täpset suurust, aga ma kinnitan, et järelejäänud rahaga võin ma osta kaks või isegi kolm sellist maja veel, nagu meil praegu Kurrul on,” teatasin ja kahetsesin. Mul polnud ju vaja eksnaise ees rahaga keksida, aga mehelik uhkeldamissoov ei lasknud mul vait olla.
„MIDA!?” karjatas Kady, nii et inimesed meid tänaval vaatama jäid.
„Ei midagi. Hakkame minema,” kamandasin ja vajutasin käigu sisse. Üht-teist oli vaja veel osta ja ma lootsin vaatluse ajaks laenata kaksikute telki. Vaevalt nad aprillis väljas magada kavatsevad.
Tagasiteel oli Kady ilmatu aeg vait ja küsis siis:
„Kas ma pean nüüd hakkama sind teietama?”
„Kurat, Kady, ma viskan su välja, kui sa järele ei jäta. Raha ei tee inimest, vaid inimene on ikka see, kes ta on. Ah… põrgut. Ole vait ja ära nääksu mu kallal,” põrutasin.
Varsti saime ikkagi jutule ja päris normaalselt. Teietama Kady mind loomulikult ei hakanud ja siis me selle sõjaplaani kokku leppisimegi. Inimestel võib ju igasugu hobisid olla!
„Milleks sa selle välklambi ostsid?” päris Kady ja keeras paberist välja juba laetud akudega välklampi, mille võimsus… Oh, ma ei teagi. „Kuda pidi see õieti töötab?” uuris naine ja kruttis lampi peos. Ta vajutas mingit nuppu ja kui see lahmakas ära käis, olime meie pooleldi pimedad, rääkimata Kadyst. Välk sähvatas poolviltu talle näkku. Naine vaatas meid silmad suured peas nagu öökullil. Polegi enam vaja kaugele minna, et linnuvaatlusi teha. Naisel olid juuksed sassis ja käsikaudu otsis ta teed oma toolini. Imelik, et koos nägemisega kadus naisel ka kõnevõime. Ta oli ligi tund aega vait ja me saime rahulikult kaksikutega kraami lahti pakkida.
„Mis emaga lahti on?” küsis Lauris, kes oli koos Epu ja Agne-Mariga ämma eest jälle pakku tulnud.
„Tegi endast passipilte. Nüüd ootab, kuni need valmis saavad,” seletasin.
„Lõuad!” kääksatas Kady haledalt ja istus edasi.
Õhtuks taastus Kady nägemine pisut, kuid ta oli ikka veel poolpime ning ajas köögis ümber veeämbri, mis meil igaks juhuks nurgas seisis. Täielik nägemisvõime taastus tal alles järgmise päeva lõunaks.
„Mina ja su ema hakkame ornitoloogideks,” seletasin Laurisele. „Me vaatleme lindude rännet. Vaatame, kuidas kured, haned, pardid, kalkunid ja pelikanid meie maile tagasi jõuavad ja…”
„Ole ometi vait.” Kady ohkas ja kiikas võimsasse teleskoopi, mille ma olin ateljeesse statiivi peale üles pannud. „Sa poiss! Meil pole kodust vaja välja minnagi. Siit saab ka linde vaadelda,” kiitis naine.
„Loodus on ikka loodus. Seal on hoopis teine asi. Juba feeling ise on midagi väärt,” sõnasin ja hakkasin asju uuesti kokku pakkima.
Varustusega olin pisut üle pingutanud. Selleks et Värdi Jaaniussi maja vaadelda, pidime hoopis tükk maad tagasi minema, mitte edasi. Alles seal saime enam-vähem normaalse pildi kätte. Kaksikud tahtsid ka meeleheitlikult kaasa tulla, kuid me ei võtnud neid. Nad oleksid kisklema läinud ja vaatlusest poleks midagi välja tulnud. Tülitajate vältimiseks ei öelnud me kellelegi oma asukohta. Lubasin Laurisele helistada ja öelda, kuhu sööki tuua. Üht-teist võtsime ka ise kaasa.
Kady tegi terve seeria suurepäraseid pilte varestest ja võttis siis sihikule käblikud.
„Kuule, Kady, milleks me siia õieti tulime?” küsisin naise käest, kes ennastunustavalt mingisugust mulle tundmatut halli sabaga lindu jälitas. Ema võis tal olla harakas, aga isa…? Ehk oli toonekurg, aga päris kindel ma selles polnud.
Kady keeras toru jälle Värdi talu poole.
„Kõik on vaikne,” sosistas ta, nagu võiks keegi meid kahe kilomeetri kauguselt üsna sügavalt metsast kuulda.
„Tore on,” arvasin ja otsisin termose välja, et ennast kuuma kohviga kosutada.
Pärastlõunal hakkas vihma sadama ja pilt kadus. Läbi halli udu polnud enam midagi näha. Katsime varustuse hoolikalt kinni ja läksime telki. Päeval on küll soe, aga mis öösel saab, mõtlesin endamisi.
Kükitasime telgis ja arutasime, et kui sadu jätkub, siis läheme õhtuks koju tagasi, aga õnneks ilm selgines. Taevast kadus viimanegi pilveraas ja ilm oli ilus. Kusjuures ka soe. Puid silmitsedes märkasin neil juba väikesi pungi. Kui nii edasi läheb on varsti kogu loodus roheline.
Kady hakkas jälle operaatoriks. Ma ei keelanud ka. Olgu, kui tahab.
„Värdile tulid külalised,” teatas Kady ja tegi pildi.
Vaatasin pilti ja see ei öelnud mulle midagi. Tavalised inimesed, võisid olla sugulased või niisama tuttavad.
Haigutasin, vägisi tikkus uni kallale. Tahtsin magada, aga Kady oli hoos ega raatsinud teleskoobi tagant lahkuda. Mugavuse mõttes oli meil selleks tarbeks toolgi ühes võetud, et ei peaks kogu aeg seisma.
Pugesin telki ja lasin silma looja. Hommikul ärgates leidsin Kady ikka veel teleskoobi tagant. Ta oli endale kõik kampsunid selga ajanud ja muudkui väri… vaatles.
Otsisin kiiresti üles termose ja kallasin naisele kuuma kohvi.
„Jõ… jõ… jõle hu… huvitav,” kokutas ta ja jõi kohvi. „Aitäh, kallis!” tänas ta siis juba veidi kindlama häälega.
„Kas on midagi uut?” uurisin.
„Paljukest sa öösel ikka näed. Ma vaatasin tähti ja kuud. Ma pole nii suurt kuud veel elus näinud,” sõnas ta.
„Jajah.” Ma ohkasin. Mulle meenus, kuidas me Synnega Hagudis varitsesime ja siis polnud meil sellist 150 000-kroonist varustust kaasas. Oli ainult lihtne binokkel ja sellest piisas. Kükitasime raudtee ääres ja meil oli hea olla. Ma ei ütleks, et meil praegu halb oli, aga toona oli olukord teine ja hinge kippus pisuke äng.
„Tahad ka vaadata?” pakkus Kady.
„Ei.” Ma lõin käega ja läksin kaugemale. Tõotas tulla ilus päev ja päike oli juba kõrgel üleval. Linnud siristasid ning loodus tahenes eelmise päeva vihmast tasapisi. Tundsin juba puutüvedest õhkuma hakkavat soojust ning embasin ühte tugevat mändi. Ta vist rääkis jälle minuga ja ma oleksin tahtnud mõista tema salapärast sosinat, mis kajas vastu okstes, tema suures ja võimsas ladvas.
„Tule siia!” kutsus Kady.
Läksin lähemale ja Kady laskis mind okulaaride juurde. Vaatasin ega saanud aru, mis seal huvitavat. Maja oli vaikne, ei midagi erilist.
„Vaata sinna kuuride juurde,” soovitas naine ja näitas mulle suuna kätte.
Mina ei näinud ikka midagi ja uurisin asja lähemalt. Ühtäkki tundus mulle, nagu oleks mingi peaaegu märkamatu vari vaikselt maja poole libisenud, varjates end kuuride ja hõreda heki taha. Kas tõesti oligi see Kaur? Suurendasime ja tegime pilte, kuid olend (inimene selle kohta kindlalt öelda ei saanud) kadus silmist, nii et me ei saanudki täpselt aru, kellega oli tegemist. Me polnud kindlad selleski, oli see üldse inimene, veel vähem, et tegemist võis olla Kauriga. Ehk otsis hoopis mõni loom maja lähedalt söödavat. Sellise maa tagant oli täiesti võimalik ka optiline pettus. Siiski uskusime, et olime märganud seal inimest hiilimas.
„Nüüd on meil tõendid käes, et Kaur varjab ennast kodus. Peame uurima, kas täna öösel juhtus alevis
