põrmule – oli lits, joodik või mõlemat?» mõtles Rita valjusti.
Andres üllatus sellise väite peale, millele ei eelnenud sissejuhatust ega järgnenud seletust. Ent Rital polnud aega oma tähelepanekut põhjendada, sest maani voolavate kurbade näojoontega peremees astus neile vastu.
Rita mõistis, miks tüübil isegi kõrvad lontis on, püksitagumikust ja alahuulest rääkimata. Ta oli siin ehitanud. Igat asja natuke. Naise iseärasuste tõttu – mis iganes need ka olid – oli tal vahepeal aga vaja süüa keeta, pesu pesta, lapsi hoida. Ja sellepärast edenes majapidamise mehelik pool veel aeglasemalt. Raha ei olnud, jõudu ja aega ei jätkunud, meeleheide hiilis ligi. Nagu oli näha juuresolevalt pildilt.
Toivo, see juuresolev pilt, oli faktiliselt küll suur ja tugev mees, ent üle jõu käiv mitme inimese koorem, hingeline ilmselge üksildus ja üleelamised olid ta väikeseks ja armetuks teinud.
Rita tänas õnne, et nad olid tulnud Västriku isikliku autoga, mitte sinise vilkuriga. See oleks arvatavasti mehikese ainuüksi vaatepildilise lööklainega maatasa teinud. Rita ja Andres tulid vastumeelselt, ent kohusetundlikult autost välja. Lapsed, ilmselt seitsmeaastane plika ja kuueaastane vend, silkasid õhinal ligi. Tüdrukul oli kleidiserv igast otsast üles hargnenud ja rebenenud ja poisil nii põlved kui küünarnukid nii riietel kui iseendal ribadeks.
Nojah, aga selles eas jõnglased saavutavad säärase kujunduse ju mõne tunniga…
Üleni kriimulised, kanapasased ja mullased naasklid olid üleni elurõõmsad ja tervisest pakatava jumega.
Lapsed jäid auto juurde seisma hoiakuga, mis rääkis harjumusest.
Kui tuldi, siis toodi ja aidati. Sõpruskommuuni humanitaarabistajad Rootsimaalt. Isa õdede pered. Kõik, kes vähegi nende juurde sattusid ja neist paremini toime tulid, jagasid nendega oma paremini toimetulemist. Sest lapsed ei pidanud ometi selle all kannatama, et nende ema on vähekene ui-ai.
Andres tundis end ebamugavalt, et tal polnud lastele anda midagi muud kui kohutav uudis. Mida ta samuti neile kätte ei kavatsenud anda. Pollari elukutsel on mõningaid iseärasusi, millele ette mõeldes jätaks nii mõnigi endale selle ameti hädaks kaela õppimata. Kui sa pead lastele ütlema, et nende vanemad… Kui pead vanematele ütlema, et nende lapsed…
Koolitulistamistest kioskipuistamisteni – nii see, et su laps läheb vangi kui see, et su ema on surnud – pole just need teated, mille edasiütlejateks keegi enda meelest siia ilma sündinud on. Nagu naistearst loodab üha terveid ja tublisid lapsi ilmale aidata, mitte aborte teha ega nurisünnituste kohta aruandeid kirjutada. Võeh.
«Tere jõnglased!» mühatas Andres võimalikult neutraalsel toonil.
Lapsed vastasid, ikka veel lootusrikkalt, ehkki näha oli, et sel onul midagi üheski taskus polnud.
Äkki on auto pakiruumis. Nendel, kes rohkem kingitusi toovad, on ikka pakiruumis. Taskutesse ei mahu ju rohkem, kui mahub.
«Tere!»
Kas see hetk jääb neile eluks ajaks meelde?
Andres porises: «Me tulime tegelikult rohkem teie isa juurde ja…»
Väike poiss, kellele seriaal oli nimeks pannud Rodriigo, teatas: «Isa kõnnab põldu.»
Õeke Mariaana parandas: «Künnab, mitte kõnnab! Pealegi ta muldab, mitte ei künna.»
«Ma õtlesingi kõnnab,» õiendas Rodriigo.
«Ei, sa ütlesid kõnnab! See ei meeldi emmele. Kui emmele ei meeldi, siis ta läheb närvi. Kui ta läheb närvi, siis ta kaob oma tuppa. Kui ta oma tuppa kaob, siis peab issi jälle meile süüa tegema ja meile unejuttu lugema ja…»
«Stopp!» sekkus Andres, et mitte öelda, et edaspidi kõnnab ja kõtab ja teeb sõija neil ainult isa. «Lingvistilised vaidlused jätame pärastiseks.»
Lapsed jäid teda huviga vaatama.
Keegi polnud siin varem kuidagipidi lingvistiline olnud.
Andres küünitas kaela eemalt läheneva pereisa poole. Sellel olid õlad längus ja jalad tikkusid järel lohisema. Vaheltharimise rippriistad jälle rivist väljas, hakka keevitama ja mässama ja millal sa siis muldad, ja kus see Linda ometi on, keskpäev juba, peaks hakkama lõunale asutama ja…
Mariaana kiitles: «Aga meie ema sõitis linna ja lubas suure tordi tuua.»
Tüdruk, kellel on ema linna sõitnud, on tegija tüdruk.
Rita silitas lapse pead.
Vahetas Andresega pilgu.
Valus oli. Sündimata laste pärast, kellega tal oli oma suhe. Emata jäänud laste pärast. Kes ootasid torti. Miks maailm ometi nii julm peab olema?
Rodriigo kinnitas: «Jah, emme õtles, et toob sellise sõnnipäevatordi, millel on kirsid peal.»
Kõik tahavad maasikate või vaarikatega. Aga tegelikult on kirssidega tort kõige parem. Tühja neist kividest. Kirssidel on kirsimaitse. Väike kivide sülitamine käib selle maitse juurde.
Rita küsis: «Kellel sünnipäev on?»
Rodriigo seletas, et saab homme kuueseks.
Mariaana küsis ettevaatlikult: «Aga kes teie olete? Sotsiaalametist?»
Andres üllatus, et nii väike tüdruk sellist sõna teab. Ja sai ühtlasi teada, kui raskes olukorras see pere tegelikult elab.
Ee…mm…
Kui mees oleks praegu öelnud, et ta on politseinik, oleks järgmine küsimus käinud juba tuleku põhjuse kohta, ja palun ei!
Rodriigo küsis: «Kas te olete sõdurid?»
«Ei,» imestas Rita.
«Siis te olete politseist!» kilkas poiss.
Andres üllatus jõnglase taiplikkuse üle: «Kust sa ära arvasid, nutimees?»
Rodriigo heitis rõõmsalt: «Teil on põstol hõlma alt näha.»
Elementarno, Watson, meenus Västrikule nõmedavõitu anekdoot.
Mariaana parandas: «Püstol.»
Andres kiitis: «No oled sina alles terane poiss, pole midagi öelda. Võib-olla õpid ise politseinikuks, kui suureks kasvad?»
Tolmune, õline, mullane, higine, kuid muidu väga sümpaatne ja südamlik mees, kes end kohale vedas, kuulis talle vastu tormavatelt lastelt juba pool tõde ära: «Isa, isa! Politsei tuli…»
Toivo võpatas. Kas selle metskitse pärast, kes ilma loata sai vaikselt maha tõmmatud? Jumal-jumal, kui ta nüüd trahvi peab maksma, ei saa sügisel tütartki kooli panna. Ei elagi sügiseni. Kes kaebas? Ebaseadusliku püssi võtavad ka ära ja võib-olla panevad veel vangigi… Oli sinna «Naistevahetusse» vaja minna! Teatud elatustaseme juures on võrreldamatult parem, kui endale mitte millegagi tähelepanu ei tõmba. Nüüd olid nad selle neetud kohutava saatesarja pärast üldise tähelepanu luubi all ning tagajärg seisis nüüd siin õue peal. Kaks erariides menti. Panevad tal kohe laste nähes käed raudu ja head koolitee algust, väike Mariaana…
Rita sosistas
