oled nii kurb,” sõnas Kady areldi ja näksis alumist huult, pilgus kurbus. Ta istus minu vastu ja pisikene köök sai meid ühekorraga täis.
Ohkasin ja tõusin püsti. Läksin vannituppa käsi pesema ja nägin, et aastaid tagasi maha kukkunud kahhelkive polnud keegi uutega asendanud. Kõik oli nii, nagu oleksin ma alles äsja siit lahkunud. Olin ennegi Kady korteris käinud, kuid ei olnud neid pisiasju märganud. Olin siin ka koos Synnega olnud, kuid siis olime nagu… Koos Synnega siin viibides polnud ma midagi seesugust tundnud. Kady oli elanud siin ju mitu aastat koos teise mehega, kellest oli ka jälgi märgata, ometi jäi mulje, nagu elaks siin ainult Kady oma naiseliku puhtuse ja hoolitsusega. Siiski häirisid mind need vähesed jäljed ning see aura, mis oli Raimost maha jäänud. Teadmisest, et tema oli siin elanud, piisas. Võimatu oli alustada Kadyga puhtalt lehelt nagu nooruses. Kady jäi selleks, kes ta oli, ja minevikus olnut olematuks ei tee. Tuleb elada olevikus, mille oleme kujundanud.
Kady küsimusele, kas mind häirib tema aastaid kestnud kooselu Raimoga, olin ma eitavalt vastanud, kuid ilmselt ma valetasin. Tegelikult näib see mind päris tugevalt häirivat. Eriti nüüd, kus naine mulle iga päevaga aina lähedasemaks on saanud.
Ma elasin Synnega, kuid sellele ma ei mõelnud. Ma ei mõelnud, et see võiks Kadyle haiget teha. Ma olen ju egoistlik mees, tunnistan seda otsekoheselt. Ma võin mõne uue naisega hakata armatsema, aga Kadyga ma seda enam ei suuda. Punkt!
8
Madratsit küll enam polnud, aga ma keerasin suure vatiteki kokku ja magasin köögis oma vanal kohal. Sirutasin end välja, kuid mind vaevas tunne, et ma tahan siit jooksu panna. Jätan Kady maha, istun autosse ja põgenen. Kadyt ma enam enda juurde Kurrule ei lase. Mida kaugemal ta minust on, seda parem. Mida vähem ma teda näen, seda rahulikum mul on. Kunagi olin ma seda teinud ja vältinud teda igati. Ma ei võtnud isegi Kady telefonikõnesid vastu, nii et ta pidi Laurisele helistama, et teada saada, kuidas me Vainul elasime. Sel ajal elas ta Raimoga ja mina olin üksinda. Õigemini koos Laurisega ja ma ei tahtnud Kadyst midagi kuulda. Ent aja möödudes hakkasime taas suhtlema ja ma sain isegi Raimoga sõbraks. Leppisin sellega, et elu muutub ja paratamatuse vastu ma ei saa. Pealegi olin oma elule eesmärgi leidnud ning ka valu mu hinges oli vaibunud. Aga kui palju aastaid ma seda piina endas kandsin. Kui palju aastaid…!
Vähkresin sedasi pool ööd ja aina mõtlesin. Tõusin istukile ja mõtlesin, jõin vett ja ikka mõtlesin. Kõik oli kuradi tuttav ja koduselt äratuntav. Isegi rõduukse lingid olid sedasi rikkis nagu toona, kui ma seal suitsetamas käisin.
Kady oli loomulikult solvunud, et ma tema juurde ei tulnud. Kurrul magas ta minu kõrval, kuid seal oli ka üüratult lai voodi. Kady magamistoa kušett oli üsna kitsuke ja ma ei riskinud tema juurde minna. Pealegi oli Raimo sellel aastaid maganud. Seevastu radiaatori kõrval oli mees vaevalt ööbinud ja see koht oli ainult minu. Aastaid tagasi olin ma veetnud öid teiste jalgade all, kui nad hommikul kohvi jõid. Nagu koer. Ja eks ma üks paras koer olingi, aga ma armastasin teda. Ka tema oli mind armastanud, nagu nüüd välja tuli, aga tol ajal kinnitas ta, et on minust tüdinud ja alates Laurise sünnist polevat tal minu vastu mingeid tundeid, ta elavat minuga koos ainult harjumusest ja haletsusest minu vastu. Ma olin neid armastuse jäänuseid lausa tikutulega taga otsinud, aga… ei leidnud. Kady oli need osanud need nii sügavale ära peita ja olematuks maalida. Muidugi olin minagi teinud kõik endast oleneva, et need ilusad tunded hävitada. Ma olin olnud isekas, armukade, tüütu joodik, kelle panus perekonna eelarvesse oli peaaegu olematu.
Vastu hommikut jäin nii raskelt magama, et ei kuulnud midagi. Kui ärkasin, oli juba hiline hommik. Nagu vanasti kiikasin laua alt, kas Kady juba toimetab kusagil, kuid kogu korteris valitses vaikus. Tavaliselt nägin ma ta jalgu, kui ta köögis askeldas. Ma keerasin ennast uuesti selili ja ehmatasin. Kady istus mu madratsi jalutsis, toetanud selja vastu rõduust. Ta oli kägaras ja hoidis kätega põlvede ümbert kinni. Kady oli üsna väikest kasvu ja tal oli seljas seesama öösärk, mida ta kandis siis, kui mina veel tema manuline olin. Särk oli kulunud ja narmendas pisut. Millegipärast polnud Kady seda minema visanud.
„Ma ootasin, millal sa ärkad,” ütles naine vaikse häälega. Ta ilusad suured silmad vaatasid mind teraselt.
Olin vait ja hingasin sügavalt sisse. Väljas paistis juba päike ja ilm oli soe. Rõduuks oli paokil ja väljast kostis autode mürinat.
Kady tõusis ja hakkas toimetama. Mina keerasin oma aseme kokku ja viisin selle Kady magamistuppa. Pangu siis ise see kusagile ära. Tundsin ennast natuke paremini kui eelmisel päeval. Korraks mõtlesin, kas mul on raha poest leiba ja midagi süüa tuua, et naine virisema ei kukuks, nagu elaksin ma tema rahakoti peal. Siis sülitasin vihaselt. Kuradi korter on mind nii ära lummanud, et lähen lausa kolinal minevikku tagasi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
