ega olnud sugugi õnnetu. Mulle lihtsalt tundus, et ta on väiksemaks jäänud. Kui ma väike olin, oli tädi Eva must suurem, siis ühesuurune, siis väiksem ja nüüd oli ta palju väiksem. Me jalutasime mööda koridori, väga vaevaliselt, aga siiski jalutasime. Päike paistis suurtest akendest sisse.
„Kuidas emal läheb?” küsis tädi Eva.
„Tavaliselt.”
„Ja isal?”
„Ka tavaliselt.”
„Ja sinul?”
„Täitsa tavaliselt.”
Meil kõigil läks tavaliselt, mitte midagi peadpööritavat ei juhtunud. Tom muudkui tuupis ja sai targemaks ja kaitses doktorit. Isa käis ahju kütmas. Ema teatris. Ulli kükitas niisama. Kõik oli tavaline. Me jalutasime palatisse tagasi ja Eva istus uuesti oma voodile. Voodi kõrval oli ratastool, selleks puhuks, kui ta käia ei saa. Varsti see nii oligi. Tädi Eva lasti haiglast koju ja tal kästi tablette edasi süüa, sest midagi muud arstid välja mõelda ei osanud. Oli sügis ja tädi Eva jäi iga päevaga üha väiksemaks, ta kaotas lehti nagu puud. Lõpuks oli ta nii väike, et voodis ei olnud teda peaaegu enam nähagi. Ta kõht valutas kohutavalt, aga ta sõi tablette üha edasi, sest muidu oleks tekkinud gangreen. Ja kui arstid parajasti arutasid, et kas amputeerida jalg või mitte, muutus tädi Eva lõpuks nii väikseks, et teda enam ei olnudki. Ta viidi kõhuvaluga haiglasse ja arst küsis, üsna noor arst, et kuidas te ennast tunnete. Tädi Eva ütles, et tal on kõik hästi või tavaliselt, ja küsis, kuidas arstil endal on. Kõik.
Tädi Erika elas nüüd üksi Väike-Tähes ja vaatas televiisorit ja luges endale seda pealkirja – Petšalen budet moi rasskaz. Ulli ja isa kütsid endiselt ahju ja iga kord, kui keegi seal käis, andis tädi Erika midagi kaasa. Viimastel päevadel, mis ma Väike-Tähest mäletan, oli nende korter üsna lage. Tädi Erika, kes oli umbes üheksakümneviiene, istus teleka ees ja vaatas seepe. Suured asjad olid alles. Tiesenhuseni maal samuti. Pilt oli pisut nukker. Ma mõtlen pilt üleüldse ja ka preili pilt. Päikest ei paistnud ja Väike-Tähe ühiskorterinaabrid taipasid ühtäkki, et nüüd!
Nüüd on nende suur võimalus ja nad saaksid terves korteris elama hakata. Nad rääkisid sellest nii kõvasti, eriti öösel, et tädi Erikal ei tulnud enam und ja ta tahtis ise ära kolida, et ta seda kõike kuulma ei peaks. Ta kolis Sveni juurde, Väike-Tähe tõsteti asjadest lagedaks.
Mul on tunne, et tädi Erika otsustas ise ära surra, sest tal polnud enam suurt midagi teha. Talle oli jäänud üks raamat, millel oli kurb algus, ja seebid, mis olid totrad.
Polnud enam mõtet olla. Ennast armastuse pärast üles poonud preili von Tiesenhuseni pilt toodi mu ema poole ja pandi magamistoa seinale, raamatud jäid, kuidas juhtus. Tädi Erikast ja Evast jäi järele terve hulk saksakeelseid jutukaid, mida polnud enam kellelegi vaja. Mida ma enam räägin? Selles mõttes oli kõik lõppenud. Ma vaatasin pilti ema magamistoa seinal ja kõik tuli meelde. Kõik tuli meelde. Kõik tuli meelde.
Ega ma siin kurat mingit „Väikest Illimari” ei kirjuta, ma ei salli üldse mingeid meenutamisi ja ammugi mitte Tuglast, kes oskas ainult tarka nägu teha, Liivi ümber kirjutada ja oma naist kantseldada. Ta ei teinud ju midagi päriselt, ta teadis, kuidas teha, oli seda välismaal näinud ja siis kirjutas ilusaid klantse mõttetuid lauseid. Iga korralik puusepp, kes suudab teha midagi vajalikku, on ausam kui stiilinikerdaja, kes on välismaal tuterdanud ja arvab, et asjad nii ongi. Ei ole. Elu ei ole kirjandus, elu on ilge pläga. Mitte mingeid hiidneitsisid pole olemas, on vanad naised, kellel pole elus midagi olnud, ja taadid, kes lähevad halliks ja joovad end mälukasse, sest nii on kergem. Kurat, kas või oma sõbrad. Mitte ükski enam ei naera, mitte ükski, parem on, kui on metsikult tööd või asjatoimetusi, aga kui istuma jäävad ja mõtlema hakkavad, on kohe mornid nagu Õunakas tolles kohvikus. Selliseid tõehetki on üha rohkem, vaata, kuhu tahad. Mis kuradi Tuglas, ta ju valetas, ta ei saanud üldse millestki aru, ainult aimas järele. Kes on järeleaimaja? Valevorst! Puhas valevorst.
Kogu lugu on ikkagi selles pildis. Ema rikkusest polnud enam lõhnagi ja mu isa pole elus palka saanud. Mu isa on selline missiooniinimene. Ennekõike missioon ja alles siis autod ja värgid. Nii et me olime eluaeg vaesed olnud, välja arvatud paar aastat, kui raha oli lademes, nii et polnud enam kuhugi mujale viia, kui surnuaeda. Ja kui ema ja isa olid nii vaesed, et enam helistada ei julgenud, hakkas ema mõtlema, et peaks Tiesenhuseni pildi ära müüma. Kui nüüd rääkida sellest pildist kui pildist, siis oleks tast võinud päris hästi raha saada. Me viisime selle maali kunstimuuseumi Enriko juurde, teate küll, Enriko on see pikk, kelle Kivi lahti laskis, aga ei osanud kedagi asemele panna. On eit. Ühesõnaga, millegipärast me selle pildi sinna muuseumi tassisime, arvates, et nii on kindlam, muidu varastatakse ära. Enriko kirjeldas pilti läbi telefoni nii (ühele ostjale muidugi):
„Ei, ta on täitsa korralikult säilinud, massiivne raam … kuldne, täitsa korralik raam ja korralikult maalitud, Hagen. Schwarz … baltisaksa loomulikult … ja, no muidugi ainuke häda on selles, et see on portree … oleks maastik või midagi, aga see on portree …”
Sinna see jutt jäigi. Pilt vedeles hulga aega muuseumis ja mitte üks kurat teda ei ostnud. Ja teate, millepärast? Sest mitte keegi teda ei tundnud. Mitte keegi. Ainult meie tundsime. Mina juba lapsest saadik, ja mu ema ja vend, aga meil jälle, kurat võtaks, ei olnud raha. Mina olin oma nii-öelda lapsepõlve müümisega täitsa nõus, kui selle eest makstakse, aga keegi ei ostnud mu kuradi lapsepõlve. Sest teised inimesed ei huvita teisi inimesi, inimestele meeldivad ainult nemad ise. Oleks olnud sel pildil mets, oleks see ammu oksjonil olnud, sest mets meeldib kõigile, aga seal pildil ei ole, kurat võtaks, mitte ühtegi puud, mitte oksaraasugi, seal on üks üpris kena saksa eit. Nii me müüsime seda pilti mõnda aega, kuni hind langes miljonilt kolme kroonini ja tassisime ta koju tagasi. Portreesid isegi ei varastata. Me riputasime ta ema magamistoa seinale, istusime voodile ja vaatasime. Mis me räägime, ta oli kaunim kui kunagi varem, pealegi veel minust kümme aastat noorem.
Ausalt öelda lootsime me selle pildi eest saada seitsekümmend tuhat krooni. Seitsekümmend tuhat vähemalt. Et kui keegi tahab paar krooni alla kaubelda, siis olgu, aga mitte nii, et anname viiekümnega ära. Miks just seitsekümmend? Esiteks oli see siiski iidne baltisaksa kunst, mitte mingi praegune soga, ja teiseks oli see väärtuslik maal ja kolmandaks, mida ma vist hästi endale küll tunnistada ei tahtnud, oli tõik, et umbes sada tuhat krooni võis vaigistada mu kaotusvalu – sest koos pildiga läheks suurem osa mu nii-öelda mälestustest, ja neljandaks, mis oli ka põhiline, meil oli ilgelt raha vaja, mida rohkem, seda parem. Seitsekümmend tuhat tundus just sellise mõnusa rahana. Meie oleks emaga Pariisi sõitnud – mu ema oli sellest reisist ammu unistanud – ja ülejäänu eest oleksid ema ja isa ostnud endale igasugu värki: uue külmkapi, hambad ja ma ei tea, mida veel. Aga noh, plaanid plaanideks, meil ei õnnestunud pilti ju kuidagi müüa.
Jõulude ajal me enam kokku ei saanud. Sven ja isa olid omavahel tülis, mina ja Tom olime ka tülis, istusime kodus, kõhud täis, ja põrnitsesime üksteist altkulmu. Ema pakkus pilti Hagen-Schwarzide sugulastele või olid need Tiesenhuseni sugulased, ma ei teagi. Need uurisid tükk aega fotot ja lubasid mõelda. Ega nad midagi välja ei mõelnud.
Aga siis ühel päeval ilmus lagedale kunstimüüja Skoblovski, tegelikult ma kirjutan ta nime vist valesti, aga igal juhul oli see mees, kes müüs pilte ja korraldas isegi oksjonit. Seda Skoblovskit, või mis ta nimi nüüd oli, olin ma varem ikka Tallinnas näinud – ta oli sihuke mees ülikonnaga, prillidega ja rääkis Kukus vahetpidamata mobiiltelefoniga. Ettekandja tassis talle siis suppi, aga tal oli telefoniga niipalju rääkida, et ta ainult noogutas tänutäheks, tegi sellise heatahtliku näo – teate, mul on nii palju tööd – ja rääkis edasi.
Nii lähedalt nägin ma teda alles Tartus, kui Holger, see kes töötab kunstimuuseumis ja on hästi riides, hoolimata sellest, et palka ta peaaegu
