e>Mis kaalujälgimisest te räägite?
Mis üheülbalistest kõhetutest iluideaalidest ja stressist ja psühhoteraapiast, testidest ja trikkidest ometi need meie naisteajakirjad säutsuvad? Kusjuures kuna meil ongi põhiliselt ainult naiste ajakirjad, siis vannub enam-vähem kogu ajakirjandus kurja kõigile, kes pole kompleksides ja katki. Ses mõttes oli Dusja õnneseen, et ega tema eriti ajakirju ei lugenud. Mitte sellepärast, et ta oli venelanna ja eestlannadest teisema meediapruukimise harjumusega. Vaid sellepärast, et ta lihtsalt ei armastanud lugeda.
Tema armastas elada. Täiel rinnal. Kui ei armasta elamise asemel lugeda, kuidas peaks elama, polegi vaja. Kui ennast sunnid, lähed närviliseks. Milleks! Siis otsi jälle kedagi või midagi, mis su enesetunnet parandaks. Pole vaja ära rikkuda!
Dusja oli elus ja ilus, ümmargune ja tasakaalukas ning veeres korrapäraselt nagu hästi timmitud traktorikumm. See tagumine ja hästi suur.
Ta oli oma silmaluugid täpselt nii siniseks värvinud, nagu karbis värv olema juhtus, ning tundis end sellepärast õnnelikult, et öine vahetus tööl meenutas talle nunnut nõukaaega. Polnud ta mingi kommar ega endine – tema lapsepõlv ja noorusaeg olid möödunud Nõukogude ajal, selge ju. Noorus tundub ikka ilus. Eluväsimuse piprakiht pole veel värske rõõmu peale ladestunud. Dusja emme pani Sindi tekstiilivabrikus kolmes vahetuses. Oli Lõuna-Venemaalt pärit kaunitar, kes tuli siia sõjaväelase prouana.
Seda ei kavatsenud Dusja kindlasti mitte põdeda. Kas tema oli oma rahvuse ja isa elukutse pärast okupant? Ärge ajage naerma. Esiteks läksid tema vanemad siin Eestis kenasti lahku, nagu siin kõigil kombeks, ja teiseks ei olnud ei tema papa ega ammugi mitte ta ise kedagi okupeerinud. Töö on töö. Ja praegu oli õmblustsehhil, kus Dusja töötas, nii palju tellimusi Rootsi turule, et ta õmbles kolmes vahetuses. Nagu mamma omal ajal.
Blond suure numbriga iludus oleks rohkemgi õmmelnud, kui oleks lubatud. Ta oleks jaksanud küll. Aga siis oleks Nadja ja Tanja pidanud kinga saama. Et kõigile kena keskmine töökoht jätkuks, said kõik õelikult töötada. Pole siin midagi täisvõimsusel ennast teostada. Võib ju ka nii mõelda, et ülearu väsinud õmbleja õmbleb toote sisse stressi, ja siis ei tunne seda kandev rootslane end enam nii mahedalt nagu praeguses turvakodulikus Skandinaavias.
Dusja astus reipalt öövahetusest koju. Ta oleks veel vabalt teise sama pika vooru õmblusmasina taga koogutanud. Aga Tanja tuli tema asemele koogutama. Ja tema läks koju loomi talitama. Ega tal rohkem raha vaja ei olnud ka. Lapsed suured. Endal kõik olemas. Mööbel ja asjad ja. Mis sa ikka selle rahaga teed. Käid korra Egiptuses. Kui palju sa ikka käid – kesse loomad talitab? Kaks siga ja üks lehm, ei rohkemat. Või – nagu Dusja ise naerda lõkerdas – kaks lehma. Ta ise ikka kah. Mis siin pirtsutada – võrdlus on aus ja armas.
Kodu oli tal Sindist parasjagu eemal metsaservas, lehma karjatamise ruumi jätkus. Tal, üksikul baabal, polnud tegelikult teist ju õieti vaja – aga harjumus oli. Ja mõnusam oli koju minna, kui teine lehm ees ootas. Ikkagi kellegagi rääkida.
Seda enam, et lehmapiim andis kena põhjuse naabritega suhelda. Suurele perele üle tänava kolm liitrit, vanapoisile kõrvalmajja liiter. Teate küll. Päris nagu kommuun moodustub. Vene küla. Maailma kõige paremas mõttes.
Oota, padruuga, Dusja oma kallis lehmakene – maama tuleb! Tuleb ja lüpsab. Siis istub lamamistoolis ja tukub. Sina mäletsed – päike, suvi, kodu. No mida sina hing üldse veel soovid. Aru neist eestlastest vot ei saa, kes kogu aeg muretsevad ja tülitsevad ja virisevad. Maalapp on. Lehm on. Siga ka. Ja kui veel töökoht ka on – siis pane kas või öösel seda teha, päeval tuku päikese käes. Kui enam tukkuda ei taha, rohid peenraid. Pisitasa. Rõõmuga. Jood kaevust. Lehmale annad ka puhast ja klaari kaevuvett. Võrratu!
Dusja oli nii rõõmsameelne tädi, et ka see kirev seltskond, kuhu ta nüüd kohe serviti sattus, ei rikkunud tema head tuju ja tõeliselt kerget meelt. Ta ei lasknudki seda võõrast seltskonda endale lähemale kui tingimata vaja.
Televiisorit Dusja vaatas. Seega ta teadis, kes on Andres Västrik ja Rita Leidpalu – noored ja ilusad mendid, kes sattusid aegajalt uudistesse, kui midagi lahendamas olid või ära lahendasid. Nii kenad. Ja Dusja sattumist kena Andrese ja Ritaga ühte seltskonda põhjustanud naine oli kah kena. Sedamoodi kena, nagu kenaks peetakse. Üldtunnustatult.
Ainult et nüüd oli ta surnud. Kogu oma iluga. Kas selle tõttu või sellest hoolimata. Kuidas iganes need põhjused ja tagajärjed siin bussipeatusetagusel metsateel olid sõlmunud, surnud tema oli. Ja kahe kena kilekotiga bussist väljunud Dusja sai juba eemalt aru, et päris ise niimoodi ära ei surda.
Naisel, keda õmblejanna teadis televiisorist, olid silmad pärani, nägu kriim ja pea verine. Riides oli temakene sedasi, nagu oleksid televõtted pooleli. Ikka veel. Sellest ei pääsegi. Ehkki need saated, milles see naine oli osalenud, oli möödas. Täitsa veider värk, Dusja oli just varahommikul teiste õmblejannadega sellest naisest rääkinud. Ja siin ta nüüd lamas. Hoiatuseks kõigile teistele, kes mõnda reality showsse kippuda mõtlevad. Rahaliste raskuste või edevuse lahendamiseks. Igal juhul väga vale valik. Ära tapab, näe.
Naised arutasid hommikul end töölt koju asutades, et ajakirjanduses on hakatud rääkima lastest, kes saavad sihukeste naistevahetuste tõttu kannatada. Väikesed inimesed ei saa aru, miks nende kodust läheb emme ära ja asemele tuleb keegi võõras tädi. Enamikus kombinatsioonides läheb see võõras emme varsti nende issiga tülli, kaamerad muudkui filmivad, keegi monteerib kusagil midagi, sajad veeleriti-võõrad vahivad ja kommenteerivad.
Nii lihtsate reeglitega mäng, aga nii julmad tagajärjed. Nutvad lapsed. Suurematel lastel pärast sellist tahtmatut telestaaristumist eriti julm koolikiusamine. Miks inimesed küll nii julmad on? Lapsest saadik…
Dusja vaatas bussipeatuse taga lamava ilusa naise surnud näkku ja mõtles – korraks peaaegu oma head tuju kaotades –, et selle siin lõi kindlasti teise pere naine maha. Saadetes oli näha, et teise pere mees polnud endale vahetuse käigus sülle langenud kerge saagi suhtes kaugeltki ükskõikne. Küll tema naisel võis häbi ja valus olla. Ei imesta, et üle viskas ja tuli ja lõi rivaali maha. See oli ju tema pilvitu palee paigast puhta ära põrutanud. Arusaadav reaktsioon.
Ja näe, mis sellest saledusest ja klassikalisest profiilist kasu – ärge rääkige Dusjale midagi kaalujälgimisest ega ilunippidest. Siin see saledus ja sihvakus ja üldtunnustatud imeilu kõik nüüd selili maas oli. Sipelgad juba juustes ja täitsa jube.
Dusja avastas, et oli oma kilekotid puha ripakile kätte unustanud. Toidukraam ja Bingo pilet läbisegi sambla peal laiali. Kus selle kahju ots. Äkki just see täna hommikul koos igapäevase toiduga ostetud pilet võidab – ja sedasi sambla peal koos kilude ja kohukestega. Kohe kotti ja koju ja…
…ja mis selle üsna ära tapetud naise nimi oligi?
Dusja meenutas, et sel ajal, kui tema osalusel tehtud reality show eetris oli, kattis ta korduvalt suurte tähtedega esikaane. Kas tema ja tolle teise pere papa vahel on midagi? Kui on midagi, siis kas tuleb kaks abielulahutust? Kui tuleb kaks abielulahutust, siis kas tuleb ka uus pulm? Üks või kaks? Kogu aeg oli esikülgedel selle naise nimi. Ja teise pere mehe. Ja nende kummagi abikaasa. Ja Dusja ei mäletanud ühtki nime.
Ta tundis end petetuna.
Tema maailmanaba oli nii tähtsusetuks osutunud ja paigast ära läinud. Just praegu, kevadisel metsateel laipa vahtides tabas teda maailma-naba-song. Hinge kinni pidades oli vaadatud, missugune sisustus rikastel on. Kuidas vaesed oma olme olid lahendanud. Millised voorused ja nõrkused. Kuidas pahed ja inetused päevavalgele tulid. Mismoodi mõne inimese hingeilu ikkagi ilmsiks hiilis – ehkki telerahvas ei tahtnud seda näidata, sest see ei müünud. Ja oli üldse eksikombel saatesse valitud.
Hinge kinni pidades oli seda kõike vahitud. Naistega oli õmblustsehhi riietusruumis ja kohvinurgas arutatud ja harutatud. Kuna iseenda elus väga midagi peale lehma ja tema rütmiliselt täituva udara ei toimunud,
