tahaks magada, mõtlesin.
Kady keeras ennast minu kõrvale ja laksutas edasi:
„Kunagi elasime ju koos, ma olin sinu armastatud naine. Nüüd oleme jälle koos. Tõsi, vahepeal on olnud valu ja kannatusi ja ma poleks ealeski uskunud, et ma veel sinu juurde tulen ja sedasi elama hakkan, aga näed…! Müün isegi oma korteri Pärnus maha, et siia jääda ja… Ära jää magama, kui ma sinuga räägin!” käratas ta mulle.
„Kuule, tädi Kady, sa pole enam õpetaja! Lase mul puhata, iga inimene vajab und.”
„Nüüd olen mina tädi. Sul pole muud enam meeles kui Synne. Tead, mida Lauris mulle ükspäev ütles?”
„Ei tea,” mörisesin.
„Ta ütles mulle kogemata „tädi Kady”. Kas sa kujutad ette – ma polegi enam ema, vaid tädi!? Õudus, kuidas laps võib emast võõrduda ja kas ma vähe olen tema eest hoolt kandnud. Olen teda kandnud ja sünnitanud, olen kasvatanud, tema lappe… Sina oled ikka isa, paps või isegi issi, aga mina…”
Viimaks ometi jäin ma magama. Kady mälestused libisesid mu kõrvust mööda, aga millegipärast nägin unes, kuidas Kady Laurise kasvatamisest pajatas ja kui ma hommikul ärkan, on naine jõudnud alles poisi esimese klassi juurde.
Hommikul magas Kady sügavalt ja ma ei hakanud teda äratama. Hiilisin alla, ajasin plikad üles ja nad kobisid pesema. Söögi tegemisega polnud vaja vaeva näha, sest neiud said sellega ka ise suurepäraselt hakkama. Pealegi oli laual alles veel hunnik kõrbenud kotlette. Sõin ka ise neist ühe ära, jõin kohvi ja vaatasin kella.
„Kuulge, teie, kiirustage! Aega on vähe. Te jääte hiljaks,” õiendasin tüdrukute toa ukse taga, kui nad ennast riidesse panid.
„Jõuame. Me läheme täna teiseks tunniks,” hõikas Maili vastu.
„Enne ei võinud siis öelda.” Ma sülitasin vihaselt ja istusin köögilaua taha tagasi. Aknast välja vaadates nägin Arturit aeglaselt maja poole astumas. Tavaliselt ta nii vara ei tulnud ja paistis nüüd uurivat, kas oleme juba üleval. Läksin talle trepile vastu ja kutsusin tuppa. Õnneks polnud vanamehel täna kaasas jahipüssi, millega ta oli ükskord kogemata mu sõbra tagumiku öösel üle soolanud. Enamasti hoidis Artur püssi oma ligi nagu kallist kaasat, kes kahjuks oli juba ammu surnud.
„Kas juhtus midagi?” küsisin vanamehe käest, kes trepile istus ja piibu ette torkas.
„Ma kuulsin, et te pidite Kauri kadumise lugu uurima. Su eit olevat juba Värdi Jaaniussi talu koerte käest pureda saanud,” seletas vanamees suitsu välja puhudes.
„Ah, ei uuri me midagi. Mis uurijaid meist olekski? Synne oli politseinik, aga Kady oli ainult füüsikaõpetaja Pärnus. Kogemata on ta ühe pisut kriminaalse kooliloo lahendanud, aga see oli vaid pime juhus,” seletasin.
„Kas ikka oli?” küsis Artur mulle kavalalt otsa vaadates. „Ära alahinda oma naist.”
„Ta pole enam ammu minu naine. Tõsi, kunagi elasime koos, aga sellest on juba aastaid möödas. Praegu on see ainult asjaolude kokkusattumus, et ta minu juures on,” ütlesin.
„Noh, olete kes te olete, aga koos te elate ja naine ta sul ikkagi on. Süüa teeb, koristab, peseb pesu ja aitab öösel tekki kohendada,” arvas mees.
„Ei aita. Me magame eraldi, kuigi täna öösel tilbendas ta minu juures, sest ta jalg valutas!” sähvatasin.
„Ah kohe nii!” imestas Artur. „Nojah. Tegelikult tahtsin ma neist Vääksu-eide lammastest rääkida.”
„Kas jälle on mõni kadunud?” pärisin.
„Ei ole. Ma käisin ja vaatasin asja üle. Loomi on lahanud mees, kes tunneb asja. Nahk on osavalt maha võetud, et liha rikutud ei saaks, kõik on tehtud nii nagu vaja. See viib mind mõttele, et tegemist võib olla endise lihunikuga.”
Nüüd on Artur ka uurijaks hakanud!
„Iga mees, kes kasvatab lambaid, oskab neid ka tappa ja nahka maha võtta,” arvasin.
„Lambakasvataja ei hakka ju ometi omasuguse tagant varastama,” sõnas Artur.
Õige ta on, mõtlesin. Lambavarastaja pidi olema kas praegugi tegutsev või siis endine lihunik, kes oma tööd tundis. Mis kuradi lihunik hakkab lambaid varastama? Järelikult peab ta omadega põhjas olema või on tööst ilma jäänud. Mul polnud udust aimugi, kes see lihunik olla võiks. Mõttes sõelusin läbi mulle tuttavaid Märjamaa inimesi, kuid ühtki lihunikku ei meenunud. Üks siiski oli, aga ma olin täiesti kindel, et tema küll ei hakkaks lambaid varastama. Mehel oli maja, auto, korralik pension ja kindlasti ka natukene varu. Tema oleks lambad ostnud, mitte varastanud. Varas võis olla hoopis keegi siia hiljaaegu elama asunud inimene nagu Liviagi. Värdi oli maininud, et Kaur oli selle naise kusagilt Tallinnast leidnud ja enda juurde toonud. Oli vist nii? Peaks üle küsima. Aga mida põrgut! Ma ei uuri ju seda asja, ent mõtted kisuvad ikka sinnapoole.
„Me jääme hiljaks,” sõnas Gaili trepile tulles.
Tõin toast võtmed ja läksin koos tüdrukutega Hondasse. Artur ütles, et istub veel natuke trepil ja põrutab siis koju. Ma ei pannud isegi ust lukku, sest kes siia ikka vargile tuleb. Pealegi, ehkki ma olen jõukas, on mu kodu sisustus üsnagi kesine, briljante ja pärleid mul pole, mööbel on pigem odav kolu kui kallis luksus ja ainuke asi, mis võiks varastele huvi pakkuda, oleks suur ja uhke voodi magamistoas. Iseasi muidugi, kuidas nad sellega trepist alla saavad, sest ka mina panin voodi alles toas kokku. Pealegi magas Kady praegu voodis ja ma teadsin, millises tujus naine siis on, kui temal on jalavalu ning keegi tuleb teda äratama.
Mu koer Polly on ka selline uimane elukas, et laseks tuppa igaühe, kes talle naeratab. Ta ainult nuusutab, aga hammustama… Jumal hoidku! Peab vaatama, kas sellel elukal hambaid üldse ongi suus. Ise bernhardiin, aga nii hoolimatu.
Tagasiteel koju astusin läbi Märjamaal elava tuttava kunstniku Priidu juurest, et pisut juttu puhuda. Tema poeg Oliver oli koolist koju jäänud, sest poisil oli eelmisel õhtul tugev peavalu tekkinud.
„Eks me saame emme käest jälle nii mis tolmab, aga midagi pole teha. Poiss on tõesti haige. Kasvamise iga,” lausus mees ja pakkus mulle kohvi.
Me tundsime ennast rääkides mõnusasti. Olime kolleegid ja meie vahel polnud mingisugust konkurentsi. Olin isegi aidanud mehel maale Inglismaale müüa, kui Lauris seal elas. Pildid läksid ostjatele hästi peale ja nüüd oli meil mõlemal üksjagu tellimusi.
Oliver tuli haigutades isa tuppa ja küsis süüa. Ma lausa imestasin, kui palju oli poiss mõne kuuga sirgunud. Eelmisel aastal oli Priit lastega pikemat aega Vainul ja hiljem ka Kurrul olnud, kuid siis ta niisugune loikam küll polnud. Poiss oli Hagudi loos aidanud meil kahe silma vahel jäänud seadme avastada, mis meie uurimist tublisti edasi viis ja lõpuks meid ka lahenduseni juhtis.
Ma oleks Priiduga kauemgi rääkinud, kuid helistas Kady, kes anus haledalt, et ma talle apteegist valuvaigisteid tooksin.
„Võib-olla lased ennast ikkagi loomaarstil üle vaadata,” soovitasin.
„Kas sul on koer haige või?” uuris Priit.
„Ei, naine. See tähendab endine naine. Noh, Laurise ema. Ta elab praegu minu juures,” seletasin.
„Nojah, kes keda kelle juurde saadab,” arvas Priit mõtlikult. Ma ei hakanud küsima, kuidas tal endal
