välja.
Ma laskusin ettevaatlikult põlvili, suutmata temalt pilku pöörata. Miks ma ometi ei nõustunud põgenema kohe, nii nagu tema soovis? Kõik oleks siis ju teisiti läinud. Mina oleksin kaugel ja Jay oleks elus. Oleks… Püüdsin näha tema hingamist, ent ei näinud, seega kõik on läbi. Puudutasin õrnalt tema kätt, mõttes paludes andeks. See oli soe, kuid ilmgi oli soe, seega võiks surnugi soe olla. Ma ei tahtnud, et ta surnud oleks.
„Jay,” kutsusin vaevukuuldavalt, ometi teades, et sest pole kasu. „Jay!” Mind ajasid vihale kärbsed, kes maandusid tema näole. Ajasin neid käega eemale. Nad tegid sumisedes tiiru ning maandusid kohe tagasi. Jay oli väärt palju enamat, kärbsed ei tohtinud temast toituda nagu raipest. Ma nuuksusin meeleheitest, sest tüütud putukad ei jaganud minu arvamust, nad lihtsalt tulid ikka ja jälle tagasi, nagu oleks neil õigus! Viipasin taas raevukalt käega ja riivasin juhuslikult nooruki pead. See liikus veidi ja kurgupõhjast rebis end välja hääl, korraks ja kähiseva hingetõmbe sarnane. Ma põrkusin ehmunult eemale, järgmisel hetkel aga tärkas killuke lootust. Võtsin õrnalt ta pea oma pihkude vahele ja hoidsin seda üleval, et ta hingata saaks. Nöör tema kaelal ei olnud eriti tihedalt, seda juhul, kui selle najal mitte rippuda. Aga ta ei hinganud enam! Taas haaras mind täielik meeleheide. See ei olnud ju surnu korin! See ei tohtinud olla! Endalegi ootamatult lõin teda lahtise käega vastu nägu.
„Sa pead elama, Jay!” karjusin äkki raevukalt. „Ela, raisk! Sa ei tohi surra! Sul pole õigust mind siia üksi jätta! Mul on sind vaja, kurat võtaks!” Ma lõin teda armutult veel ja veel, hoolimata sellest, et mu käsi sai veriseks, hoolimata sellestki, et surnule on ehk kõik ükstapuha. Ta korises veel kord ja siis veel. „Ära jäta mind üksi, tõbras! Sa ise oled süüdi, et kõik nii räpaseks läks!” Äkki ma taipasin, et teen talle haiget, et kogu ta nägu on niigi vaid üks suur sinikas, mul pole ju õigust teda veel lüüa. Puhkesin uue hooga nutma, sest kõik näis olevat nii neetult lootusetu.
2
Äkitselt tõmbas Jay hinge, rind tõusis,võttes kramplikult endasse sõõmu õhku. See polnud enam sugugi korina moodi. Naerdes läbi pisarate hoidsin jälle tema pead. Ta hingas nüüd tõesti, algul harvade ahnete sõõmudena, siis juba rahulikult ja korrapärasemalt. Veerand tundi läks vist mööda, mu käed surisesid, aga ma pidin tema pead toetama, et ta uuesti surmaunne ei vajuks.
Lõpuks Jay oigas kaeblikult ja avas silmad. Õigemini vaid ühe silma, sest teise laud oli nii paistes, et silma ennast oli vaevu näha. Sel hetkel tundsin ma, nagu oleksin juba terve igaviku selle poisiga tuttav, et meid seob midagi palju enamat, kui lihtsalt ühine saatus. Aga kõige tähtsam on see, et ta on lihtsalt elus, et ma pole üksi ses Jumalast mahajäetud kohas. Minu kõrval on veel keegi. Sõber? Oh ei, lihtsalt üks elav hing. Paraku peksust nõrkenud, puu külge aheldatud, alles vaevu teadvusele tulnud. Seesama, kes nägi mind läbi, kes kartis ja hoiatas, ometi aga ei põgenenud. Kes lasi kamba viha enese vastu pöörduda. Võib-olla arvast ta, et mind siis keegi ei puutu?
„Kes kurat sina sihuke oled?” pomises Jay üllatunult ja vakatas, ilmselt imestades selle üle, miks suu on nii paistes ja sõnad tulevad võimatuseni raskelt. Sest vasak suunurk nägi välja kui puna-sinine pingpongipall, see mässis kokku tema kõne, nii et raske oli sõnadest aru saada.
„Ma olen Lorie, kas sa ei mäleta?” küsisin murelikult.
Jay raputas pead ja näis pingsalt mõtlevat.
„Pagan küll! Miks ma siin kinni olen? Miks sa alasti oled? Mis toimub?” Ta muudkui pomises midagi segast ja ma lasin tal veidi olukorra üle mõtiskleda. „Lõke!” teatas Jay äkki päris selge häälega. „Sa olid lõkke ääres, neetud, sa oled see tüdruk!”
„Jah, ja sina tõid meid taksoga siia.”
„Hea küll, lase mind vabaks!” ütles Jay järsult ja kirtsutas nina, reetes sellega, et enesetunne pole sugugi kiita.
„Ma lähen ja otsin midagi, et nöör läbi lõigata. Sina hoia pea püsti ja ära rohkem minesta, ma ei suuda sind teist korda ellu äratada.” Tõusin püsti, tõmmates lõhutud kleiti veidi koomale. Ta ei öelnud midagi, aga pilgus olid segamini tunded. Ma aimasin selles olevat viha ja samas imestust juhtunu üle. Ta justkui ei taibanud ikka veel, mis seisus ta ise on. Mind pani põlastavalt turtsatama naeratuse vari tema tervemas suunurgas. Kas talle meeldib, kuidas ma välja näen? Et olen põhimõtteliselt paljas?! Ma ei osanud selle peale midagi muud öelda, kui: „Vahi ennast!”
Keerates vangile selja, läksin maja juurest terariista otsima. Mõtlesin, et ta on tõsiselt noor ja loll, et lootis oma kalli autoga veel rahus minema sõita, kui korra juba nende jobudega kampa lõi. Ükski õige taksojuht poleks sedasi riskinud! Aga samas võis ta ju ootamisega head pappi teenida. Mis siis ikka? Mis siis ikka? Risk on risk ja alati see ei õigusta ennast. Siin on nüüd tagajärg.
Niiviisi mõeldes nuhkisin läbi majaesise ja kogu õue, püüdsin avada uksi, kuid need kõik olid lukus. Ettekujutus sellest, et peagi tuleb kutile kõik meelde ja ma saan tänutäheks vägeva sõimuvalangu, ajas mind äkitselt raevu. Olen küllalt näinud mehi, kes ei salli, kui naine neid päästab. See, aga mis juhtus temaga, on puhtalt minu süü. Vihasena haarasin maast tormiga murdunud oksa ning virutasin sellega otse aknasse.
Neetud Ronny, raisk! Su maja ümbrus on liigagi korras! Kas tõesti loodad, et ta jääbki sinna puu külge või? Fuck! Ma võtsin veidike hoogu ja klaasiklirin rebestas vaikuse. See meeldis mulle hulga rohkem, kui kujutlus sõimamisest eimillegi eest. Lihtsalt lõbu pärast tagusin sisse veel mõne akna, üldiselt aga kõik need, mis minu vaatevälja sisse jäid. Olgu see sõber Ronnyle mälestuseks ning tema vanematele üllatuseks. Viskasin kaika maha, leidsin maast paraja klaasitüki ja läksin siis tagasi.
Rõõmsalt hingeldades asusin Jay nööride kallale. Märgates tema hindavat pilku, sattusin segadusse.
„Mis on?” Nooruki huuli kõverdas põlglik muie. Samas pidi ta oigama ja see muie moondus valugrimassiks.„Kas kõik on korras?” küsisin veel igaks juhuks.
„Rohkem korras ei saagi olla!” urises Jay. „Mida sa seal tegid, et nii rõõmus oled?”
„Lõhkusin aknad sisse, paras sellele seale!”
„Sa oled äge!” ütles Jay väsinult, ent see kõlas parima kiitusena.
Ma nüsisin vandudes nööri, klaasitükk oli liiga nüri ja see töö võttis päris kaua aega. Läksin närvi, surusin kõvemini peale ning lõikasin äkki hoopis endale kätte. Ehmunult pillasin klaasi käest, pigistasin käe rusikasse. Haav oli tilluke, aga valus. Jay keeras pea kõrvale, ütles tasa:
„Ma … nägin… mida nad sinuga … tegid…” Ta vaikis hetke, vältides silmsidet. „Ma ei saanud midagi teha, nad sidusid mu siia kinni. Ma ei tahtnud vaadata, aga… nad sundisid. Anna mulle andeks. Palun…”
„Ei, see polnud sinu süü,” sõnasin ruttu, „Hoopis mina olen süüdi! Ma poleks tohtinud paluda, et sa jääksid. Kõik oleks teisiti läinud. Ärme räägime sellest enam! Neid oli ikkagi neli ja sina üksi. Sa poleks saanud mind aidata. Lähme ära, lähme kohe, katsume kuidagi koju jõuda!”
„Kus on su kodu, tüdruk?” küsis Jay kibestunult. „Nojah, sul on kindlasti rikkad vanemad, terve suguvõsa ja puha. Minul kodu ei ole, on ainult Onn.”
„Onn?”
„Jah, Onn on Onn – võta nii, nagu kuuled. See on koht, kus ma elan.”
„Üksi?”
„Ei, viis
