aina meeste õnnetuseks. Kiuste!»
Kui reality show maised jäägid olid musta kotti pakitud, küsis Andres metsas hajameelselt ringi piidlevalt Ritalt: «Millest alustame?»
Piknik ja suplus poleks paha…
Rita nurrus võlts-leebelt: «Paku sina.»
«Jälle mina,» urises Andres. «Sa lased mul alati siis pakkuda, kui sa ise ei suuda otsustada…»
Milline hommik!
Millised lõhnad ja linnulaul…
«Alustame siis pealegi bussipeatusest. Äkki tuli ta siia bussiga… võib-olla istus bussipeatuses, kui teda rünnati, siis lohistati siia… vaatame jäljed üle…» venitas Rita. «Paraku peame tema kodus ära käima. Uhh, ma ei taha… Edasi võiks kuulata öiste liinide bussijuhid üle…»
Andres kiitis suuremeelselt: «Pole paha.»
Autosse istudes palus Andres: «Äkki valgustad nüüd mind ka, mis «Naistevahetusest» jutt käib. Tädikene oli nii hoos ja sees, et mul oli kuidagi imelik öelda, et ma pole kunagi seda saadet vaadanud. Ma kohe ei tahtnud tema tuju rikkuda. Ta on selline tüüp, et kogu maailm võiks ühtse perena istuda ja vaadata ja pläkutada…»
«Sa oled nii armas,» pahvatas Rita spontaanselt.
Mõni pisike nüanss, nagu näiteks võhivõõrast matsakast venelannast hoolimine, võib korraks inimese tõesti armsaks teha. Isegi Västriku.
II
Siin oldi väsinud.
Maja, kus oli elanud kunstlillega iludus, kelle siivutud sääred äsja musta laibakotti kokku pakiti, oli just niisugune tüüpiline pooleliolev ja/või räämas unistus kodust, mis sobib optimismi-meetriks. Selles mõttes, et sellise maja vaatleja ja iseloomustaja peab ütlema, kas tare-tareke on pooleldi valmis või lootusetult lagunenud.
Eesti on kaetud selliste unistustega kodust. Niivõrd kui jaapanlase või hollandlase meelest Eestit üldse kaetuks võiks nimetada. Kaks kolmandikku maakodudest on just sellised nagu lahkunud Linda viimne maine kodu.
Vaid ühes kolmandikus on enne majanduskriisi õnnestunud hankida ja ehitada see, mis käib unistuste juurde: uus laudis ja kena katus, värske elektrisüsteem ja vesi sees, solk väljas. Kakamiseks soe kemps, pesumasin ja kliimaseade. Kui see kõik on neis kodudes saavutatud pangalaenu abil, on väga tõenäoline, et neil unelmatekodudel on nüüdseks juba uued omanikud. Pank või jänki.
Rohkem lootust oma kodu endale jätta on olnud neil, kes on ennistanud esivanemate kodusse. Sel juhul pole olnud vaja pangalaenu kulutada vana talu ostmisele. Vähemasti on kogu etteelamise laenuraha läinud kohe otse unistuse ülesehitamisele ning on tõenäolisem, et vähemasti seni tehtu jääb endale. Lapsed saavad asja lõpule ehitada või maha müüa. Mõnele hiinlasele, kes nende müügipädevaks kasvamise ajaks oma perega siinset ülihõreasustust tihendama tuleb.
Kaks kolmandikku neist taludest, millest praeguste kujutluste kohaselt unistuste kodusid ehitatakse, on aga jõudnud vaid taevatrepi esimesele pulgale. Soojustus on sees, aga välimine laudis panemata. Katus on esialgu lapitud, kuni tulevad paremad ajad. Sisemise vooderduse asemel on maine vara. Kuna mööbli ostmiseks väga raha pole jätkunud, on seinad näiteks sinna naelutatud riidepuudel rippuvate rõivastega kaetud. Secondhand. Igas mõttes.
Pruugitud rõivad ja nende topeltpruukimine – soojustus ja ruumikujundus ja koipesaks kujunemine, sest kuidas sa neid, tolmuseid ja funktsionaalseid, sealt seinalt ikka alla võtad. Tood pigem kaltsukast uued.
Eluks vajalik – vesi ja elekter, kemps ja külmkapp – on küll olemas, aga kogu terviku vormistamine ja lõpetamine on reeglina vähemalt ühe miljoni Eesti krooni kaugusel. Millest tulenevalt see puuduv miljon plingib kogu aeg pererahva alateadvuses. Aga viimne kui kroon süüakse ja köetakse, sõidetakse ja tarbitakse lihtsalt ära. Hea veel, kui mingis joomases meeleheite-esmaspäeva enesehävituse lõplikus laines pole sms-laenu võtnud.
Piiks-piiks ja päris persses.
Täpselt sellise majapidamise juurde Rita ja Andres mööda metsavaheteed jõudsidki.
Lõpetamata vooder, vahetatud, kuid narmendavate tihendivuntsidega aknad, lapitud katus ja trepi parandamiseks ilmselt juba mullu laotud puitarmatuur, millest sai sujuvalt kah-trepp.
See kõik nägi välja kuidagi sedasi nagu… Rita sõnastas selle kummastava asja pärast: …nagu juba siis, kui Linda veel elas, poleks majas tegelikult perenaist olnud.
Iga nurga taga oli hunnikusse kuhjatud autokeresid ja lõplikult saba andnud põlluriistu. Miks meie maakodude taha selline romula kuhjatakse, teavad vaid eestlased ja nende hingeelu. Tellitagu ometi miski emeksi-transa ja veetagu minema! Aga ei, äkki läheb vaja. Võib-olla tulevad veel raskemad ajad, siis on hea seda metalli müüa. Või mis iganes loogika see on – metallirägu hunnikud kolestavad järjekindlalt meie ilusat isamaad. Ahervaremetega võidu. Kolhoosilaudad ja kuivatid, mtj-sarad ja muud sovhoosikolossid – kivi- ja betoonihunnikud.
Västrik ja Leidpalu olid umbes kolmest sellisest koletisest mööda sõitnud, enne kui selle koduni jõudsid. Nojaa, kui Rainer Nõlvak võtaks mõne järgmise aasta volbritalgute ajal üle-eestiliste talgute teemaks ja sisuks vanade varemete lammutamise, kuidas siis orienteerudagi – milliste rõvemärkide järgi siis õigest teest alla keerata, et jõuda kellenigi, kes püüab. Nii väga püüab.
Seda ka veel kahtlemata, et igal ahervaremel ja monstrumil on juriidiline omanik ja ka mitte kogu riik ja rahvas ei saa ju hakata kellelegi kuuluvat koletist lammutama. Ütles Andres, kui Rita ohkas, miks neid hirmutisi ometi ära ei lammutata – sedasi ei saa meie maa kunagi korda ega kauniks.
Sedasi nagu siin mõttelise trepiga majas ei majandata. Niisuguse stiiliga kaua ei kesteta. Seda võis ära arvata isegi täielik majanduse ja majapidamise ja maaelu võhik.
«Mina olen kuulnud, et alla mingisuguse arvu pole üldse mõtet lehma pidada,» nentis Rita, kui ketti kinnitatud üksildane mullikas nende Fordi eest edevalt eemale hüppas.
«See arv oli vist midagi kahe-kolmesaja kanti,» nõustus Andres. «Ma pole küll miski maamees – no andke andeks, mitmendat põlve pealinna poiss ikkagi –, aga professionaalne harjumus meedias ringlevat tähele panna ja meelde jätta on mul ikkagi.
Alla paarisaja pole mõtet tehnikat osta ega piimatööstusega hinnasõda pidada. Pole midagi Toompeal mäest allagi valada, noh.»
Siin majapidamises siiski oli – teine ketitatud sarvik kargas peremehe iidvana trakatsi-põkatsi eest teisel pool maja, metsa suunduva tagumise tee otsas ära. Paar kitse oli eemal. Kanad siblisid otse ümber kahe lapse, kes mängisid puuriida juures.
Puuriit oli vaid osaliselt püsti – vahva, et lapsed polnud sinna alla jäänud – ja trakatsi taga olev haagis oli ripakile kukkunud. Oli põllul mullates – või mida see maasool säärasel aastaajal õieti põllul teebki – katki läinud.
Rita silmitses vaatepilti: pleekinud kardinad, määrdunud riietega lapsed ümber kukkunud puuriida juures, kanasitt varvaste vahel lirtsumas, kaks lehma ja kolm kitse, haisu järgi oletades ilmselt paar siga kah, mehel õliplekilised riided ja nägu, mille jooned olid kõik kuidagi väga allapoole ja maatasa vajunud.
Ta teadis.
Sellised pildid räägivad kõike.
Siin ei olnud naise kätt.
