Lauris, kui juba bussis istusime. „Mis oleks, kui mina hakkaksin asja uurima. Olen noor ja tugev, suudan sellele jõmikale vastu panna.“
„Katsu sa…“ hoiatasin ja mõõtsin poega pika pilguga. „Pärast kahte nädalat tinktuuri peal olemist, jõuad sa ennast vaevu lähima poeni vedada, kui sedagi. Mingit võitlejat sinust enam pole. Sa pole joodiku tüüp.“
„Paps,“ kähvas Lauris, kui juba Naistevalla poole keerasime.
„Mis on?“ uurisin.
„Mis siis, kui mutt läheks Kopsikule mehele?“
Hakkasin läkastama. Aga tegelikult… Miks ka mitte!
„Mingu,“ ühmasin.
Lauris irvitas jälle.
„Kady Kopsik. Kõlab hästi.“
„Jää juba vait. Kopsik on hüüdnimi mitte päris. Tegelikult on selle mehe nimi Muri.“
Lauris vaatas mulle otsa ja hakkas nii naerma, et oleks äärepealt kraavi sõitnud. No muidugi – veel parem ju!
Artur istus jälle meie maja ees ja silitas Pollyt. Ta oli koerale ninaesist toonud ja nüüd näris peni isukalt suurt konti. Ila jooksis ja peni laskis nagu saeveski.
„Keetsin kodus sülti ja suur kont jäi üle. Minu koerad ei jaksa seda hakkida. Tõin siis Pollyle,“ sõnas mees.
„Kas sul külm ei ole?“ küsisin ja kutsusin mehe tuppa. „Sa oleksid võinud sisse astuda, kaksikud on kodus ja uks lahti.“
„Äh. Ei hakka ma võõras majas kolistama.“
„Tänu sulle me selle maja ju saimegi,“ tuletasin Arturile meelde. „Oled alati teretulnud.”
„Nojah, võib ka nii öelda. Kuidas naistel läheb?“
„Lapivad haavu,“ sõnasin ohates ja istusin köögilaua taha. Kady Kopsik. Täitsa hea. Kopsik Kady. Veel parem. Kadimuri…
Artur pani endale piibu ette ja ma ei keelanud tal köögis üht piibutäit tõmmata. Kui tahab, siis tehku veel teinegi.
„Märjamaa on ilus alev,” hakkas Artur heietama. „Palju rohelist ja palju puid (mis tegelikult tegi üks ja sama välja), aga Naistevalla on parem. Siin on ikkagi maa ja maa õhk. Kas sa tunned, kuidas loodus kevadel lõhnab?” küsis ta minu käest.
„Tunnen,” vastasin ja mulle meenus, kuidas ma Vainul „looduse lõhna” nuusutasin. Käpukil maas ja kodakondsed pidasid mind poolemeelseks. Eks ma seda ju mõnes mõttes olengi.
„Ma vaatan, et sa oled nii kurb. Kas midagi on väga hullusti?” uuris Artur osavõtlikult.
„Mis siin ikka nii väga hästi on,” arvasin. Tõusin püsti, võtsin köögikapist teed ja panin kannu tulele. „Tahad ka?” pöördusin Arturi poole.
„Võib kah,” mühatas tema, astus pliidi juurde ja koputas piibu tühjaks.
Pärast läksin Arturit saatma, kuigi minna polnud just eriti kaugele, aga ma tahtsin jalutada. Kevad tuli ja ma tajusin õhus selle hõngu. Mõnus oli kõndida ja kuumavat pead jahutada. Vabas õhus ei mõelnud ma nii pingsalt Synne peale. Tundsin ennast rahulikumalt. Lootsin, et temaga on kõik hästi ja et lõpuks võtab ta ikka minuga ühendust või vähemalt kuulen ma kelleltki tema kohta. Hiiglastest Madis ja Rego kinnitasid mulle tõemeeli, et ka nemad ei tea, kus Synne on, ja ma uskusin neid. Tema juba oskas ennast ära peita.
Koju tagasi jõudnud, nägin esimese asjana köögi seinal ilutsevat suurt ja sõnnikust vankriratast.
„Imetle, paps!” hõiskas Lauris rõõmsalt. „Suure vaevaga sain kätte, aga ära tõin.”
„Mis asi see on?” kokutasin ehmunult ja vajusin toolile.
„Vankriratas. Igas korralikus maaköögis peab selline olema. Nüüd on veel puudu märss, vokk, rangid…”
„Hobune,” torkasin vahele.
Lauris vaatas mind üleolevalt, tegemata mu märkusest väljagi, ja lasi edasi:
„Seda kutsutakse köögi dekoreerimiseks. Nii tehakse igal pool maailmas. Näiteks Ameerikas pannakse seinale igasugust põlisrahvaste kraami: vibud, kirved ja muu.”
Mõtlesin natukene ja vaatlesin seda jõledat ratast, mis üldse ei sobinud eurokööki. Pealegi olid meil kipsseinad. Isegi pildi seina panemisega oli tegemist, rääkimata rattast. Aga… nojah!
Tüdrukud ja Epp tulid samuti kööki. Ka nemad olid õnnelikud, et said mulle rõõmu valmistada. Ühtne tiim.
Köhatasin ja küsisin:
„Ütle, Lauris, kust kohast sa selle ratta said?”
Kui Lauris punastas, mõistsin, et asi pole puhas.
„Vääksu-eidel on terve kuurialune neid täis,” mühatas poeg ja keeras selja.
„Te oleks võinud selle enne vähemalt puhtaks pesta. Otse sõnnikuvankri alt pihta panna on siiski inetu või kuidas?” sõnasin ja koputasin sõrmedega lauale.
Nüüd kadusid kaksikud kiiresti teise tuppa ja Epp tegi asja pliidi juurde. See kinnitas minu oletusi, et vaene Vääksu-eit on jälle kannatada saanud. Tulevad siia mingisugused parasiidid kusagilt ja keeravad ühe käki teise järel. Arturi maine oleme eide silmis juba allapoole igasugust arvestust viinud, ehkki mees ise sellele tähelepanu ei pööra.
Ühtäkki hakkas ratas liikuma ja seda koos seinaga. Ratas tiris suure tüki kipsplaati seinast välja ja kukkus suure mürtsuga põrandale, veeres natukene maad ja jäi siis pidama.
Epp kiljatas ja Lauris röögatas.
„Kas seda kutsutakse ka köögi dekoreerimiseks?” küsisin rahulikult, nähes suurt auku seinas, ja ohkasin. Tõusin ja läksin ülakorrusele. Tahtsin natukene puhata, kuigi õhtu oli alles kaugel. Küll Lauris teadis, mida edasi teha. Vääksu-eit saab oma sõnnikukäruratta tagasi ja võib lammaste paska edasi kühveldada. Lauris aga hakkab seina lappima. Kogemusi peaks tal piisama, ikkagi ehitaja.
5
Sain aru küll, et lapsed tahtsid mulle rõõmu valmistada, kuid ikkagi näris mind kurbus. Synne ei kadunud mu meeltest ja kuidas saabki sellist naist unustada? See oleks patt, see oleks… Igatahes sõitsin ma aprilli keskel mõneks ajaks Tallinna Synne endiste töökaaslaste juurde ja elasin seal. Lülitasin isegi oma telefoni välja, et olla eemal kõigest ja kõigist. Olin koos Synne ning nende kahemeetriste hiiglastega nii mõndagi läbi elanud. Rego oli mõnus ja Madis lihtsalt mesi. Kuigi esialgu nad mind ei sallinud just minu terava keele pärast, saime hiljem suurteks sõpradeks, peaaegu lahutamatuteks.
Rego õpetas mulle natukene turvamehe nippe, kuid eriti kaugele me harjutustega ei läinud, sest minule oleks see lõppenud kindlasti visiidiga Mustamäe haiglasse.
„Millega sa siis praegu tegeled?” küsis Madis minult ühel õhtul.
Kehitasin õlgu.
„Niisama kasvatan karva.”
Madis
