style="font-size:15px;"> „Keri põrgu!” käratas Kera. „Mina see küll polnud!”
Kogu seltskond pahvatas lõbusalt naerma. Nad ilmselgelt teadsid Che´st palju rohkem kui mina. Ainult Karpoidi naeratus ei olnud siiras.
„Kas mäletad, Kera, kuidas Che sulle kord parki andis?” küsis ta, hoolimata sõbratari tunnetest.
Kera tõmbus kohe kaitseasendisse ja karjatas vihaselt:
„Just sellepärast ma ütlengi, et ta on hull!” Kylie pöördus otseselt minu poole: „Sul on vedanud, et sa teda ei tunne ja parem oleks, kui sa teda iialgi tundma ei saakski! Cramer on ju puhta närvihaige, kui keegi teda vihale ajab, kukub kohe peksma ja lõhkuma. Tal pole vahet, kes ette juhtub! Isegi Danger ja Funkie kardavad teda.”
„Vaevalt küll,” sekkus nüüd Slipp. „Ma nägin oma silmaga, kuidas Danger ükskord talle vastu molli andis – mingi võõra eide pärast, ja Cramer ei teinud piuksugi vastu.”
„Mina sain küll haledalt, mitte millegi eest,” meenutas Kera õnnetult.
„O: K:, plikad,” nähvas Slipp äkki ärritunult. „Ma pole ikka veel oma kookonist välja pääsenud! Ma ei taha enam poolt sõnagi löömingutest kuulda! Kaduge siit!”
O`Steeni sõna jäi peale. Pahuralt torisedes korjasid tüdrukud oma pambud kokku ja kadusid tühja lauda otsima. Jäime Jay O`Steeniga tükiks ajaks kahekesi leti äärde lobisema. Meil oli alati palju rääkida. Slipi seltsis ei hakanud iialgi igav.
Nüüdsest oli Slipp mu parimaist parim sõber. Tänuks tema elu päästmise eest ning tema isiklikul vastutusel võeti mind vastu kurikuulsasse Kenzo jõuku. Süütud tallekesed nagu nad kõik olid, ometi külvasid enda ümber hirmu ja austuse seemet. Kenzoga ei norita tüli, Kenzo kõrtsides ei kakelda, teda ei saa ära osta ega temaga äri ajada, sest Kenzol on tutvused kõikjal, kuhu üks inimhing vaid vaadata oskab.
Ma tundsin end siin veel võõrana, kuigi minusse suhtuti üldiselt hästi. Võib-olla, ei, kindlasti oli jahedate suhete põhjuseks mu enese usaldamatus ja hirm. Ma olin äärmiselt allergiline igasuguste puudutuste suhtes, ma võpatasin, kui nägin Funkie kahemõttelist pilku, kuigi tema pilk oli alati selline. See mees lihtsalt ei osanud olla ühegi naise suhtes neutraalne. Õnneks hoidis ta viisakalt distantsi, kuigi ta pilk rääkis midagi muud. Ma teadsin, et Funkie´t ja tema sõpra Dangerit hoiab vaos vaid Kenzo range käsk – mind, Hüdrat, mitte puutuda! Mingil määral ma pelgasin neid.
Tegelikult oli Funkie imeilus pikakasvuline kutt. Tõmmu, laiade kulmukaartega, pikkade mustade ripsmetega. Just selline, kelle peale pilk vägisi pidama jääb ka kõige suuremas rahvamassis. Ta oli rinnast lai ja musklis, samas pihast peenike kui tütarlaps. Enesearmastaja ideaalne keha, võluv naeratus ja parandamatu seelikuküti iseloom. See oli komplekt, millele ilmselt ükski naine vastu panna ei suutnud. Ja nii ta päevast-päeva katsetas oma annet omade ja võõraste peal, kuni sattus jälle vale isiku peale ning tekitas skandaali väljavalitu peigmehega. Siiski pidid sõbrad appi tulema, et probleem rahumeelselt laheneks ja kui see ei õnnestunud, siis oli oodata peatäit Kenzo enese käest ja Kenzo oli see ainus, keda Funkie siinilmas kartma oli õppinud.
Enamasti läks siiski õnneks, sest kohalikud tundsid tema kombeid ja paljud naised olid varasemast tuttavad. Funkie lahutas kaklejad, lahendas kiiresti (rusikahoobiga) tülid, astus välja iga nõrgema kaitseks. Niisamuti ka tema sõber, pikk mustanahaline, keda hüüti nii iseloomu kui nime pärast Dangeriks. Kui need kaks võitluses seljad kokku panid, polnud neile võrdset vastast.
Mitu kuud sai mööda, Jay vabanenud kookonist, mis kaua aega ta murtud ribisid kaitses. Väljas juba puhusid juba sügistuuled, aga minu hing oli endiselt haige. Sest ma teadsin iga päev, et Raymond Fern elab kusagil rahulikult edasi oma elu ja vaatamata Kenzo lubadusele, et ta võtab need tüübid vastutusele, ei saabunud kusagilt mitte mingeid uudiseid. Kui kellegi käest küsida proovisin, kehitati vaid õlgu. Kenzo ise vaid muigas salapäraselt ja sõnas, et kõik on kontrolli all.
Kenzo oli meist kõigist tükk maad vanem. Umbes nelja- viiekümne vahel kindlasti, kuid tema kindlat vanust ei osanud keegi öelda. Ja Funkie, kes oli küllalt kaua tema alluvuses olnud, vandus, et kümne aasta eest nägi Kenzo täpselt samasugune välja. Meie boss oli alati tõsine ja karm, kuid mitte iial ei tõstnud ta asjata häält. Pealikule kohasena püsis ta igas olukorras rahulikuna, andis käsu vaikse, kuid võimsa häälega ja igaüks oli otsekohe valmis seda täitma. Kogu jutt oli alati väga lühike ning konkreetne, see ei sallinud vastuvaidlemist. Ta ei korranud seda iial. Võis astuda Onni uksest sisse ja öelda: „Danger, tule kaasa!” ja Bill kargas kaardilaua tagant püsti, kasvõi lükates tooli ümber, hoolimata sellest, et tal võis jääda võiduni üksainus samm. Kenzo oli autoriteet ja kellelgi ei tulnud pähegi tema vastu mässama hakata. Kenzo oli suur mees, väga suur. Iga kord pidi ta kummarduma, et mahtuda Onni uksest sisse. Laiaõlgne ja turske, ent mitte paks. Oma ilmumisega pani ta vakatama terve baaritäie rahvast, naeratas äärmiselt harva, eriti hea tuju korral muigas ehk natuke. Ta nimetas meid vahel oma pereks. Hoidis meid oma moraaliga ja kasvõi jõuga narkotsist ja kõigest muust räpasest eemal ning häda neile, kes ta sõna ei kuulanud. Jumal tänatud, et mina seda eal ei juhtunud nägema, aga räägiti, et Kenzo võib väga karm olla. Ma ei kahtle, et ta armastas meid tõesti kui oma lapsi, sest oli ta ju tuttav igaühe minevikuga, oli meid üles korjanud rentslist nagu hädiseid kassipoegi. Aitas meid jalule, õpetas uuesti armastama ning elust rõõmu mõistma.
Kera jutu järgi olevat Kenzo minevikus kaotanud oma perekonna. Ilmselt mingil moel oma süü läbi, sest oli ta ju kümmekond aastat trellide taga veetnud. Ta ei rääkinud sellest eal nagu üldse endast, aga jutud püsisid. Küllap siis oli ta kunagi kellelegi seda siiski usaldanud, kes oma suud päris kinni ei hoidnud.
Väikest viisi tegi ta politseiga koostööd, niipalju küll, et oma poisse iga kord välja osta, kui mõni äpardus juhtus ning süü nende poole kalduma kippus.
Me elasime vanas, mahajäetud majas, mille Kenzo oma hoolealustele oli aasta eest ostnud. See tegi meid uhkeks. Oma viie kõrtsiga kvartal oli meie isiklik territoorium, mida poisid pidid kasvõi elu hinnaga kaitsma. See oli nende kodu – ainus, mis neil olemas oli. Aastate pikkune kogemus tagas selle, et ei tahtnud keegi kohalik enam Kenzo baarides tüli norida ega kakelda. Enamasti jätkus vaid Kenzo nime mainimisest, et probleemid laheneksid kui võluväel.
Kambasisesed suhted olid meil kummalised ja vabad. Kõik nimetasid seda süsteemi aupaklikult Kenzo seaduseks, mis tegelikult väljendus täielikus seksuaalses vabaduses. Keegi ei jagelenud oma lemmiku pärast. Voodisse mindi ükskõik kellega ja millal, ent kehtis sõnatu seadus kellelegi ei käidud peale, kedagi ei võetud vägisi, igaühe tundeid arvestati ja pandi tähele. See seadus keelas muuseas ära armastuse kahe inimese vahel. Me pidime armastama kõiki võrdselt, eelistamata ega tõrjumata kedagi. Kuid meid oli ju kokku seitse, lisaks veel ka Kenzo ise. Kuigi mulle see seadus kohe üldse vastuvõetav ei olnud, sain ma varsti aru, et selles väikeses ühiskonnas kehtib see päris hästi. Keegi ei läinud teise pärast armukadedusest roheliseks ega ka nutnud kaotatud armastuse tõttu. Nad olid selle hullumeelse moraali omaks võtnud ja elasid vabadena. Me suhtlesime kui õed-vennad muul ajal, voodis kui armukesed igaühele ja ohu korral olime valmis võitlema teine-teise eest nagu musketärid. Vägev oli tunnetada seda piirideta vabadust. Oleks natuke vale öelda, et me olime õnnelikud. Nemad olid õnnelikud, sest minul võttis veel palju aega enne, kui oma minevikust üle sain, et alustada samaväärset elu nagu elas Karpoid või Kera või Horror.
Kuna ka mitu kuud pärast kampa saabumist pelgasin ma iga meesisikut, kes kasvõi eemaltki mulle kahemõttelise pilgu saatis, siis kujunes mu isiklik elu parajaks põrguks. Nuhtlus number üks oli muidugi toosama särava näolapiga Funkie, kes suutis vaid suurivaevu taibata olukorda, kui talle EI öeldi. Tema jutt põhines alati ääri-veeri lipitsemisel, nalja
