kedagi ei tapa ja valu eest kätte ei maksa.
Samal ajal tahtsin ma olla teiste moodi. Soovisin, aga ei olnud. Nagu Karpoid, kes kedagi häbenemata riided seljast viskas ning Funkie´le andus, sest see oli tema õigus. Mina kartsin, ma ei talunud mõtetki, et veel kunagi võiksin lasta end puutuda. See hirm vallutas kõik tunded ja ihad.
Kenzo maksis meile palka – Funkie´le ja Dangerile kõige rohkem. Meie, kõik teised, olime lihtsalt praht, millel tuli aidata hinge sees hoida. Üle kõige oli Kenzo miskipärast kiindunud just Funkie`sse. See aga häiris väga Dangerit, kes olevat tõeline spets võitluses noameestega. Kui mustanahaline vahel riidest lahti võttis ja oma ülakeha avalikkuse ette tõi, paistsid ta lihastes käsivartel nii mõnedki armid ja täkked. Keset selga aga arm, mis köitis oma iseloomuga vägisi pilku. Ma julgesin selle ajalugu küsida Slipilt, sest see arm ajas mulle alati kananaha ihule.
„Bill sai nuga,” vastas mu küsimusele O´Steen.” Väga tõsiselt, „aga see oli ammu.”
Frankie Stafford ise püsis kambas juba kolmandat aastat ning ükskord kahekesi Onnis õlut limpsides, rääkis ta mulle nii mõnegi kurva eluloo. Näiteks üle kõige oli ta muidugi liigutatud Danny minevikust. Dan oli 12-aastase nolgina tänavail hulkunud. Tulnud üksi L.A. – st, häälega või tont teab, kuidas. Igal juhul oli ta kodust põgenenud ja praktiseeris üsna edukalt taskuvargust. Kenzo jändas tol ajal vaid kolme kutiga ja mõni tüdruk oli lihtsalt ajutine nähtus. Niisiis sattus Dan käekotti näpates vale isiku peale. See juhtus olema Kenzole tuttav daam ning ka koht polnud päris õige. Võib arvata, et seda päeva võis Funk rängalt ja kaua kahetseda, sest see oli täiega neetud päev. Nimelt daami järel tuli Seth, nägi juhtunut ning asus pätti taga ajama. Seth oli sportlik ja väga visa, sai poisi kätte ning klobis ta ametlikult läbi. Kuna daam oli tuttav, viidi ta otse Kenzo ette, et too saaks poissi karistada oma suva järgi. Funkie oskas paluda vaid üht – et teda politseile välja ei antaks, sest siis leiavad vanemad ta üles. Miski hakkas Kenzole temas ilmselt meeldima, sest kuigi vanemad lõpuks ikkagi oma poja leidsid, ei andnud Kenzo teda enam tagasi, vaid koolitas temast endale vapra ning võitmatu tõerüütli.
Dangeriga juhtus sarnane, kuid hulga ropum lugu. 15-aastasena sai „Ämbliku” lähedal noa selga. Oli hinge vaakumas, kui Funkie lamajale peale sattus. Kutsus kiirabi ja puha. Kenzo läks haiglasse, et talle pilk peale visata. Vaatas teadvusetut noorukit ja teatas, et ilmselt on ta meie poiss. Aga kuigi Bill paranes edukalt ning oli sobiv, üksildane orb, polnud ta üksi tänaval nagu Dan. Ta oli meie maale eksinud Hall, narkar ja ärikas. Teda sõltuvusest välja ravida polnud lihtne. Ta istus päevade viisi kui vang, nuttes taga oma kampa. Märatses ja keeldus Kenzole truudust vandumast. Sai iga päev peksa, kuid alla ei andnud. Kenzo kasvatusmeetodid olid vahel väga julmad, aga ta teadis, keda ja miks ta endale tahab, ning keegi ei suutnud panna teda eesmärgist loobuma.
„Aga kuidas Slipp siia sattus?” esitasin küsimuse, kui Karpoid korraks mõttesse jäi.
„Slipp?” Ta pahvatas lausa naerma. Näis, et keegi ei suutnud Slipist isegi tõsise näoga rääkida. „Niimoodi lihtsalt tuligi! Moonakott oli näpus, nägu nalja täis. Kõmpis Onni uksest sisse ja teatas, et tema tahab kah Kenzole semuks olla! Guevara oleks talle äärepealt siinsamas rusikaga pähe lajatanud, aga Bill arvas, et olgu peale, kutsume Kenzo kohale ja las ta otsustab. Boss vaatas selle näo üle ja arvas, et kambas peaks tõesti üks tola olema. Nüüd on sest poolteist aastat möödas ja kõik on Slipiga rahul. Aga miks ta siia tuli ja kust, seda pole ta meile iialgi rääkinud.”
Nagu varem öeldud, põdesin rängalt oma hirmude pärast ja kui mu kohal ei hõljuks peamiselt Funkie´le nähtav oreool – ÄRA KÄPI! – oleksin ehk isegi omal soovil lihtsalt sest kambast lahkunud. Aga polnud kuhugi minna. Ma talusin tülgastusega etendusi, kus mina polnud osaline. Ma varjasin kiivalt saladust, et vargsi loodan kord taas tunda mehe armastust. Funk oli ilus ja ta naeratus vapustavalt meelitav. Aga ma ei julgenud teda isegi liialt lähedale lasta ja nii hoidus ta eemale ja mina tundsin end jällegi kehvasti. Suletud ring. Ma kadestasin teisi plikasid, kes usaldasid Funkie´t jäägitult.Ta oli just selline iludus, kelle külge kleepusid kõik naised kui liimipaberile. Ainult mitte mina.
Ühel ööl tulin üksinda Onni, et heita magama. Tervis polnud kiita ja tuju mitte eriti tasemel. Ent seekord oli vaatepilt lausa võigas! Vaid uksest sisenedes keerasin juba otsad ringi ning kadusin tagasi õue. Liigne alkohol ei kannatanud enam hetkegi maos püsimist. Nii ma oksendasin lähima sirelipõõsa alla ning vajusin siis nõrkenuna trepile istuma. Staffordi eufooria kostis siia valjude kiljatustena. Läbi kardinate paistsid liikuvad varjud. Neetud paarike! Mõnel silmapilgul ma vihkasin neid. Miks leiavad nad aega oma armastuseks just siis, kui ma üle kõige vaid magada tahan!
Istusin kägaras trepil ning nautisin vaikust, mis levis Onni ümber. Teised ehk niipea veel ei tule. Uni vajus peale ja nii jäingi lõppuks tukkuma. Ilm oli soe. Ainult peenikest vihma tibutas vargsi. Siiski sügis. Siiski juba oktoober. Üsna kiiresti leotas see vihmake mu jope viimse niidini läbi.
Kaua ma magada ei saanud, sest mind äratas peatuva auto kummide sahin. Tõstnud kiiresti pilgu, nägin värava ees peatunud tumehalli „Porschet”. Enne kui keegi sellest väljus, teadsin juba, et see on too pikk neeger. Toosama Dangeriks hüütud Bill Tanger.
Ta lõi autoukse pauguga kinni. Tuli väravast sisse. Nähes mind, aeglustas sammu. Tõusin ettevaatlikult talle vastu, häbenedes oma tobedat olukorda ja märgi riideid. Bill peatus otse mu vastas, mõõtis mind pilguga, muigas seejuures kõveralt.
„Mis juhtus, Hüdra?” küsis ta lõpuks. „Miks sa siin oled?”
Ma olin kahevahel. Ei julgenud tõtt öelda, ei sobinud ka vaikida. Pomisesin siis õnnetult maha vaadates:
„Lootsin magada, aga…”
„Kes segab?” raius ta kui kirvega mu mõtted pooleks. „Kas Slipp? Või Funkie?”
„Funkie,” tunnistasin aralt ja tundsin end nagu reetur. „Ta on Karpoidiga…”
„Ja viskas sul üle, eks?” muutus Dangeri toon heatahtlikumaks. Silmadesse tekkis eriline, lõbus sära. Vasak suunurk, mis ilmselt polnud harjunud naerma, tõusis veidi ülespoole. „Ära tee väljagi.” ütles ta mulle. „Sa ei pea sellepärast väljas ööbima.”
„Aga toas on võimatu…” Mul oli oma saamatuse pärast nii häbi, et ma ei julgenud enam üldse ülespoole vaadata.
Dangeri hääl muutus taas karmiks.
„See on meie kõigi maja, sul on täielik õigus endale rahu nõuda. Funkie pole siin mingi peremees!”
„Teie maja!” matkisin vihaselt järele. „Selles asi ongi, et TEIE maja!”
„Ma ütlesin – MEIE maja!” ärritus Danger. „See on ka SINU maja! Siin peab igaüks teistega arvestama! Seda nõuab Kenzo!”
„Mulle küll ei tundu, et siin keegi ka minuga arvestaks!” nähvasin õelalt vastu.
Ta haaras mul äkitselt õlgadest. Kummardus veidi, et vaadata mulle otse hinge.
„Kuula mind nüüd, Hüdra!” sõnas ta tasa. „Sa oled siin uus. Ma saan aru, et sul on raske meie kommetega harjuda. Aga, kurat võtaks! Lõpeta see mineviku heietamine! Elu on sinu ees lahti! Palju parem elu, kui sinu jobust peikaga, kes sind metsa kärvama jättis! Slipp ei toonud sind siia selleks, et sa meid patusteks peaksid! Sul on vapustav keha, sa oled ilus tots, aga sa pead oma deprekast lõpuks välja tulema!” Ta lasi mu lahti ning astus eemale. „Siin ei hakka sind keegi lööma ega vägistama, sest Kenzo lihtsalt mataks meid selle eest elusalt! Kui see Funkie sulle närvidele käib, siis ütle seda talle. Kui vaidleb vastu, vala üle
