style="font-size:15px;"> Liiga eksistentsiaalseks kiskus üks tühipaljas lihtne ja rutiinne laskmisharjutus.
Küllap Andres mõistis küll, mis juhtus – ta tahtis ühest küljest armastust, teisest küljest isast imetlust, kolmandaks ametialast tunnustust ning need tahtmised põrkasid antud olukorras ninali kokku. Kõigil kolmel ninast veri väljas.
Armastusevajadus palub luba olla õrn ja haavatav ja ebatäiuslik. Mehena imetletus eeldab tugevust ja tegutsemist. Ametialane oskuslikkus ja eksimatus välistab tingimatu armastusega seonduva nunnususe.
Rita, kellest uhkas Andrese ebalust tajudes üle vaikne ja vaga võimutunde laine, pakkus: «Lase sina enne.»
Andres ei tahtnud.
Ärritusega ei või oma käe peale kindel olla. Lihaspinge, vererõhk, silmanägemine ja mis kõik. Kus siis selle häbi ots – ei pälvi ei mehe, mendi ega lihtsalt Andresena mitte muhvigi.
«Sa just kidisesid siin minu viisakuse teemadel,» kaitses Västrik end oma arvates üliosavasti. «Niisiis – palun! Daamidel on alati eesõigus. Ka siis, kui nad ei taha olla daamid.»
Rita kahetses, et oli teema üldse üles võtnud. Ta enese Gunnari-järgne seisund oli liiga rabe. Andrese rappimine selle eest, et ta püüdis vaatamata abielu lagunemisele ikkagi mees olla, osutus üliväga valeks asjaks.
«Ja kuhu palun jäi?» püüdis Rita hakata olukorda servapidi leebemaks keerama.
Selge, et ta ei kavatse olla Andrese jooksupoiss ja käsualune ja karjäärivahend, seda enam, et tal oli ju politseipaberite baasiks juristi diplom – mis te õige mõtlete! Ent tülitsemine tegi nõrgaks.
Andres oli sama meelt: «Palun.»
Rita tõstis käe, et laskma hakata, kuid otsustas äkki ringi.
Pinevus oli lihastes, sihtimisest poleks midagi välja tulnud.
Andres sügas kukalt: «Mis nüüd siis on?»
Rita võttis ärritusest toibumiseks aega.
Adrenaliin pingestas kõõluseid, käsi kõikus kontrollimatult – pole sellist plassi vaja naissoole teha, et äsjase erutumise pärast märklauastki mööda tulistab. Siis palgatakse säästueelarve kiuste veel keegi, kes kaitseb naispolitseinikke lasketiirus adrenaliinipuhangute eest. Västriku tühja võimukuse teema tulnuks üles võtta kuskil kabinetis või autoroolis või sööklas, mitte siin niiviisi.
Aga nüüd ei saanud mehele enam öelda ka, et tsurr on, jätkame pärast.
«Nii pole ikkagi õiglane,» ootas Rita adrenaliini hajumist. «Ma ei taha pärast etteheiteid. Et mina hakkasin sind kui meest diskrimineerima. Soolisi eeliseid kasutades. Pole minu stiil. Vähemat töö ajal ei taha ma mingeid eeliseid. Ma tahan, et mind austatakse.»
Andres muigas isalikult – mis eelised neil naistel ikka on! Nõrk jõud ja nõrgad närvid, häh.
«Viskame kulli-kirja?» pakkus ta.
Rita nõustus.
Olgu tulemus, milline tahes – pärast seda viivitust suudab ta juba igal juhul täie eest lasta.
Andres küsis taskust münti võttes: «Kumb sa oled?»
Tal läks tuju juba enne seda heaks, kui Rita vastata jõudis. Hea meel hakkas, et münt tohtis taskus olla. Veel hiljuti ei tohtinud. Keegi Katrin Västrik oli talle abielu jooksul korraldanud õige mitu skandaali. Tähendab, õige mitu skandaali niikuinii, aga õige mitu suurt ütlemist just taskus lahtiselt tilisevate müntide pärast. Keegi Katrin? Lahutus oli just sel nädalal jõustunud – ja juba keegi? Eks see oli suureliselt vähendav väljendumine. Aga mis sa hing teed, kui ikka oli valus.
Kes siis selleks abiellub, et lahku minna.
Kui keegi Katrin on avastanud, et teine ment on sinust parem, on hirmus valus. Annad alla. Keerad allaandmise tsentrifuugi sattudes endale lisakäki ja satud pagendusse. Tallinnast Pärnusse eksiili saadetuna oled nii teises keskkonnas ja meeleoludes, et kohati tundub, justkui polekski nii kangesti valus. Mis on illusioon. Nii teadlased kui kogenud väidavad, et lahutusevalust ülesaamiseks kulub kaks aastat. Siis hakkavad seoses eksiga meenuma ka meeldivad asjad.
Kaheaastase leinaperioodi jooksul, mis tuleb olenemata sellest, kumb ja miks lahutuse algatas, meenuvad sitad ja käkid. See on otsekui psühholoogiline enesekaitse. Muidu tunduks lahtirebitus ja otsast alustamine ilmselt talumatuna.
Seega siis meenusidki Västriku kui lihtsaltinimese teadvuse sisetoodanguna valminud narkoosina skandaalid. Inetused. Altvedamised. Üleüldine öäk, noh. Andresel olid näiteks täienduskursused, mille järel ta hakkas ligi kolmandiku võrra rohkem palka saama. Ei tea, kelle huvides ja jaoks küll, eks? Ja siis oli Katsil ilmtingimata vaja otsekohe Västrikupere Kalamaja-elamise vannituba remontida. Arusaadav muidugi: väike laps, uus pesumasin… See kõik ei sobinud tõesti vanasse väsinud kamorkasse, mida nad püüdsid vannitoaks nimetada.
Katrin võttis ise sületäie plaate ja segu ja ladus kamorkale põranda, mille peale oli enam-vähem võimalik pesumasin parlanksi asetada. Kõik tema sõbrannad kuulsid tema kannatustest ja üleelamistest võitluses julma segu ja halastamatult aeglase kivistumisajaga. Ei võinud siis oodata, kuni Andresel kursused lõpevad.
Eided, ma ei või…
Et mis puutuvad mündid sellesse Kalamaja kamorkapõrandasse või? Västriku teksataskus vabalt tilisevad mündid sattusid pesumasina veeväljutustoru kaudu filtrisse ja vesi ei läinud pesumasinast ära. Kats nõudis, et Västrik vaataks, mis pesumasinal viga on. Västrikul polnud aega. Skandaal number üks.
Keegi proua Västrik muukis nädal hiljem ise filtriaugu lahti ja lasi järvetäie vett oma vastlaotud plaatide peale. Nuttis sinna otsa veel teise järvetäie. Ja see ei tähendanud tühjagi, et lisaks Andrese taskutest mõsumasinasse pudenenud müntidele olid seal ka juuksenõelad ja kirjaklambrid – mida kasutas tema kui sekretär. Andres nendega pätte ei tulistanud ega näpistanud. Skandaal number kaks.
Ja kui Andres meenutas, et keegi ei palunud naisukesel-noorukesel kiirustada ja rabistada – oleks võinud vabalt ära oodata, kuni mehel saavad kursused läbi, küll ta siis laob põranda ja puhastab pesumasina filtri, tuli skandaal number kolm.
Koos väga valusa füüsilise kõrvakiiluga. See oli piinlik, ebaõiglane, alandav ja vihastav. Vähe puudus, et Västrik oleks vastu äianud. Mitte et tropp mees on – refleks, noh. Pere nimel läks ennast täiendama. Ja sai mingi ninaka naiseniru käest mööda koonu. Plaksti. Raisk.
Andres läks sellest meenutusesööstust – rahu selle abielu põrmule, aamen! – punaseks.
Rita silmitses imestunult teise õhetamist. Kas punastamine tuli sellest, et Rita ütles münti vaadates: «Kull?»
Västrik kui Tallinna poiss suhtus soomekeelsetesse nokusõnadesse kahtlemata teise valulävega kui väikelinna Rita. Aga mis selle tühise tilli peale siis nüüd sedasi õhetada? Rita oli oma maailma naba. Andres oma maailma naba.
Selleks et need kaks maailma saaksid tõeliselt kohtuda, oleks olnud vaja nii kohutavalt palju rääkida-rääkida-rääkida. Kalamaja kamorkadest ja kõigist assotsiatsioonidest, mida mündid ja värgid tekitasid. Andreses kihvatas kahjutunne, et ta oli täiesti ilma asjata nii palju jutte ja jõudu Katrini peale ära kulutanud. Nüüd, vana ja väsinud mehena, nagu ta hetkeks, kõrvakiilu-meenutuse peale pauerist tühjaks joostes
