siit läbi metsa.»
Rita lootis imet: «Püüdke meelde tuletada, kui bussist maha tulite, kas midagi kahtlast ei märganud? Mingit autot kusagil seismas, inimesi?»
Dusja mõistis, millele see nääpsakas devuška viitab – et mõrtsukas võis veel kusagil lähedal olla, kui tema pahaaimamatult oma kohukeste ja Bingo piletiga siin jahmerdas. Ohkis ja pillas ja korjas ja helistas ja… Armas taevas, võis olla muidugi! Aga tema ei näinud õnneks midagi. Tänu jumalale. Saab ikka öösel rahulikult magada.
«Ei. Kõik oli rahulik. Ma käin siit igal hommikul läbi – nüüd ei julge enam üksi tullagi, pean vist paluma kedagi vastu tulla…»
Keda, Dusjakene?
Kumb sinu sigadest või ehk tänavune vasikas või kass – kes neist sinule vastu hakkab tulema?
Rita proovis: «Ega te tapetut ei tunne?»
Dusja mõtles, et tegelikult ei tunne ta ühtki arvestatavat meest. Õieti ei tunnegi mehi, kellele võiks loota. Ta oli paaril viimasel aastal ainult naistega suhelnud. Naistega suhtlemine oli lihtne ja loomulik ja ei tekitanud asjatuid pingeid ega kahtlustusi. Ja nüüd avastas ta, et kogu tutvuskonna peale oleks ikkagi võinud endale mõne mehe tekitada või jätta.
Ainult naised.
Õmblustsehhis ja poes, turul ja külas – aina naised. Kui see vanapoiss välja arvata, kes temalt liitrikaupa piima võttis. Aga see oli kah rohkem keradega tädi. Toobine sihuke.
«Ei tunne,» ajas Dusja silmad pärani. Komme oli selline. Polnud ei küsimusel ega silmadel viga midagi – ta ajaski alati silmad pärani, kui keskendus. «See tähendab, et mitte isiklikult, aga teleka kaudu ikka teadsin. Tema mind muidugi mitte. Mina teda. Niipidi ikka jah. Me just tööl naistega rääkisime temast…»
Andres imestas: «Oot-oot – mis see tähendab, et tunnete teleka kaudu? Kas ta on näitleja või prominent või saatejuht või?»
Västrik polnud eriline telekavaataja.
Viimasel ajal unustas end Discoveryt ja Eurosporti põrnitsema. Aga ta ei näinud ka neid saateid õieti. Vahtis, aga uneles oma mõtetes. Ehkki seal polnud midagi ülearu rõõmustavat. Need lihtsalt olid intensiivsemad kui telekanalid.
Dusja üllatus, et keegi võib mitte tunda kaunitari, kellest oli viimastel nädalatel nii palju räägitud. Et perelõhkuja ja rongaema ja lits ja mis need inimesed kõik ütlesid.
«No see on ju Linda – oi, nimi tuli meelde! – Linda «Naistevahetusest»! Kas teie siis «Naistevahetust» ei vaata? Nii põnev on. Kuidas inimesed elavad ja mis nad üksteisega teevad ja…»
Rita aitas paarimehe järjepeale: «See on selline tõsielusari, kus vahetatakse kahe pere naised omavahel ära. Nädala või paar elab ühe kodu ema teises kodus. Enamasti minnakse lõpuks raginal riidu – toimetajad provotseerivad ja ullikesed lähevad kohe liimile. Hakkavadki kaklema ja ajavad need tõsielukad lõpuks väga inetuks ära.»
Dusja lohutas juhmilt silmi pilgutavat Västrikku: «Nojah, pole ime, et sa ei vaata. See saade ongi viimasel ajal magedaks läinud. Eelmisel aastal olid huvitavamad perekonnad. Oli joodikuid ja endisi vange ja puhta litse ja… Nagu päris. Käsipidi kokku mindi ja Võsa Petsile kaevati üksteise peale – nii naljakas!»
Andres kratsis väga vähese vaimustusega kukalt ning uuris: «Ja mida te siis temast naistega tööl rääkisite?»
Dusja tasandas häält, justkui miski, mis telekast välja kukkunud, saaks kellegi ees saladuseks jääda: «No meil on tööl puha naistekari. Ja eks meil siis pidevalt üks laterdamine käib. Võtame ette kõigi sugulased ja tuttavad ja poliitika ja prominendid. Aga seekord oli tõsielusari huvitavam.
Me rääkisime temast sellepärast, et kahju oli temast – solidarnost noh, see… naistevaheline üksteisemõistmine. See vaene naine sattus ju täitsa teise klassi. Klassivahe juhtus temaga. Nii hirmus väga teistsugused tingimused ajasid selle naisevahetusega tema pea puha segamini. Silmist pimedaks. Bahh, kak ob stenku… Puuga pähe noh. Tüdruk polnud varem nii uhket elamist näinud, see oli kohe telekast näha. Elamine oli näha – ja õnnetu lapsukese vaimustus oli ka näha. Ja see mees, kelle juurde ta sattus, see oli kah üks Don Juan. Täielik vänt – vigurvänt. See hakkas talle häbematult külge lööma. Oi, kuidas hullutas vaesekest. A see oli ju nii segi vahetatud, et muudkui nopi nigu lille…»
Rita niheles.
Veerand tundi tagasi oli Andres tema märkilaskmise kohta väitnud, et ta justkui nopiks lilli. Hmh!
«Me veel naistega arutasime, kas seal ikka midagi tõsist võis taga olla… Äkki neile maksti, et nad niimoodi amelesid, et oleks huvitavam. See oleks küll inetu. Pettus või nii. Tahaks, et oleks päris… näe, aga lill on tal peas kah ju pettus. Isegi mesilane lendas minema. Täitsa nagu vihane oli. See mesilane. Oi, mul on kiire – on mulle veel küsimusi?»
Andres võõrastas selliseid igast otsast üle ääre ajavaid tädisid.
«Esialgu mitte.»
Västrik lootis, et mammi kobib nüüd kenasti ära oma maailma.
Dusja oli ses suhtes vastutulelik: «Pean nüüd ära koju minema – loomad mul talitada.»
Ritas ärkas jupikene äsja jutuks olnud naistevahelist solidaarsust: «Peale öötööd veel loomi talitada!?»
Andres astus talle pool sammu vastu: «Ajage oma vanamees mees ahju pealt alla, mis ta seal peesitab!»
Naine kehitas oma lopsakaid õlgu: «Pole enam meest. Täitsa ära suri. Jõi juba mineva aasta end päris surnuks kohe. Ma hoiatasin teda juba ammu, et…»
Andres püüdis niigi reipa tädi pilgu tulevikku suunata: «Noh, siis oleks aeg juba uus võtta.»
Dusja puhkes rõõmsalt naerma.
«Ei mina soovi enam kedagi orjata,» kihistas ta. «Ei taha mina kaalust-maha saatesse ega stiilset viisikut appi ka ei taha – minul on kõik hästi.»
Dusjale meenus üha teravamalt lehm, kellel seni pole kõik hästi, kuni tema siin laipa vahib ja politseinikega lobiseb.
«Tublid mehed… ja tüdruk… Eesti politsei, uhke asi!» hõiskas Dusja, asis kilekoti kõvasti kummassegi kätte ja vudis kiiresti metsarada pidi edasi. Teine lehm ootab. Lilled lõhnavad. Ilus on maa! Tõhusate tuharate hüpeldes kadus naine, kelle pealt võinuks kirjutada hästi-elamise õpiku, puude vahele. Maama tuleb!
Rita ja Andres astusid mõrvatu juurde ning Andres heitis üle õla rõõmsale tädile järele: «Kus nüüd pistis alles punuma – sõbrannadele vaja ju pläkutada…»
Verenirega surnukeha tundus seal lillede vahel kuidagi täiesti ebatõeline.
Butafooria.
Rita ja Andres astusid kohusetundlikult laiba juurde.
Kohtuarst ütles neile pilku tõstmata: «Surm saabus kella kahe ja nelja vahel öösel. Ilmselt sisemise ajuverejooksu tagajärjel. Keegi on talle tömbi esemega pähe löönud. Löök on olnud väga tugev. Ma pakun, et tulenes mehelt.»
Ei saa kohe mitte ühtki asja ilma esmaste või teiseste sootunnusteta analüüsida.
Andres muigas, ainiti Ritale otsa vaadates:
