puhas ning tegi hästi süüa, pesi ja triikis minu riideid. Ema oli teinekord isegi pahane, et mingi naine minu eest sedasi hoolitseb. Esialgu arvas ta isegi, et Riina ongi sinu uus naine.”
„Äh!“ mühatasin ma tugitoolist tõustes. „Riina minu uus naine!“
„Nojah. Nii ta arvas ja võib-olla on ta siiani pisut armukade. Tead ju naisi. Nad ütlevad küll, et pole, aga hiljem tunnistavad ikka, et olid. Epp on ka vahel…“
Tõmbasin kardinad akna ette, sest väljas hakkas juba pimedaks minema. Istusin tagasi tugitooli ja silmitsesin pooleliolevat maali.
„Inimese elu on üks imelik värk. Mõni suudab ennast jalule ajada, aga mõni ei saa seda kunagi. Ja ometi on igaühel meist oma koht siin maailmas. Keegi meist pole siia asjata tulnud,” mõtisklesin.
Epp tuli Laurise juurde ja toetas ennast tugitooli käetoele. Ta oli lapse jätnud oma ema hoolde Vainule. Eks vahel oli ju päris mõnus lihtsalt kahekesi olla ilma lapse pärast muretsemata. Olin juba aru saanud, et Lauris ja Epp pidasid plaani ööseks Kurrule jääda, ja mul polnud selle vastu midagi, ainult… Ma pidin täna öösel jälle koos Kadyga magama. Mis siis saab, kui naine öösel taas oma teooriaid arendama hakkab? Siis jääb mul veel üks öö magamata. Oleksin ikka pidanud arsti juurest mingi kangema unerohu retsepti võtma. Paar tabletti Kadyle sisse ja ta magaks nagu mauk. Õnnis rahu oleks toas ja voodis. Jumal küll! Miks ma enne selle peale ei tulnud?
Hommikul, kui mina ülevalt alla jõudsin, istus Riina juba köögilaua taga, lopergune nägu korralikult paistes.
„Anna õlut!“ nuias ta nagu tavaliselt, kui ennast sellises seisundis avastas.
„Rohkem pole,“ vastasin endale kohvi keetma asudes.
„Kurratt!“ vandus naine ja sirutas toekad jalad välja.
Peagi koperdas ka Kady trepist alla, ilmselgelt kehvas tujus, sest kukkus kohe kaksikute kallal norima. Ehk tundis siiski oma õpetajatööst puudust. Ma olin ju soovitanud tal endale mõni pedagoogikoht otsida, kuid ta polnud seda teinud. Nüüd siis… Miks ikka ennast piinata, kui sul on jõukas eksmees, kes teinekord üsna kena kopika poetab.
Gaili oli vihane ja kui Kady tegi ettepaneku, et viib lapsed ise kooli, kukkus tüdruk õiendama:
„Vigase jalaga ei saa sõita. Tõmbad veel kraavi ja ajad oma seljakoti mõlki.“
„Tead, neiu!“ käratas Kady nii rangel pedagoogi toonil, et ma lausa ehmatasin. „Sina, tüdruk, vaata, et sul õppimisega kõik korras oleks, ja ära pilka minu autot. Poleks Laurise isa teid enda juurde võtnud, siis…“
„Vait, Kady!“ röögatasin. „Sina ei tule siin ütlema, mida mina oleksin teinud ja mida mitte. Kõik on nii nagu on ja nõnda ka jääb. Kui tahad, võid Vainule kolida või hoopis Pärnusse tagasi. Mul on savi. Mine otsi oma Raimo üles ja elage jälle!“
Kady vaatas mind, näol ilme, mis ei tõotanud midagi head. Minagi olin vihane. Me ei kavatsenud teineteisele kallale minna, aga suurem sõnavahetus oli ilmselt plaanis küll. Maili ja Gaili sättisid endale toolid ja istusid. Nagu kinos.
„Mis teie siin vahite?“ põrutas Kady, siiski tooni võrra madalamalt kui enne.
„Pole ammu ehedat löömat näinud,“ teatas Gaili ja viskas jala üle põlve.
„Viimane oli siis, kui Ester Karmole pasunasse andis,“ lisas Maili.
„Õudne, millised lapsed sa oled kasvatanud,“ oigas Kady. Naine haaras autovõtmed ja surus need pihku.
„Isa on meil hea,“ arvas Maili.
„Aga emmedega pole eriti vedanud. Peale Synne, muidugi,“ tähendas Gaili.
„Olgu,“ rahunes Kady kiiresti. „Hakkame minema. Ka mul on alevisse asja.“
„Mis asja?“ küsisin omakorda.
„Pole sinul ka vaja kõike teada,“ nähvas Kady ja vaatas Riina poole. „Kas sa tahad ka kaasa tulla?“
„Võiks kah, kui õlut saab,“ arvas naine ja läks jopet võtma. Ma kahtlesin, kuidas Riina ennast kitsasse autosse ära mahutab, aga hakkama ta sellega sai.
„Laena mulle natukene raha,“ palus Kady.
„Kas sa tahad jälle seemneid osta?“
„Ise oled üks seeme,“ kähvas naine. „Mul on raha vaja. Mina ei sekku sinu ellu ja sina minu omasse. Me leppisime ju kokku?“ Kady hääletoon oli jälle selline, nagu oleks ta koolis klassi ees.
„Olgu,“ ühmasin ja võtsin rahakoti. Majanduslikult sõltus ta ju minust ja ma olin lubanud, et aitan teda vajaduse korral. Inetu oleks nüüd oma sõna murda. Võtku, kui tahab! Omal ajal oli tema ju mind aidanud, mõnikord isegi peaparanduseks õlut toonud nagu mina nüüd Riinale. Aga miks ta ikkagi Riina kaasa võtab, kuigi oli alles eelmine päev kuulutanud, et vihkab igat masti ja sugu joodikuid, mõtlesin neid silmadega saates, kui auto mööda porist teed alla vingerdas. Eemalt vaadates sain aru, et auto oli natukene paremale viltu, sest Riina istus vasakul tagumisel istmel.
Algul mõtlesin oodata, millal poeg ärkab. Siis jõudsin järeldusele, et ilmselt mitte enne lõunat. Ma jõin kohvi lõpuni ning otsustasin oma aega teistmoodi sisustada. Panin jope selga ja läksin välja. Niiske õhk lausa kutsus sügavalt sisse hingama ja ma jalutasin üle põllu Arturi poole. Mees oli varajase külaskäigu üle üllatunud, kuid pakkus oma veidi räpases köögis mulle lahkesti istet ja tahtis kohe ka midagi lauale otsida. Kinnitasin, et süüa ma ei taha ning kohvi olen juba joonud, ja palusin tal hoopis Jaaniussi talu peremehe Värdi kadunud pojast rääkida.
„Mis tema kohta ikka rääkida.“ Vanamees ohkas ja toetas ennast kägisevale toolile. „Sihuke vaikne poiss, elas nagu omas maailmas. Joonistas hästi, temast oleks võinud kunstnik saada nagu sina, aga ei tahtnud. Elas sedasi omamoodi. Hästi töökas oli ta küll. Isal tegi kõik ära ja kui vaja, tuli mullegi appi. Lausa lollus, et ta sellise naise otsa sattus. Kaurile meeldis väga loodus. Teinekord kadus päevadeks metsa, keegi ei teadnud, mida ta seal tegi. Vahel võttis ka labida ja sae kaasa, võib-olla ehitas mõne onni. Igatahes oli ta kuldsete kätega, kõike oskas. Tark oli ta samuti, tundis hästi nii loomi kui ka taimi. Igati tubli poiss. Kahju nüüd, et ta sedasi kadunud on.“
„Juhtub,“ ühmasin ja mõtlesin Riina peale. Tal oli kolm last ja üks neist, Heidi, alles üsna väikene. Minagi olin selle lapse eest hoolitsenud, aga nüüd elas Heidi kenasti turvaliselt Synne ämma ja tema elukaaslase juures Sakus. Riina andis endale aru, et lapsega ta hakkama ei saa, ega nõudnud tüdrukut enam tagasi.
„Nojah,“ arvas ka Artur ja võttis piibu, toppis selle täis ning hakkas suitsetama.
„Mida sa sellest Liviast tead?“ pärisin.
„Suurt midagi,“ vastas Artur. „Litsike oli. Kaur hoidis teda ja poputas, aga kus sa sellega. Kes litsiks loodud, see selleks ka jääb. Esialgu oli kõik ilus nagu ikka, aga siis läks asi persse. Nii kui lapse ära sünnitas, kukkus ringi tõmbama. Kui Kaur talle raha andis, põrutas kohe alevisse ja oli mõnikord mitu nädalat kadunud. Kaur ei pahandanud temaga kunagi, kui ta lõpuks tagasi tuli, ainult Värdi luges talle vahel sõnu peale, aga sellist ei paranda. Varsti pani jälle minema, ikka alevisse hoorama. Poiss elas nagu ikka: käis metsas, hoolitses lapse eest, tegi talutöid, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Aga tema silmavaade oli muutunud, kogu tema olek oli teistsugune. Lapsi armastas ta endist viisi ja tuli
