jõud lõppes otsa. Varisesin kokku ja puhkesin täie häälega nutma. Mina ju suudan veel käia, kuigi jalad on katki ja valusad ning pea ähvardab lõhkeda. Aga Jay, kas temagi jaksab? Mis saab siis, kui ta enam ei jaksa? Kas jätan teda päikese kätte kõrbema ja lähen lihtsalt edasi? Ei, ma ei saa teda maha jätta.
Jay tuli rada mööda järsakust üles, jälle andis ta mulle käe ja tõmbas mind püsti. Ma vaatasin talle silma ja teadsin, et me ei lähe iialgi lahku.
„Aitäh, sa tegid mis suutsid. Kahju, et see oli mõttetu. Valikut pole, me peame jälle edasi minema.”
Puhkus polnud teda kosutanud, hoopis veel nõrgemaks oli ta jäänud. Enam ei tormanud ta edasi, vaid astus pikkamisi mu ees, hingas kähinal ja vahel sülitas kõrvale. Ma jälgisin teda hirmunult, aimates halba. Ma kartsin, et ta kukub kokku, kuid seda ei juhtunud. Pilk kangelt ette suunatud, rühkis ta edasi lõpmatusse, mis meie ees järk-järgult avanes. Mu lootus kippus kustuma. Ei, ei, me ei leiagi küla, me ei jõua iialgi pärale. Aga tema… ta on mu vastu nii hea, ta ei valanudki viha juhtunu pärast mu peale välja. Ta hoopis püüdis mind julgustada ja isegi naljatas üle jõu…
Jay tuikus ja komistas, vahel karjatas, haarates kahe käega rinna ümbert kinni. Peatus, et veidi hinge tõmmata, siis, olles natuke jõudu kogunud, rühkis taas edasi. Ma ei saanud teda aidata ja see tegi mu olemise vastikuks. Mu oma jalad valutasid nii, et neile oli peaaegu võimatu astuda. Kuid mitte tema polnud see, kes kukkus, vaid hoopis mina. Astusin äkitselt mingisse lohku ja lendasin siruli rohu sisse. Jalast lõi tuld välja, kui ma istuli tõustes pahkluust haarasin.
Jay tuli tagasi. Vaevatud ilmel seisis hetke sõnatult mu ees, kuni kähedalt küsis:
„Mis juhtus?”
„Väänasin jalga, pole hullu,”püüdsin jääda vapraks.
„Kas tõusta suudad?”
„Ma proovin, aga äkki puhkame veidi, ma olen nii väsinud,” palusin härdalt.
Nooruk langetas pea rinnale.
„Ei, mina lähen edasi,” ütles ta jonnakalt. Kuid siiski hetke seisis ta veel. Kuulsin vaikseid plõksatusi ja iga tema hingetõmme kõlas käheda oigena. „Tead, kui ma sündisin,” jätkas Jay väga vaikselt, „ennustas üks nõid, et suren väga noorelt. Ma ei taha, et see nii ruttu tuleks.” siis keeras ta mulle selja ning komberdas nagu pimesi edasi.
Ma mõtlesin õudusega, et mu kaaslane on mõistuse kaotanud. Tõusin vägisi jalule ning proovisin käia. Valu tõi pisarad silma ja nii ma töinasin, järgnedes talle. Miks ta ei võiks korrakski istuda varju, et puhata? Miks ta peab end lõpuni ära vaevama? Nii ma mõtlesin vihaga, et see mees on küll segane, et ta ei hooli minust ega veel vähem iseendast. Samas ma mõistsin teda. Ta kardab nõrkeda, jõudu pole enam palju järel, see tuleb topelt ära kasutada, enne kui üks meist lõplikult kokku vajub. Kui jõuaks nii, vägisi, sihtmärgile veidigi lähemale…
Just siis, kui ma arvasin, et pean teda hüüdma ja paluma siiski korrakski peatuda, varises ta äkki rohu sisse. Jäi liikumatult lamama. Ma jooksin longates tema juurde ning langesin põlvili. Katsusin pulssi Jay kaelal ja märkasin samas kergendusega, et ta siiski hingab. Silm oli veidi avatud, pupill ahenenud tillukeseks täpiks, ise kahvatu, kui laip. Ma puudutasin tema musti juukseid, need olid tulikuumad. Päike kõrvetas halastamatult. Suust ja ninast nirises jälle verd. Ma olin kindel, et siit ta enam ei tõuse.
Ma keerasin rohupuhmad nooruki pea kohale kokku, sättisin iseennast päikesevarjuks, kuid mõne aja pärast avastasin, et mul on tohutu janu. Kiskusin kingad jalast ja valu pärast kiunudes laskusin kaldast alla vee äärde. Siin polnud kallas nii järsk. Ma jõin oma isu täis, valasin vett pähe ja astusin päris vettegi, et end üleni jahutada. Siis katkusin veetaimi ja läksin tagasi oma kaaslase juurde, kes polnud ei sõber ega tuttav ega keegi, lihtsalt see neetud maailm näis äkki temata nii tühjana… Liiga teravalt tundsin nüüd oma üksindust. Mu teejuht lebas teadvusetult maas ja kui ta sureb, pean lootma enam mitte talle, vaid ainult iseendale. Ja millele on loota, kui pole kodugi, kuhu minna! Ma ladusin taimi Jay pea ümber, katsin nendega terve pea, jättes välja vaid näo. Niisutasin tema tursunud haavu.
Edasi ma lihtsalt istusin, nutsin ja mõtlesin mõtteid, mis ei viinud kuhugi. Valus oli näha Jayd lamamas nii, tundetuna, justkui unes. Ometi polnud see loomulik uni ja mul oli hirm, et ta võib sellest enam mitte kunagi ärgata. Vahel ta oigas, vahel pomises midagi seosetut, silm oli mõne aja pärast sulgunud ja ta näis tõesti magavana. Oh issand, kes sa ka poleks, miks sa meid ometi maha jätsid? Kuidas võib niivõrd ilus suvepäev kujuneda kellegi jaoks täielikuks põrguks? Alles eile olin ma ju Ferniga koos, ikka veel teda rumalalt armastades. Ja polnud vähimatki aimdust sellest, et öösel proovib Ray mind tappa.
„Ära mine!” palus Jay äkki, katkestades mu süngeid meenutusi. „Ema… ära mine…!” Ta nuuksus oma unes kui väike laps, kobas jõuetult käega. Ja siis tüki aja pärast palus veel: „Võta kitarr, mul on nii halb… laula mulle, palun…” ja oigas jälle.
Ma aimasin, kui halb tal on ja tema palved tõid uuesti pisara silma. See palve polnud suunatud mulle, kuid ilmselt oli tal kusagil olemas keegi, kes oleks laulnud. Ma heitsin noormehe kõrvale ja hakkasin tasa laulma. Ta rahunes ja isegi jättis oigamise. Raske oli mõelda, et võib-olla laulan teda nüüd surmaunele. Abi polnud enam kusagilt loota ja siia vaikselt kustumine oleks talle ehk rahu toonud. Laulud said otsa ja Jay püsis endiselt rahulikuna. Ma vaatasin väga lähedalt tema siniseks pekstud näkku. Öösel oli ta kena, sümpaatne poiss, mitte pailaps, pigem julge ja ausa südamega võrgutaja. Ma ei kahetsenud hetkekski, et andsin tema eest oma au. Miski mu sees teadis, et ta on seda väärt. Nüüd, kuivanud verega määrdunud riided, paistetanud nägu, mis näeb välja hullem kui jube… kitsas verenire ninast ja suunurgast, mis tähistavad peatset lõppu… Võtsin ettevaatlikult tema käe pihku ja soovisin kogu südamest, et keegi meid ruttu üles leiaks.
Ärgates nägin pea kohal valgeid pilveräbalaid. Magasin ma tõesti või olin meelemärkuseta nagu Jay? Alles äsja neid pilvi ju seal ei olnud, ilmselt oli tund või paar juba möödas. Igatahes oli päike tükk maad lääne poole vajunud. Jahe tuuleiil paitas hellitavalt mu õlgu. See andis killukese lootust, et edasine rännak võiks kujuneda veidi kergemaks. Aga samas ma nägin, et mu kaaslane on endises seisus, varsti tuleb õhtu ja siis öö. Jay on omadega läbi, maha ma teda ka ei jäta. Mida ma teen, kui ta jääbki nüüd selliseks? Kust peaks ta võtma veel jõudu edasi minna? Ma pean jääma tema kõrvale, sest siin kolkas on võimatu inimesi leida. Nii kustun ja nõrken hommikuks minagi, sest peahaav on paistes ja valutab kui põrguline ning ma olen unele vaatama nii neetult väsinud.
„Jay!” kutsusin siiski vaikselt, tegelikult soovimata teda äratada ja isegi uskumata, et see võimalik on. Las puhkab veel, mõtlesin härdalt, aga ometi püsis hinges rahutus. Ma PIDIN edasi minema. Võib-olla just nüüd pole enam kaugel, ehk suudab nüüd temagi, kui toetan ja puha!?
„Jay!” Kuid ta ei vastanud ikka. Kui läheks siiski otseteed metsa? Eksleks ja otsiks ning lõpuks ikka mingi teeotsa leiaks? Aga mis temast siin saab? Ma isegi ei oska seletada, kus nimelt ta asub. Jõgi on ühesugune, mingit kindlat orientiiri siin pole. Kuni ma kedagi leian (kui leian), ja kuni tagasi tulen ja… ilmselt polegi enam vajadust Jayd päästa. Selleks ajaks on ta siin ammu surnud.
„Jay!” kutsusin jälle ning rääkisin pigem iseendale: „Ma ei saa sind maha jätta. Sa oleksid justkui ammune sõber, kuigi ma ei tea sinust rohkem kui vaid nime. Ma ei taha üksi edasi minna. Palun, ärka üles, ma tõesti vajan sind – Jay!”
Seekord ta vastas:
„Ma olen siin.”
Ma võpatasin
