style="font-size:15px;"> Kelle asi see oli, kuidas Toivo sai Lindale niisuguse neti toa ehitada.
Ühel meeleheitepäeval umbes aasta tagasi oli Toivo ostnud lotopileti. Esimese elus. Ja võitis umbes 50 000. Kohe lambist. Kõigepealt mõtles, et paigutab raha tehnikasse ja masinatesse ja loomadesse ja riistadesse ja… Ei paigutanud. Ta ehitas vana maja teise korruse tagumisse ossa toa nagu unistuse. Puhaste valgete laudadega vooderdas, ilusa mööbli pani sisse, televiisori ja DVD-maki ostis ja nii kangesti kaunis sai.
Eks Toivo lootis, et kui ta on Lindale sellise neitsitorni ehitanud, võtab naine tedagi mõnikord sinna. Saaks hetke kahekesi olla. Juttu võiks rääkida. Kallistada tahaks. Ent Toivo poolt vaadates neitsitorniks see lotovõit jäigi. Otseselt välja naine teda ei visanud. Kus ta sai – Toivo vanemate maja, Toivo ehitatud tuba. Aga nii endassetõmbunud ja eemalolev oli, et mees hiilis ise minema.
Iga kord, kui ta astus kikivarvul mööda väljaehitamata pööningukorrust tagasi trepi poole, tajudes vanade sarikate kaastundlikku pilku ja maja kopituse järele lõhnavate roiete murelikku muiet, mõtles ta: see on kõigest tuba.
Ka maja ise oli ju tegelikult kõigest maja, suuremat sorti telk. Kui kõik ribid ja sarikad, kõduneva lehaga sisemus ja insenertehnilised konstruktsioonisaladused kinni ehitati, tekkis illusioon kapitaalsusest. Mida siledam, seda suurem illusioon. Kui vundament ja vooder, tihendid ja tellingud olid näha, oli selge – üks telk kõik. Kellel lumest, kellel loomanahkadest, kellel klaasist-niklist-kullast-karrast, kellel vanadest kõdulõhnalistest prussidest ja palkidest, mis uuristasid salakesi oma kõdunemisega ka uute detailide jalgealust.
Nagu Totu kuul oli Toivo ehitanud väiksema maailma sisse suurema – ja mõtles iga kord, kui sealt kontvõõra ja soovimatuna minema hiilis, et laste pärast oleks tulnud see neetud lotovõit hoopis teistmoodi kasutada. Laste pärast poleks tohtinud emale sellist oaasi rajada. Laste pärast oleks tulnud hoopis sada lammast osta.
Oleks poleks.
Andres ehmatas Toivo oleksid poleksite-maale tagasi: «Üks moment. Oled jahimees kah?»
Padrunid…
Toivo kehitas õlgu: «Ikka. Aga ainult talveti, suvel pole aega.»
Pole hooaeg. Pole luba. Pole… mitte midagi enam pole.
Kurb kolmik astus nagisevast trepist üles.
See tundus kuidagi irreaalne, kui pööningu päramisse põhja oli selline täiuslik pääsupesa ehitatud. Teekond sinna oli eriti trööstitu ja kaelamurdev. Nagu Pompidou katedraal Pariisis. Kultuurikants, mis näitas ette, kuidas kanalisatsioon ja küttesüsteemid välja näevad.
Koos külalistega oma absurdset sisearhitektuuri silmitsedes vabandas Toivo: «Kõik on pooleli… Mõtlesin, et… Talvel me üleval ei ela… Pole veel jõudnud elama hakatagi. Aina rühman, et elama hakata. Mingi ehitamine… Pole veel jõudnud sinna kütet panna… näete – kõik on alles pooleli… Linda unistas rõdust, et saaks suveõhtuti rõdul teed juua ja linnulaulu kuulata…»
Toivole tulid jälle pisarad silma. Ta lükkas ühe ukse lahti.
Linnulaul. Kellel on seda ka rõduta, kellele ei piisa mingisugusest rõdust selleks, et õnnelik olla.
Toivo pomises masinlikult: «Tal oli eraldi tuba. Ta vajas tihti üksindust. Tal oli üldse närvidega pahasti…»
Lotovõitja võib.
Nad astusid tuppa, mille ühte seina ehtis raamaturiiul. Korralik töö. Rikkalik sisu. Seintel oli hulgaliselt näitlejate pilte ja plakateid. Linda polnud isegi poolel teel täiskasvanuks saamiseni. Lõhkiküpsenud plika. Oma Di Capriote ja Douglastega. Mage lugu. Maas nurgas oli hunnikus nädalate kaupa Kroonika ja teisi pildiajakirju, mis asendasid Lindale tegelikku elu.
Akende ees olid kardinad ning televiisor oli akna asemel. Väljavaade maailma. Lukuauk. Korra püüdis piiluja end läbi lukuaugu sinna teispoolsusse pressida ja näe, millega see kõik lõppes.
Andres ja Rita vaatasid ringi.
Rita võttis riiulist ühe raamatu – «Madame Bovary». Pani selle tagasi, tõmbas teise välja – see on Jane Austeni «Uhkus ja eelarvamus». Tõmbas kolmanda – «Bridget Jonesi päevik».
Sedamoodi siis vooderdatakse pea ja südame sisemus, mis barrikadeerib end oma elu ja pere eest? Asesisu. Ebamaailma kvaliteetne sisekaemus. Nagu halb unenägu. Mitte romantika ega kultuur.
«Ta oli suur lugeja, kogu vaba raha läks raamatute peale.»
Andres ja Rita vaatasid Toivot nukralt. Milline vaba raha? Millest vaba raha?
Andres võttis vastamise asemel kätte videokasseti. See oli «Madissoni maakonna sillad».
Toivo nuuksatas: «Tema lemmikfilm. Ma ei tea, mitukümmend korda on ta seda vaadanud. Ma ütlesin talle alati, et nii võib ju hulluks minna, aga tema vastas, et ma ei saavat millestki aru.
Tegelikult ma sain küll aru.
Minul on ka lemmikfilm. Mulle on ka raamatud meeldinud. Ma tahtsin ka kunagi tantsida.
Aga kui sul on juba lapsed ja loomad, ei ole võimalik romantikaga tegelda, eks ole?»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
