aina kiskusin neid jõuga välja, et edasi astuda. Jay kiirustas ees, vahetevahel vaid peatudes korraks, et jõuetult köhida. Aga puhkama ta enam ei jäänud. Ma surusin hambad risti ning rühkisin edasi, et mitte maha jääda. Mis temal viga oma tossudega ees kihutada. Proovigu ise kingadega! Ma olin maruvihane, et ta mind järele ei oota. Meeleheide ajas lõpuks nutmagi, kuid ma otsustasin kindlalt mitte alla anda ega paluda armu. Selge on see, et tal on ribi katki ja vaevalt peagi valutab vähem, kui minul, ja ta soovib kogu hingest koju jõuda. Mis õigus on siis minul viriseda!
Võsa vaheldus väikese lagendikuga. Siis oli teisel pool jõge kuusemets ja meie pool männik. See muutus varsti jälle lepavõsaks. Ning taas lagendik, mis täis veelembeseid taimi, lõikheina ja mättaid. Kõverad, haiglased kased ja pajudest koosnev madal võsa. Aga jõgi aina lookles edasi ning siiamaani ei paistnud märkigi inimestest. Isegi mitte automürinat kauguses ega koera haukumist, mille järgi saaks natukenegi orienteeruda. Ainult vaikus, lindude sirin ning rohu sahin jalgade all. Nii me kõndisime ehk tunni või rohkem, kes seda teab. Aina edasi ja edasi. Kella polnud meil kummalgi, ainult päike. Ajataju oli ammuilma kadunud. Me kõndisime, teades, et peame, et mitte keegi ei aita, kui me ise ennast ei aita. See oli lootusetu väsimuse marss.
Mu kaaslane komistas, kukkus käpuli, ent ajas end kiiresti taas jalule. Kuid midagi oli ilmselgelt juhtunud. Jay vankus ning lõpuks jäi kummaliselt küürakil seisma. Ma jõudsin talle järele ning peatusin ta kõrval. Ei julgenud küsida, mis juhtus, sest see paistis ta näost liiga hästi kätte. Kahe käega hoidis ta oma ribisid ja ahmis kramplikult õhku, nägu moondunud valust.
„Toeta mind,” palus ta äkki. „Nii valus…”
„Istume veidi, ehk läheb üle,” pakkusin hirmunult ning lasin tal enesest kinni hoida.
„Ei, las ma toibun,” pomises Jay nõrgalt, „ja lähme edasi. Ma kardan, et… kui istun, on veel raskem tõusta. Varsti, varsti oleme päral, ära muretse.” Kiristades hambaid astus ta sammu ja teise ning läks jälle nii kiiresti kui vähegi suutis. Ma püüdsin kõigest väest mitte maha jääda ja komberdasin valutavatel jalgadel talle järele.
Ma unelesin mingis ebamäärases transilaadses seisundis, kus peavalu polnudki enam päris valu ja kuumkõrvetav päike juhmistas mõistuse täielikult. Samm, samm, samm, samm… Hirv jooksis koos vasikaga otse meie eest läbi. Kumbki ei peatunud, et neid pilguga saata. Haigrud… tühiasi. Mul oli kahju, et Jay neid isegi ei märganud. Me vajasime puhkust.
Tüki aja pärast ta peatus äkki, tõstis käe, näidates kuhugi ettepoole. Hüüdis mulle rõõmsalt üle õla:
„Näe, vaata, juba katus paistab! Me oleme pääsenud!” Ja nii tormas ta edasi. Nägin künka tagant kerkivat maja katust ning siis maja ennastki. Puhkuse aimdus pani jalad kiiremini liikuma. Tekkis täiesti reaalne lootus, et see neetud rännak saab lõpuks ometi otsa.
Aga lähemale jõudes nägime võssakasvanud krunti ning klaasideta aknaid. See oli elutu vare ning pealegi tegi jõgi siinkohal järsu pöörde ja maja asetses hoopis teisel kaldal.
Jay haaras kahe käega peast ja vajus põlvili maha. Jäi liikumatult istuma.
„Ma juba lootsin…” sõnas ta vaid, kui ma end tema kõrvale istuma sättisin. Ja siis ta vaikis kaua-kaua. Lihtsalt vaatas tühja maja jõe teisel kaldal ning vaikis. Ma kiskusin kingad jalast ning lasin jalgadel puhata. Vesivillid olid katki läinud ja nende asemel haigutasid veritsevad haavad. Kui kaua tuleb meil veel käia? Päike näitab vähemalt keskpäeva, kõrvetab kui hull, meeletult tahaks juua. See mõni lonks, mis sai tüki aja eest võetud, on ammuilma välja aurustunud. Jõevesi pole just eriti puhas, seal on kõiksugu pisikuid ja olendeid. Nii ma lihtsalt istusin ja vaatasin abitult voolavat vett.
„Ma ei jaksa enam käia,” julgesin lõpuks mainida. „Miks küll ei võiks siin istuda mõni kalur, kes meid tee peale juhataks! Jay, mis oleks, kui keeraks parem metsa ja otsiks sealt?”
Ta tegi, nagu poleks mind kuulnudki.
„Kas sa ujuda oskad?” küsis hoopis. Tema hääl kostis vaevukuuldavalt ja selles polnud enam kübetki lootust.
„Ei.”
„Mina oskan, aga murtud ribiga pole see mõeldav. Ma ei pääse üle. Liiga lai.” Ta vaikis jälle kaua, enne kui tunnistas: „See kuumus võtab mõistuse peast. Lähme alla, ma tahan tohutult juua. Tee ennast märjaks, sul hakkab parem.” Ta tõusis ägades ja suundus ettevaatlikult kallakust alla, laskus vee piirile põlvili ning jõi.
Kena liivane kallas oli siin – kohati järsk, kohati veidi laugjam, aga just siin viis alla metsloomade rada. Paarkümmend meetrit eemal oli teine kallas ning sealt jätkus see rada, kõveralt taas järsakust üles. Seal seisis ka maja, ilmselt ammu-ammu tühjana põrnitsev, ajapikku metsaga ühtesulanud vare.
Me jõime ahnelt roostepruuni vett. Janu sai vastumeelsusest võitu, mida põhjustasid mustmiljon elusolendit, kes kõik aina tõmblesid, hüplesid, hõljusid, ujusid ümberringi. Aga vesi oli külm, mis tõestas, et Jayl on õigus – siit ei pääse üle muidu kui ujudes. Jõgi ise oli puhas, ilma kõrkjatesse kasvanud servadeta. Aga katsu sa ujuda, kui ribid on katki! Ja mina lihtsalt ei oska…
Päike kõrvetas ja tundus, et asi enam hullemaks minna ei saagi. Kärbsed kogunesid higi ja vere lõhna peale, üritasid mu haava ligi pääseda ning paljudel see ka õnnestus, sest polnud lootustki neid täielikult ära ajada. Nende abilisteks olid parmud, kes alailma hambad säärde lõid, pannes valust karjatama.
Jay torkas pea vette ja valas puhast vett endale selga. Ta tegi end üleni märjaks ning naeratas mulle.
„Lase käia! Kuni leiame hingelise, kuivame ära. Ja kelle asi see on, kuidas me välja näeme? Tähtis on, et oleme elus, eks ole?” Jay valas endale vett näkku ja lasi sel vabalt maha voolata. Ohkas õndsalt, nautides jahedust. Ma vaatasin korraks tema poole ega saanud enam pilku ära. Peale selle ühe silma polnud tema näos enam elavat kohta. Teine silm nägi välja nagu üks jube sinipunane muhk; suunurk paistes ja lõhki, silmaalused laialt sinised; vasak kulm katki. Ta surus näo vee alla ja hoidis seda niikaua, kuni jaksas hinge kinni pidada. Pühkis vee ära terveks jäänud silmast ning vaatas mulle kurvalt otsa.
„Nad tegid mind ilusaks, eks ole?” sõnas ta kibedalt. „Ära vaata mind nii, sa ise pole põrmugi parem!”
Siis võttis ta pihkudesse vett ning viskas selle äkitselt minu pihta. Kättemaksuks võtsin minagi vett ja viskasin tema poole. Ja nii arenes välja tõeline veesõda. Ma naersin, olles unustanud korraks peavalu, mis mind hommikust saati järelejätmatult piinas. Ja ka Jay naeris, kõverdades vaevu oma paistetanud huuli.
Meie lõbutsemise katkestas ootamatu köhahoog. Jay vajus käpuli ning köhis aina, ahmides õhku ja lämbudes valust. Ma võtsin tal õlgade ümbert kinni ja lasin oma õla najale toetuda. Kui see lõppes, oli ta kaks korda nõrgem kui enne, värises üleni ning tõmbas sõrmeotstega ettevaatlikult üle suu. Näpud said veriseks. Ta tõstis korraks pead, et mulle otsa vaadata ja langetas selle taas.
„Minuga on lood kehvad, Lorie,” kähistas ta vaevaliselt. „Näed, seal on maja,” Jay viipas nõrgalt käega teise kalda suunas. „Seal on tee, mis viiks meid ükskord teise maja juurde. Aga sa ei oska ujuda, ja mina… ma vajun praegu põhja paremini kui kirves. Mine, hüüa appi, ehk ometi keegi kuuleb. Las ma puhkan veidi” Jay roomas veest eemale, käpuli nagu ta oli,sättis end järsu nõlva najale poolistuvasse asendisse ning sulges silmad. Ninast nirises helepunane piisk, kuid ta ei märganud seda.
Kabuhirmus ronisin mööda rada tagasi üles ja hakkasin karjuma. Ma aina hüüdsin, et siin on inimene hädas. Aidake ometi! Ma karjusin ja karjusin, kuid ühtki
