terve küla sai söönuks. Seenekohti ta teadis.“
Nagu minagi omal ajal, kui mul väga raske oli, mõtlesin endamisi. Pagesin ikka loodusesse. Tuleb välja, et minusuguseid on teisigi. Muidugi oli Kaur palju noorem kui mina, aga näib, et meis oli siiski midagi ühist. Nüüd oli noormees kadunud ja laps ilma isata. Emast polnud ju asja, oleks siis vähemalt isagi! Salamisi lootsin ikkagi, et Kaur ilmub välja ja midagi tõsist pole juhtunud.
Ajasin veel paar tundi Arturiga juttu, kuid see oli lihtsalt ajaveetmine, sest Kauri ja Livia kohta ma rohkem midagi teada ei saanud.
Koju tagasi läksin alles lõuna paiku. Epp ja Lauris toimetasid köögis ja tundus, et neil oli seal kahekesi hea olla. Ma ei tahtnud noori häirida ning läksin ateljeesse, et pisut oma värvidega tegelda. Viimaks jõudsin nii kaugele, et sain ka mõne pintslitõmbe teha, kui mu mobla huilgama hakkas.
„Ütle Epule või Laurisele, et nad telefoni sisse lülitaksid. Mul on poest süüa vaja, aga nemad on kadunud!“ kärtsatas Lilit.
„Mine ise alevisse,“ soovitasin.
„Ei tea millega?“ kähvas naine. „Autot mul pole ja nii pikk jalgsi minek ei tule kõne allagi. Pealegi, kuhu ma Agne-Mari jätan? Kaasa ma teda sellise lörtsiga ju ei võta.“
Väljas paistab päike ja temal on lörts. See eit on peast segi või on Naistevalla ja Vaimõisa kliima tõepoolest nii erinev.
„Hea küll, ma räägin noortega,“ lubasin ja läksin kööki. „Miks te telefonid välja lülitasite?“ küsisin.
„Nüüd helistas ta sulle?“ oletas Lauris.
„Teine on Vainul nälga suremas ja teie siin moosite,“ narrisin neid.
„Surgu, kui tahab!“ nähvas Lauris ja kallistas Eppu. „Meil on oma elu ja temal oma elu.“
„Agne-Mari tahab ka süüa,“ ütlesin.
„Me jätsime talle sellise laari toitu külmikusse, et ta saaks rahulikult paar nädalat elada poes käimata,“ tähendas Epp ja naeratas. Sihvakas piiga oli kena ja ilus oma rohelise kleidi ja valgete tennistega.
„Paps,“ pöördus poeg minu poole. „Mine ise teda vaatama ja vii talle midagi.“
„Mida ma talle viin?“ uurisin.
„Ema armastab väga kaerahelbeputru,“ kostis Epp.
„Olgu,“ vastasin. Võtsin Honda võtmed, rahakoti ja panin ennast riidesse.
Ostsin poest korraliku koguse kaerahelbeid, võid ja piima ning tassisin selle kõik autosse. Lükkasin käru tagasi Säästumarketisse, istusin autosse võtsin suuna Vaimõisa poole. Taarusin suurte kottidega tallu ja panin need köögilaua juurde maha. Esimesena tuli mulle vastu Agne-Mari. Väike tüdruk sirutas rõõmsalt käed välja ja ma võtsin lapse sülle.
„Kus siis vanaema on?“ küsisin plikat lõua alt kõditades. „Kus vanamoorike on?“ pärisin edasi.
„Ma kuulen küll!“ karjus Lilit vahetoast. „Ma vaatan oma seebikat. Tule siia ja ära sõima mind vanamooriks. Oled sama vana kui mina.“
Läksin vahetuppa. Lilit istus diivanil ja vaatas latiinoseepi. Armastus ja armastusest ilma jäämine oli selle igivana teema. Täielik jama, andku seebiarmastajad andeks. Aga tegelikult polnud minu elu sellest seebiooperist ju eriti erinenud, ikka oli selles olnud armastust ja armastusest ilma jäämist, kuid ma pole kunagi mõelnud seda telekasse panna. Kellele pakukski huvi vaadata endise joodiku metsalennanud elu?
Lilit sai oma „seebika“ vaadatud ja tuli kööki. Kui naine oli ostetud kraami lauale ladunud, pani ta käed puusa ja vaatas mulle tigedalt otsa.
„Kas ma olen sinu arvates hobune või?“ küsis ta pahaselt.
„Mis mõttes?“ imestasin.
„Ma vihkan kaerahelbeid ega ole neid elu sees söönud! Sina tood mulle sellise laari, et ma ei tea, mida nendega ette võtta!“ röökis naine.
„Ära karju,“ keelasin. „Võib-olla tahad neid kevadel maha panna. Eks ju?“
„Eks ju,“ osatas Lilit. „Kaerahelbed maha! Loll oled või? Sama hästi võiksin hakata küpsekartuleid kasvatama. Veel kasulikum oleks kohe kartulikrõpsualged mulda torgata, idioot selline!“
Epp keeras mulle käkki, taipasin. Tüdruk teadis, et ema ei armasta kaerahelbeid, aga ikka saatis mind nendega tema juurde. Vaata tüdrukut! Ise selline vaikne ja tagasihoidlik, aga…
Hiljem Lilit rahunes ja me saime päris ilusasti jutule. Otsustasin naise ja Agne-Mari õhtupoolikul alevisse viia. Tüdruk oli selleks juba küllalt suur, et ka teda mõnesse söögikohta kaasa võtta. Nii me siis põrutasimegi bensiinijaama restorani ja ma käristasin Lilitile korraliku õhtusöögi välja.
4
Ei Kady ega Riina tulnud õhtuks Kurrule. Olin kindel, et naised läksid Vainule, ega hakanud neile helistama. Läksin kaksikutele kooli järele ja uurisin õpetaja käest, miks olid tüdrukud eesti keele tunnist välja visatud. Millegipärast uskusin, et probleem oli pigem õpetaja antipaatias neidude vastu kui nende halvas käitumises. Avaldasin arvamust, et õpetaja ei peaks oma probleeme klassi kaasa tooma ja kui ta pedagoogiks ei sobi, siis võib ta alati leida mingi muu töö, näiteks mõnele kirjastusele raamatute korrektuure teha.
Muidugi vihastas minu tasakaalukas jutt pedagoogi välja ta nägi suurt vaeva, et jääda sama rahulikuks kui mina. Mina teda ei peljanud. Õpetaja on samasugune inimene nagu me kõik, see oli mulle hästi teada, sest elasin ka ise ühe sellisega koos. Aga noh, see selleks. Igatahes olid tüdrukud mulle väga lähedaseks saanud ja ma seisin nende nagu oma laste eest. Viimaks jõudsime teatud kompromissile ja ma lubasin neidude käitumise õhtulauas põhjalikult arutluse alla võtta. Kahjuks jäi see ainult kenaks lubaduseks. Plikad jäid õhtuks alevisse sõbrannade juurde ega andnud end ka järgmisel päeval näole. Alles laupäeva hommikul ilmusid nad vaikselt koju ja pugesid oma tuppa. Mina olin tõsiselt pahane. Kõigi peale. Kadyt polnud ei Vainul ega ka kuskil mujal. Tema telefon ei vastanud ja Riina oma samuti mitte. Riinast saan ma veel aru, aga Kady võisid ära viia ainult ufod, sest tema kui korralikkuse etalon poleks suutnud olla selline juhkam, et jätaks lähedased teadmatusse. Pealegi valutava koerahammustusega. Või lõi tõesti marutaud välja ja nüüd hulgub ta poolsegasena metsas ringi.
Ma läksin tüdrukute juurde, kuid ei jõudnudki omaloomingulise moraaliepistliga alustada, sest Lauris tormas meie juurde ja teatas ehmunult:
„Mulle helistati politseist ja haiglast.“
„So-oh!“ imestasin. „Miks siis?“
„Politsei vaatas nad üle ja haigla tegi protokolli,“ seletas Lauris segaselt.
„Mis kuradi protokolli?!“ röögatasin.
„Politsei tegi protokolli ja haigla vaatas nad üle. Mõlemad on Raplas sees.“
„Kes on sees ja kus?“ lõugasin halba aimates.
„Riina ja mutt on Rapla haiglas. Nad mõlemad olid korralikult pasunasse saanud,“ seletas Lauris ja läks otsima bussi võtmeid, mille Synne oli ostnud poisile tema enda soetatud tanki asemele.
„Pasunasse,“ mühatasin ja vaatasin tüdrukute
