oli palju rahvast ja ma higistasin seal ligi pool tundi. Kady jõudis selle ajaga mulle kolm korda helistada ja viimane kord käratasin talle vihaselt, et toon midagi sellist, et ta enam kunagi valu ei tunne: loomapoest saab rotimürki ja apteegist unerohtu. Kui need kokku segada, võtab tal igasuguse valu nii ära, et…
„Sa oled üks igavene mölakas!” karjus Kady, nii et mul hakkasid kõrvad pilli lööma. Vähemalt see, mille juures telefon oli. Vanamutt mu ees itsitas ja pomises midagi oma mantli sisse.
„Unerohtu saab ainult retseptiga,” kisas Kady.
„Oh jama! Ma pean siis arsti juurde ka veel minema,” oigasin.
Kady lõpetas kõne. Rohkem ta mulle ei helistanud. Ostsin naisele viis karpi Ibumaxi ja arvasin, et sellest peaks piisama.
Kady oigas köögilaua taga jalga masseerides. Mul hakkas naisest kahju, võtsin ta sülle ja viisin üles. Panin ta magamistoas hellalt voodisse ja tõin rohu koos klaasi veega.
„Kuule, sul on jälle palavik.” Ma katsusin naise otsaesist.
„Mul lööb alati põletiku või paistetusega palavik välja,” rääkis naine hädiselt.
„Ma annan sulle siis paratsetamooli ka,” lubasin. „Tõmbab vähemalt palaviku alla.”
„Anna andeks, et ma enne sinu peale karjusin, aga mul oli nii valus. Tegelikult oled sa hea ja hoolitsev mees. Ma pole isegi pahane, et sa soovitasid mul veterinaari juurde minna,” lausus Kady. Naise silmis oli hell pilk. Ma tahtsin puhtast südamest tema eest hoolitseda, aga ikka kukkus minu hoolitsus kuidagi kehvasti välja.
„Marutaudiga peab ju midagi ette võtma. Selle vastu mul rohtu pole. Aga ma jälgin sind. Kui sa hakkad segaseks minema, siis viin sind kiiresti haiglasse. Võib-olla annab veel midagi päästa,” kõnelesin rahulikult ja hüppasin kiiresti uksest välja. Naistel on paha komme asju loopida. Puukontsaga king pani sellise paugu vastu ust, nagu oleks keegi toas trummi löönud.
„Mölakas!” lõugas Kady.
„Pane telekas käima ja vaata Animal Planetit,” soovitasin vihaga. „Näed vähemalt hingesugulasi.”
„Värdjas!” kostis toast.
Läksin õue ja silitasin Pollyt. Koer nuusutas mind ja haugatas korraks. Vaatasin ringi, kas kedagi pole tulemas, ja sasisin peni edasi. Kõik oli vaikne, kui mitte arvestada lindude elavamaks muutunud siristamist. Kevad oli ju tulekul. Või õigemini juba alanud. Kui need lumevallid, mis ma talvel õuele kokku olen kuhjanud, ainult jaanipäevaks kuidagi ära sulaks.
3
Võtsin värvid ja papi ning asusin maalima. Lihtsalt niisama. Kady ukerdas alumisel korrusel juba ringi kahe kargu toel, mis ma olin talle toonud. Käisin plikadel koolis järel ja seal olid tüdrukud ühele klassiõele rääkinud, et ämmal on reieluu pooleks ja vaja oleks midagi, millega vanamoor saaks edasi roomata. Klassiõde pakkus lahkelt välja oma vanaema kargud, sest temal polnud neid enam vaja – kalmistul saab ka nendeta hakkama. Niisiis sõitsimegi pärast kooli klassiõe juurest läbi ja tüdruk tõi meile kargud. Olin väga tänulik ja lubasin kindlasti need pulgad tagasi tuua, kui naisel parem on ja ta suudab juba oma jala peal käia.
„Ämma?” Ma keerasin ennast tagaistmel istuvate tüdrukute poole.
„Mida me siis pidime ütlema?” õigustas Gaili.
„Teil on veel vara ämma peale mõelda. Olete alles neljateistaastased,” kähvasin sõitma hakates.
„Mis vahet seal on? Mõni asi! Üks plika on alles kaheteistaastane ja elab juba poisiga koos. Me võime samuti öelda, et ämm,” õiendas Maili.
„Reieluu pooleks!” imestasin. „On teil ikka fantaasia!”
„Reieluu, sääreluu, vaagnaluu – mis vahet seal on?” kädistas Maili edasi. „Igatahes on eidel koss katki ja ta ei saa liikuda. Laperdab nagu pime nahkhiir, keda me suvel nägime. Nüüd on tal veidi parem.”
Tüdrukud on hoolitsevad, aga nende suuvärki peaks veidi kohendama, aga ega ma ise targem ole.
Kady rõõmustas karkude üle. Ta koperdas nüüd üsna usinalt mööda tuba ringi ja hakkas õhtusööki tegema. Korraga oli ka Lauris koos Epuga meil ja teatas, et tal on meile üllatus.
„Väga põnev,” lausus Kady heatujuliselt. Varsti ta enam nii rõõmus polnud, sest poiss tuli õuest tagasi maani täis Riinaga, kes vaevu jalul seisis. Eit luksus, nagu oleks ta kardinapuu alla neelanud ja selle konksud kõrisevad tal kurgus. Kujutan ette, kui see tõesti nii oleks ja ta pärast asjale läheks…
„Kust sa selle leidsid?” küsisin kerekat naist vaadates.
„Oli seal kaugemal tee ääres ja hääletas,” selgitas poeg.
„No on lollakas,” arvasin naist tagatuppa tirides. Oli seda õnnetust veel siia vaja! Muidu oli ju kõik nii vaikne, sõbralik ja rahulik. Nüüd hakka veel selle tohmakaga maid jagama.
„Ta petab mind!” röögatas naine voodisse vajudes.
„Jajah,” vastasin. Seda juttu oli Riina Retsi kohta juba ammu rääkinud. Muud põhjust lakkumiseks naine ei leidnud.
„Õlut tahad?” küsisin. Lihtsalt selleks, et moor ei hakkaks mööda tube ringi kooberdama, vaid magama kobiks. Väike köögitagune tuba sobis talle selleks ideaalselt. Natuke pisike Riina suure kere jaoks, aga keerama mahub ennast küll.
„Agga muddugi,” pudistas naine ja naeratas napakalt.
Kuna Lauris võttis vahel mõne õlle, siis oli mul külmikus paar pudelit igaks juhuks varuks ja ma viisin ühe neist Riinale.
„See pole õll-lu,” vaidles naine pudelit silmitsedes.
„Mis siis?” küsisin pahaselt. „Ehtne Po…” Pagan! Ma ei tea enam isegi õllemarke. Olen jõudnud need aastatega ära unustada.
Riina viibutas minu poole paksu sõrme, luksus natuke ja varises siis voodisse, nagu oleks talle tellis pähe kukkunud. Et naise norskamine meid ei häiriks, lükkasin ukse kinni.
„Oli seda veel siia vaja!” tänitas Kady mööda kööki ringi kakerdades. „Ma ei salli sellest ajast joodikuid silma otsaski, kui ma veel sinuga koos elasin!” lärmas ta mind vaadates.
„No tead, Kady!” Ma hüppasin püsti ja läksin ateljeesse. Ikka peab ta mulle minevikku nina peale viskama. Ela siis sellisega! Synne ei teinud seda kunagi. Muidugi ei olnud tema mind tol ajal tundnud nagu Kady, kes pidi selle kõik omal nahal üle elama. Praegu oli kõik möödas, ent Kady tahtis mulle ikka haiget teha.
Mossitasin ateljees ja püüdsin edasi maalida, aga igasugune tuju oli kadunud. Ei saa ju teha kõrget kunsti, kui su loominguline meeleolu on allapoole nulli ja kõõlub kusagil meeleheite ja suitsiidi piirimail. Ja veel Riina ka. Ma ei salga, et Vainul elades ja juba aastaid ilma naiseta olles, oli meil vahel ka lähedasemaid hetki olnud, kuid ma olin selle juba kaugele unustusse jätnud ja nüüd poleks mulle pähegi tulnud, et võiksin Riinaga… Issand hoidku, ma ei suuda isegi Kadyt naisena võtta ja see teeb ta ikka veel tigedaks.
Lauris tuli minu juurde ja istus tugitooli.
„Ära pane emale pahaks. Tead ju, et tal on haigena kehv olla,” lohutas poeg mind.
