõisaplika vaatas mulle ka nii otsa, et ma ei oska kirjutada. Hahhahhaa. Ma ei seedind seda krunniga eite seal seina peal üldse. Tädi Erikal hakkas seep pihta ja tädi Eva oli pannkoogid igaks juhuks lauale toonud. Kui mina ei oleks neid söönud, oleks Ulli nad ära söönud või mis kõige hullem, mu kiituskirjadega näljane vend oleks end uuele ringile lohistanud … Niisiis ma mugisin ja vahtisin tädi Erika seepi. No oli jube.
No oli jube. Kuidas võis üks inimene, kes suudab Puškini üle rõõmustada, sellist jõledust vahtida, ei mahtunud mu pähe. Kuidas ta ütleski – petšalen budet moi rasskaz … Midagi mul nagu koitis. Eriti jõulude ajal, kui Inge ja Arno kohad tühjad olid. See algus tundus teistsugune kui varem ja mulle hakkas tunduma, et see plika seinal kavatseb meid kõiki nagu nipsti üle elada ja tema moonaliisa nägu ei muutu üldse.
Üks luges vahepeal seda lugu, ütles, et on nii tüütu, et tuleks ära visata. Ma ei viska. Niikuinii oli eesmärk rääkida üks täitsa tavaline lugu, mis poleks välja mõeldud. Sügisel kirjutatud lood on masendavad. Midagi ei ole teha. Niisiis, saabus nii-öelda vabadus ja ma sain oma esimese arvuti.
Arvutitega on nii, et kõigepealt ma ei teadnud neist midagi, siis nägin esimest korda ja ei sallind neid silma otsaski ja lõpuks olin sunnitud ühega tööle hakkama. Esimesena hakkas arvutiga laiama muidugi Juss, kes parajasti töötas Rakvere teatris kirjandusalajuhatajana, ja kuna tal muud tarka teha ei olnud, kirjutas iga päev uue näidendi, sest arvutiga oli see nii lihtne. Ja õiendas mu kallal, et kuidas sa saad üldse mingi kirjutusmasinaga kirjutada, sellest ei tule ju midagi välja. Ma kohe ei suutnud naeru tagasi hoida. Mees rääkis minu mustast Remington Noiselessist, mille mu vanaema oli Rootsist ostnud viiekümne neljandal aastal ja millel mu vanaisa, kes muidu oli spordikaupmees, kirjutas kümme luuletust, ja mille peal mina olin kirjutanud miljon lehte, mistõttu mu käed olid kogu aeg tindised, sest kuradi kirjutusmasinalint jäi kogu aeg kuhugi kinni ja ma pidin teda masinast välja urgitsema. Ma olin oma musta Remingtoniga niipalju näguripäevi näinud, et olin kindel oma truuduses ja vandusin salaja, et hüpaku tiiger, kuidas tahab, mina toksin masinaga edasi. Viigut! Ükspäev läks ta katki ja mul ei olnud muud teha, kui endale üks arvuti kerjata. Selle sain ma Kördi käest, keda te muidugi jälle ei tunne. Jussist ma ei viitsi rääkida, sest ta tilbendab iga päev mu nina ees – kõigil Ühispanga reklaamidel, mis tänavatel või telekast sulle vastu vahivad. Ta sai nii palju pappi, et ostis endale jeebi, mis õgib sada liitrit benssu minutis ja millega võib soost läbi sõita, aga bensuraha tal jälle ei ole ja seetõttu ei saa ta Tartusse sõita, kuigi ta tütar on siin … Kuhu ma nüüd jõudsin?
Et ma parem räägin Kördist, kes kinkis mulle arvuti. Arvutil oli number 286, mis tähendas, et see ei suutnud palju rohkem mõelda kui mu katkine Remington. Ikkagi oli see arvuti hankimine samm selles suunas, millest ma seda lugu kirjutan. Aga seegi on üsna ebaselge. Ühesõnaga, Kört oli mu klassivend, kes töötas mingis keskkonnalaboris, kus oli kola kogu aeg liiga palju ja seetõttu ta palus mul sealt ühe vana arvuti ära viia. Sest see oli keskkonnakaitsjatel kogu aeg jalus ja nad muud ei teind, kui komistasid selle otsa.
Vene aja lõpul hakkas mu ema esimest ja viimast korda elus palju palka saama. Meil ei olnud raha enam kuhugi panna. Kogu korter oli sajarublaseid ja toidutalonge täis. Kuna selle rahaga muud teha ei olnud, otsustas ema meie hauaplatsi korda teha. See asub Peetri kiriku taga, Maarja surnuaial, Jakob Hurdast paarkümmend meetrit edasi. Selle loo algusajal oli sinna maetud tublisti vähem inimesi, kui on praegu. Kui me väiksed olime, käisime me Tomi ja tädi Evaga surnuaial, tädi Eva koristas lehti ja meie söötsime oravaid ja tõime vett. Sinna hauda on maetud kõik, kes on olnud enne mind, ja kui midagi erilist ei juhtu, maetakse meid sinna veel tuhat aastat edasi. Olgu. Ema tellis oma rahahunnikute eest hauasamba, mis maksis tuhat kakssada rubla ja mida me pidime kraanaga püsti ajama, ja sellest tuli suur pahandus. See ei meeldinud Svenile, see ei meeldinud tädi Evale ja Erikale. Tädi Eva läks surnuaeda vaatama, tuli sealt pisarsilmi tagasi, istus meie poole maha, oli tükk aega nutuselt vait ja ütles siis: „Tuti, mida sa nüüd tegid?”
„Mida ma siis tegin, ilus hauasammas sai,” ütles ema.
„Aga ta on ju inetu.”
„Minu arust küll ei ole. Mardile ja Tomile ka meeldis.”
„Aga sinna ei mahu ju nüüd enam keegi ära!” hüüdis tädi Eva hingepõhjast.
Mulle see asi seal meeldis. Seal oli päikeserist ja kõigi nimed, kes olid enne meid elanud, ja tühjad kohad nende jaoks, kes veel hakkasid surema. Järjekord ei olnud küll teada, aga põhimõtteliselt võis sinna nimesid juurde raiuda küll ja küll. Teine asi oli see, et minu silma järgi üle meeter seitsmekümnesed sinna platsile enam ei mahtunud, ja selles osas võis tädi Eval isegi õigus olla. Tegelikult kaob surnuaial igasuguste sedalaadi arvutuste isu ära. Ma mõõtsin sammudega ja tuli välja, et mina sinna ei mahuks, ja tegelikult moodustati Tartus hiljuti aktsiaselts, mis end iga päev raadios reklaamib ja lubab kõik inimesed ära põletada, nii et sa võid oma tuha niisama laiali loopida, pole mingit hauda vajagi, sambast rääkimata. No las olla see haud. Ma ise mõtlesin, et mulle kõlbab küll Emajõgi, siis voolad sealt Peipsisse ja edasi Venemaale ja maailmalõpu poole, niikuinii oled surnud.
Tädi Eva ja Erikaga olid siis tükk aega halvad lood. Nad mossitasid selle hauasamba pärast nagu jõudsid, ja Sven ja Ulli ka.
Vahepeal tundub, et sa ei saa mitte millegagi hakkama, et ei tasu püüdagi, et iga kuradi liigutus, mis sa teed, on nii hädine, et parem oleks lihtsalt magada. Tahaks Tartust nahhui tõmmata ja elada Berliinis. Järsku me oleme siin kõik vangis, nagu tädi Inge, kes jäi oma kohvrite otsa sadamasse istuma ja ei leidnudki midagi peale punaarmeelase ja ühetoalise korteri Annelinna roheliste rõdudega majas. Tegelikult on kõik närvis, Juss ja Pass, ja isegi Õunakas. Suvel ma nägin teda korra. Ta istus ühes kohvikus ja oli morni ilmega. Ma küsisin lolli peaga mitu korda, et teeks midagi, aga tal oli tuju selline, et ta ei viitsinud üldse. Tegi suitsu ja mul oli tunne, et tal on isu „Tartust nahhui tõmmata”, kui te saate aru, mis ma mõtlen. Ma räägin just Õunakast, sest ta on mitu korda selles mõttes nahhui tõmmanud – Raplast, Tartust, hakanud kunstnikuks, siis hakanud kirjutama, ta on rabelnud ja rabelnud ja siis hakanud filmi tegema, aga kus siis see õnn on? Polegi. Õunakal oli täpselt selline nägu peas, et ta tahaks Berliini minna. See on täpselt nii suur koht, et saad tükk aega jamada, enne kui mõistad, et põgeneda ei ole enam kuhugi. Lähed metsa elama, kütad ahju ja oled morn. Või elutark – kõik on üks pläga.
Ühel päeval hakkasid tädi Eval jalad valutama. Nad hakkasid valutama ja kokku kuivama, nii et ta ei saanud enam käia. Tom käis teda mitu korda vaatamas. Tom oli arstiks õppinud ja tädi Eva arvas alati, et Tom saab teda aidata ainult sellepärast, et ta on Tomi nii väga hoidnud. Tom ei saanud. Ta viis tädi Eva Maarjamõisa haiglasse ja me käisime teda seal kordamööda vaatamas – ema, isa, Tom, Sven, Ulli ja siis otsast peale.
Erika jäi üksi koju telekat vaatama ja raamatuid lugema ning Ulli ja minu isa käisid ahju kütmas. Millegipärast oli jälle sügis. Arstid vaatasid tädi Eva jalgu ja vangutasid imelikult pead. Nad vangutasid pead niimoodi, et mitte keegi ei saanud aru, mis nad tegelikult mõtlesid ja mis tädi Eva jalgadest nii saab. Ta sõi hirmsa portsu tablette
