otsimas. Peab küsima, ega Värdil ole midagi maja juurest või hoovist kaduma läinud.”
Kady vajus norgu. Ta kükitas telgi juures tekil ja katkus oma punakaspruune juukseid. Mul hakkas temast isegi kahju ja ma lohutasin:
„Igatahes tegime ikkagi ära tubli töö.”
„Mis töö?” kiljatas Kady.
„Vaata, kui palju ilusaid ja suurepäraseid pilte sa lindudest said. Sa võiksid selle kollektsiooni nimeks panna „Aprill Naistevallas”.”
„Mhm,” noogutas Kady tujutult.
Kady sõi ja keeras end siis magama. Mina asusin ise seniks okulaaride taha ja tegin samuti hulga pilte. Eriti meeldis mulle udune põld, kaetud pärlendavate kastepiiskadega. Siis sain veel paar toonekurge peale ja ma läksin hoogu. Lõpuks õnnestus isegi üle põllu põtra pildistada. Vahepeal kohvipausi pidades leidsin, et sihuke optika on ikka väärt asi küll. Otsisin metsast raage ja tegin väikese lõkke. Polnud karta, et ma laane põlema ajan, sest loodus oli ikka veel kastemärg.
Kuulsin metsas raginat ja ehmatasin. Kes võiks siia küll tulla? Kindlasti mõni loom. Igaks juhuks võtsin toeka teiba ja teise kätte pika pussi. Pugesin puu taha ja jäin ootama. Ragin aina lähenes.
„Kuradi padrik, raisk!” kuulsin kuidagi väga tuttavat häält.
„Kui isa kuuleb, et sa sedasi vannud, saad peksa,” ähvardas teine.
„Me oleme kogu selle võpsiku juba läbi tuulanud, aga ei midagi,” vandus esimene.
„Sealt servast lähme välja ja aitab sellest mõttetust ringitrampimisest. Mina tahan koju,” ägas teine.
Nüüd polnud enam kahtlustki, et tegemist oli kaksikutega, kes olid meid otsima tulnud. Viimaks ilmusid nad puude tagant nähtavale.
„Miks te täna koolis ei ole?” küsisin kohe.
„Me teeme täna uurimistööd. Me rääkisime, et isa ja Kady on metsas linde pildistamas, ja õpetajad lubasid meid täna vabaks. Homme tahavad nad pilte ka näha.”
Nii palju siis ülisalajasest luuramisest, mõtlesin ja sülitasin vihaselt. Lasin Gaili aparaadi juurde ja tüdruk hakkas pildistama. Maili oli vihane, et pidi ootama.
Kady ärkas ja nähes Gailit-Mailit, muutus naine tõsiseks. Temagi päris, miks plikad poppi teevad, ja tüdrukud rääkisid talle sama juttu. Kady lõi käega ja piigad pildistasid edasi.
Õhtuks oli meil selline fotokollektsioon, et nende läbisirvimiseks ja kaustadesse paigutamiseks kulub ilmselt mitu päeva. Pakkinud varustuse kokku, tarisime selle Kurrule tagasi. Vähemalt aitasid kaksikud meil asju tassida, ehkki kõva kirumise saatel.
Piltidega jahmerdamine võttis mul silmad hellaks. Väsisin arvuti taga konutamisest ja läksin magamistuppa. Varsti tuli ka Kady sinna. Õnneks ei püüdnud ta seekord armastust pakkuda. Samuti ei arendanud Kady enam uusi uurimisteooriaid, vaid me lihtsalt meenutasime vanu aegu.
Kady rääkis hingelisest kaosest, mis oli teda pärast lahutust vallanud, ja kuidas ta oli ihanud sellest õudusest pääseda. Häda oli selles, et kuigi ta mind tol ajal ikka veel armastas, ei suutnud ta enam kooselu minuga taluda. Ta oli meeleheitlikult otsinud kedagi, kes oleks aidanud mind unustada. Aga enne kui ta jõudis kaaslast leida, ilmusin jälle mina välja ning me olime taas koos. Ta jagas minuga armastust ega jaksanud ennast pärast ära kiruda. Mina polnud ju muutunud ning tema masendus aina süvenes. Nii kestis see vahelduva eduga päris mitu aastat: mina tulin ja läksin, tema otsis uut hingeravitsejat. Lõpuks kadusin ma jäädavalt. Aeg-ajalt me muidugi kohtusime, kuid kõik, mis kunagi oli meid sidunud, oli kadunud. Elu läks edasi ja ta poleks ealeski uskunud, et elab nüüd uuesti koos minuga, kuigi see on noh… natukene poolik. Ta kannab ikka veel seda sõrmust, mille olin talle aastaid tagasi ostnud.
Kady näitas üsna kulunud sõrmust ja mullegi meenus üht-teist: kuidas mu hing oli pärast lahutust põlenud ja alles aastatega oli valu mu südames vaibunud. Õnneks oli Lauris tookord mulle suureks toeks olnud. Ma polnud suutnud ühtegi naist tõsiselt võtta ega uskunud, et võiksin veel kord kedagi tõeliselt armastada, kuni mu teele sattus Synne. Jah, tema oli pannud mind uuesti jäägitult armastama. Muidu oli armastus mulle ainult mänguks. Kady meeldis mulle, aga vanade haavade ja eelkõige Synne pärast poleks ma suutnud temaga tõsisemaid suhteid luua. Nii et parem lihtsalt vanadeks sõpradeks jääda.
„Ma tean, et sa armastad Synnet. Kuigi sa oled tihtipeale irooniline ja me vahel tülitseme, mõistan ma, et sa hoolid minust, aga Synnet armastad sa kogu oma hinge ja ihuga. Rohkem, kui midagi muud siin ilmas. Ma austan sind selle pärast. Sa pole enam see, kes olid vanasti. Aga kas mina olen muutunud?” uuris Kady.
„Muidugi oled. Usu, me kõik muutume. Tead, mis ma mõtlesin,” sõnasin pilku aknast välja heites. Õues juba hämardus, kuid kevadine loojang on aeglane ja pikaldane nagu sklerootiku mõte.
„Mida?” küsis Kady. Naine toetas ennast vastu voodi seljatagust, tõmbas teki põlvedele ja jäi mind vaatama.
„Me võiksime Pärnusse minna. Sa pole juba ammu oma korterit vaadanud ja üldse… Teeme vahelduseks ühe väljasõidu,” pakkusin.
„Nüüd kohe või?” imestas Kady.
„Miks ka mitte,” olin valmis.
„Lähme!” kilkas Kady ja oli valmis mind suudlema, kuid taipas siis, et see poleks enam kohane, ja ta tõmbus tagasi, kuid rõõmus naeratus ei kadunud ta näolt, kui me ennast teele sättisime.
„Kuhu teie siis lähete?” uuris Lauris, kui nägi, et võtsin laualt Honda võtmed.
„Käime tibakeseks Pärnus ära. Sina vaata, et plikad homme kooli saavad,” kamandasin.
„Küll ma vaatan,” lubas poeg. Ma ei kahelnud, et Lauris saab pereisa kohustustega suurepäraselt hakkama ja tüdrukud kuulavad teda. Epp oli ka siin ja majapidamise pärast ma ei muretsenud. Vähemalt on toad puhtad ja kasitud. Tüdruk oli peaaegu puhtusefriik.
Istusime autosse ja sõitsime alevisse keeramata joonelt Via Baltikale.
Pärnusse jõudsime juba täispimeduses. Parkisin auto Riia maanteel asuva maja taha, kus asus Kady korter. Korteris oli kõik korras ja Kady vaatas kähku üle ka magamistoa. Midagi polnud muutunud peale kuudega ladestunud paksu tolmukorra.
Mina istusin aknast välja vaadates köögis. Oli aeg, mil minagi olin siin elanud. Enamasti polnudki mind kodus, viibisin siin mõne päeva ja kadusin siis jälle. Meil oli midagi visiitabielu taolist. Kady töötas Pärnu koolis, aga mina leidsin tööd mujalt. Siiski olid mul olnud siin oma kruus, tass, lusikas, isegi madrats, kus ma magasin siis, kui Lauris pisike oli ja tahtis pidevalt ema kaisus olla. Ja hiljem samuti, sest Kady ei lasknud mind enam enda kõrvale ja eelistas üksinda magada. Tegime oma asja ära ja kõpsti – igaüks oma kotile. Kuna korter oli väike, siis magasin ma köögis radiaatori kõrval. Muidugi polnud seal enam ei minu madratsit ega ka magamisriideid. Kady oli need ammu minema visanud. Tegelikult ei lasknud ta mind enam sissegi ja ma pidin sama lollilt tagasi tulema. Mu kruusi lõi ta kildudeks ja taldriku viskas minema. Ja siis ma enam ei tulnudki. Ma tahtsin juba ammu sinust loobuda, ütles ta… MA TAHTSIN AMMU SINUST LOOBUDA!
Äkki tundsin õhupuudust ja mulle meenus taas mind viimasel ajal tihti kummitanud unenägu. Närviliselt trummeldasin sõrmedega lauale ja mõtlesin. Kõik tuli nii selgelt meelde, nagu oleks see alles eile olnud. Ei, täna, just äsja, mõni hetk tagasi. Kusagil
