style="font-size:15px;"> „Ma ei usu sind!” Ray muigas õelalt ja pööras pilgu mu vangistajale. Hetk kõhklust pani mind hinge kinni hoidma ning lõpuks langetas Ray Fern otsuse: „Pane talle ära, Phil, nii et talle igaveseks meelde jääks! Aga jäta veidi ka teistele!”
RAY ISE haaras mul järsult kätest ja keeras need üle pea. Hullumeelse vaimustunud naeru saatel asus Tandy oma püksirihma kallale.
Ma ei andnud kergesti alla, võitlesin viimse jõuraasuni, aga seda ei jätkunud kauaks. Mida suutsin ma teha kahe tugeva, kiimast ogaraks läinud mehe vastu? Mitte midagi.
Phil kiskus mu püksikud maha ja surus end vägisi mu reite vahele. Põhjani, ahhetades õndsalt, hakkas jõuga tampima. Ma nutsin, sest enam polnud millegi nimel võidelda. Ray hoidis mind kinni oma räpaste, veriste kätega, sõrmenukid katki… Ma vihkasin nii nagu ei iialgi varem. Vihkasin tervet neetud maailma, milles katsumused eal ei lõpe. Sa ei või mulle nii teha, Ray, sa ei tohi, sest… ma armastasin sind…
Kui Phil lõpetas, olin ma nõrk ega mõelnudki enam võitlemisele. Ma niikuinii ei saa neist jagu. Siis tuli Ronny, kes püüdis sisendada, et ma võiksin olukorda nautida. Ma ei ulgunud enam nutta, vaid pisarad voolasid hääletult rohu sisse, kõrvetades oma valuga tärkavaid taimi.
George püüdis mind suudelda. Ma lasin sel peaaegu sündida, muutusin apaatseks nukuks, kes ei hoolinud enam millestki. Ma soovisin, et ta lööks mind, sest füüsilist valu oleks taluda lihtsam kui piiritut, igavest häbi. Aga ta ei löönud ja see näis veel hullem. George Ryser mõnules kaua ja täiega, kuni Fern kärsitult vandudes teda minema ajas.
Fern oli tuttav, kallis ja armas… aga ta ei tohtinud mind sõpradele müüa! Ja ta oli armutu, tegi kõik nagu alati ja mu piinatud keha hakkas mõistusele vastu. Ma vihkasin teda üle kõige maailmas, just selle eest, et mu keha armastas teda ikka veel! Ta nõudis mu vastust, ta tahtis näha, kui nõrk on mu viha. Pomises kõrva, et olen igavesti tema omand ja tema teeb minuga, mida iganes heaks arvab. Keerasin näo ära ega vaadanud talle silma, hoolimata Ray nõudmisest. Selle eest haaras ta kinni mu lõuast ning keeras näo vägisi üles. Suudles pikalt, uskudes nüüd kindlalt, et ma pole suuteline talle haiget tegema. Olles orgasmi piiril, kaotas Ray kontrolli ja ettevaatuse. Oli see ainus võimalus kätte maksta, vähemalt veidigi. Ma lõin ootamatult hambad tema keelde!
Ray Ferni õudne valuröögatus kõlas kui muusika mu kõrvadele. Ta rebis end minust lahti ja kakerdas eemale, varjates nägu kätega, ma naersin! Suus oli võõra vere maitse. See oli vampiiri julmõnnelik hüsteeria. Aga ohver tuli tagasi, lõi mind näkku ja haaras äkitselt juustest. Vaevu jõudsin karjatada, enne kui ta mu pead vastu maad lõi… Miski plahvatas ja maailm hakkas keerlema. Ray vandus ja lubas mu tappa. Teine löök muutis elu ähmaseks mälestuseks. Kolmas… Kõik kiunus, surises, ulgus, karjus, vingus mu sees, kuni lõpuks tuli õnnis tühjus – vaakum …
Koos sellesama surinaga ärkasin jälle, udu hajus silme eest ja mu kohal kõrgus helesinine taevas. Seal kõrguses tiirles üks lind. Mu ümber olid murtud kõrred – äratallatud, räsitud, vägistatud. Silmanurgast nägin õitsvaid sireleid.
Ma polnud surnud, olin tagasi elus ja see teadmise rõõm asendus otsekohe tülgastusega selle maailma julmuse vastu. Ma soovisin ja igatsesin olla surnud. Seda tunnet ei peaks keegi proovima ja seda ei saa sõnades edasi anda. Surin aga kestis edasi, vaevaga taipasin, et mustad tiirlevad täpid silme ees ja tüütu porin, need kuuluvad ühte. Kärbseparv. Nad põristasid mu juustes, roomasid näol ja kätel ja jalgadel. Ma ei suutnud end kaua liigutada. Mälu tuli aegamisi tagasi, omandades reaalsuse kohutavad piirjooned. Ma ei suutnud veel taibata, mis oli juhtunud. Kärbseparv mu kohal ajas lõpuks nii vihale, et ma lihtsalt pidin tõusma. Pea oli raske kui tina ja niipea kui suure pingutusega istukile sain, haarasin sellest kahe käega kinni. Valu lõikas kui noaga mõistuse selgemaks veel, äkki mäletasin kõike täiesti selgelt. Isegi seda, miks Ray mind ründas.
„Ray!” kutsusin abitult, teadmata isegi, kas peaksin needma või andeks paluma. „Ray…” kordasin kummalise igatsusega. Tajusin, et miski on igaveseks lõppenud, ring on täis saanud ja kõik, mis oli, on korraga hävitatud. See tunne kujunes välja hirmsast peavalust ning ääretust tühjusest räsitud hinges. Nägin kaugel metsa kohal tiirlevat täppi, ilmselt oli see kotkas. Linnud laulsid, päike säras, kõik oli vaikne. Ei muusikat, mis ikka veel mu meeltes kummitas. Ei ühtegi inimhäält ega mootorimürinat. Aga me tulime siia autoga… Mis sai õnnetust taksojuhist? Kus ta on ja kas üldse jäi ellu? Pärast sellist peksu vaevalt, küllap visati jõkke või… Aga miks nad mind siia lihtsalt maha jätsid? Mu kukal oli paksu kleepuva verega kaetud, kombates ei paistnud haav eriti suur olevat, kuid ega see olemist paremaks teinud. Ma kartsin verd ja korraks valdas mind täielik paanika. Kas ma ikka suudan sellises olekus teadvusel püsida?
Oiates ajasin end vägisi jalule, lootsin end jões pesta, vabaneda vastikust limast, mis mu keha kattis.
Miskipärast läksin sinna, kus oli seisnud auto. See oli läinud. Vaid jäljed, tallatud rohi ja vereplekid võilillelehtedel. Polnud näha ühtegi hingelist. Ma olin jäetud siia ihuüksi. Möödusin lõkkekohast, kuhu olid jäänud mõned tukid, mis veel suitsesid. Taarusin radapidi kaldast alla veepiirile, kukkusin põlvili ning valasin endale vett pähe. Püüdsin kuklalt verd maha pesta. Peavalu andis natuke järele. Seejärel alles vaatasin end põhjalikult üle.
Oh jessas! Mu kaunis roheline kleit oli kõhuni lõhki rebitud, kingad kadunud… Olin põhimõtteliselt alasti võhivõõras kohas.
Mul oli häbi. Nii häbi, et seda oli võimatu veega maha pesta. Ma nutsin ja ulgusin ning kratsisin oma keha kuni valus hakkas. Võõrast higi ja spermat ei suutnud ma eneselt maha kratsida. Vastikustunne jäi, kleepjas kui kile. Olin valmis oma nahka maha kiskuma, kuid see oli võimatu. Meenutasin vägisi ütlust, et aeg parandab kõik haavad. Küll parandab, teadsin oma kogemustest, loomulikult parandab! Aga armid ei kao kuhugi! Armid jäävad! Ja ma langesin taas liivale, tagusin rusikatega oma rüvetatud peegelpilti ja ulgusin nutta kui hull. Karjusin üksindusse, needsin Rayd ja tema sõpru. Needsin ja nutsin. Aga üksindus vastas rõõmsa linnulaulu ning veesulinaga. Tal polnud minust sooja ega külma.
Lõpuks lahkusin, läksin tagasi lõkke juurde. Jõuetult tuikudes möödusin kohast, kus olin ärganud. Teel leidsin oma kingad ja püksikud. Tirisin need jalga, vihates ennast ja neid tumme tunnistajaid. Olin vahepeal saatusekaaslase sootuks unustanud, polnud sugugi tahtmist veel kellegi peale mõelda. Hea, kui ise siit kolkast kuidagi eluga pääseks.
Tulin maja juurde, peitsin näo kätesse ja nutsin edasi. Nii valus oli mõelda, et Ray jättis mu siia üksi, et ta andis mind oma sõpradele nagu mingi asja, et ta ise lõi mu pea veriseks ja lihtsalt jättis siia surema. Võib-olla ta lihtsal ehmatas, aga varsti tuleb tagasi ja viib mu koju…? Ma ise vaevu uskusin, mida iseendale räägin. Tõstsin pea ja sülitasin põlgusega, sest ta tegelikult tahtiski seda, ta käitus alati minuga kui rämpsuga. Ray…! Ma ei talunud enam seda nime, see ajas mind iiveldama. Ma vihkan, vihkan, vihkan veel! Aga miks kuradi pärast see mulle nii tohutult haiget teeb?!
Mu tähelepanu köitis üks tume vari, siluett eemalseisva õunapuu kõrval, õigemini selle taga. Justkui istuks seal keegi. Ta jäi üldiselt puutüve taha, vaid õlg ja natuke pead paistis siia. Ja ta ei liikunud üldse. Hirmus aimdus võttis mul jalad nõrgaks. Tõusin ettevaatlikult, unustades korrapealt omaenese mured. Kui Jälgisin pilguga suunda, sain aru, et ta oleks pidanud nägema, mis toimus auto juures. Ma nuuksatasin taas väljakannatamatust häbist. Ma vihkasin kõiki maailma mehi ja ka teda… sest ta vaatas kõike pealt ega teinud midagi, et ta lihtsalt lasi end läbi peksta. Tema, neetud taksojuht, oli selles süüdi, et minule nii tehti. Aga kui ma suure kaarega puule lähenesin, hakkas mul tõsiselt hirm, sest see, mida nägin, oli veri. Veri noormehe särgil ja pükstel. Ta pea oli kõrvale pööratud ning rippus elutult rinnal. Tugev nöör hoidis teda puu küljes kinni ega lasknud kukkuda. Sel hetkel,
