ette ja hakkavad üle pakkuma. Mis see seitsekümmend tonni siis ära ei ole. Mitte ainult pildi eest! Ma mõtlen ikka oma mälestusi!
Me istusime Skoblovski ja Holgeriga kunstimuuseumi kohvikus, arutasime asja ja tegime ühe õlle. Varblane oli ka seal. Skoblovski ütles, et ta peab maalist foto tegema, loomulikult oma minidigikaameraga, mis tal kotis oli. Mu ema ja isa elavad kunstimuuseumi lähedal, ema ei olnud küll parajasti kodus, sest ema oli viimases hädas läinud ülikooli ajaloomuuseumi piletitädiks ja istus parajasti seal ukse kõrval, aga isa oli kodus. Skoblovski tuli sisse ja loomulikult ei võtnud euroopa kombel kingi jalast. Isa ei öelnud õnneks midagi. Skoblovski ronis mu ema ja isa voodile ja klõpsutas mitu pilti, mida sai kohe aparaadist vaadata, sest see oli ju digitaalne. Siis läks Skoblovski Holgeriga ära, Holger sibas tal kogu aeg kannul ja sebis midagi, mina läksin muuseumi Varblasega jooma.
Ütleme kohe ausalt, et kogu sest värgist ei saanud muud head, kui seesama foto, mille Skoblovski jättis mulle disketiga kohvikusse. Kuid mul oli sellegi üle hea meel. Ma olin just ostnud uue arvuti, viimase peal asja, seitsmeteistkümnetollise monitoriga, ja ma sain endale maailma kauneima wallpaperi, sellesama preili von Tiesenhuseni, kes ei teadnud arvutitest õhkagi.
Ma manan nüüd preilit oma arvutiekraanile, millal tahan, ja vaatan talle otsa. Ta istub otse mu vastas ja vaatab mulle silma. Mis nad rääkisid sellest Mona Lisa väga saladuslikust naeratusest, ah? Minu preili Tiesenhuseni näoilme on veel palju saladuslikum. Mulle tundub, et see on muutunud! Ausõna tundub. Ta on kogu seda jama pealt vaadanud, kuidas me oleme elanud. Alguses ainult tädi Evat ja Erikat ja tema ema ja isa, hiljem meid kõiki – mind, Sveni ja Tomi, mu ema ja isa – ja on jäänud ikka samasuguseks kahekümneviieseks nooreks naiseks. Mina olen peaaegu tuhat aastat vana ja suudan vaevu tennises Passile vastu saada, ei jõua ja tuju on halb. Tema tuju ei muutu. Mul on tunne, et ma olen temast targemaks saanud. Tegelikult ei ole, tegelikult muidugi ei ole. Me ju ei saa targemaks.
Üks vene näitleja, kes mängis filmides kindraleid, aga muidu oli igavene hea näitleja, kes nüüd on umbes kaheksakümmend, rääkis telekas, et kui sa lõpuks ei jaksa enam midagi teha, istud mornilt tugitoolis ja ähid, nimetatakse seda elutarkuseks. Sittagi. Sa lihtsalt ei jaksa enam elada. Kõik. Ei mingit elutarkust. Kumm on tühi. Nii ongi. Ma tunnen, kuidas visiseb. Meil kõigil voolab õhk välja, vaikselt, märkamatult, aga järjekindlalt.
Meid on nüüd palju vähem, kui meid oli alguses, kui me kõik koos Väike-Tähes alustasime. Me naerame harva. Väga harva. Isegi mu sõbrad, Pass, Juss, Õunakas, kes pole mingid vanad ja kes puutusid selle looga ainult veidi kokku, isegi nemad naeravad harva. Rohkem purjus peaga. Aga siis jäävad tõsiseks, morniks ja halliks. Kas tõesti on kõik üksainus pläga? Aeg-ajalt on mul tunne, et preili Tiesenhusen teab selle kohta midagi. Ma ei tea isegi ta nime, kuigi tunnen teda niikaua aastaid. Tunnen, aga nime ei tea.
Ühest asjast olen ma kindlalt aru saanud. Igaüks, kes tahab mõnda lugu rääkida, kui ta tahab seda tõesti lõpuni rääkida, ei saa ta kunagi alustada teistmoodi, kui sõnadega, millega alustas Puškin, ja mida tädi Erika aeg-ajalt korrata armastas – Petšalen budet moi rasskaz.
Ants ja Grete
Antsul on murelik nägu. Ta on kolmekümne-neljakümne vahel – noorem keskiga. Heatahtliku ja ebakindla ilmega mees – seob lipsu kinni ja räägib õpetlikult: „Ära näpi, palun … mis ma ütlesin sulle … palun, ära näpi. Pane käed ilusti sülle, nii et ma näen, kuuled, mis isa sulle ütleb! Pai laps!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
