palveid pomisedes maa külge, sellal kui mürsud nende ümber vilistasid. Hommikuhämaruses tuli korraga katkes, tehes ruumi arvukate tankiroomikute lõginale ja kiiksumisele. Omades relvastuse hulgas vaid väheseid tankitõrjerelvi, nõudis vastuhakkamine kahe tankibrigaadi ja jalaväekorpuse kogu julgust. Nagu arvata võiski, roomasid tankid esimese hooga üle 144-nda positsioonide.
Nende kannul ründas jäägreid venelaste jalavägi. Kohe algas äge lähivõitlus, mis kiiresti suundus pataljonide ja korpuse komandopunktidele ning süvatugipunktidele. Teise rünnakulaine korraldasid sovetid leegiheitjatega tankidega. Põletushaavu saanute verd tarretama panevad karjed ja kõrbeva liha lõhn jätsid ellujäänud jäägrite hinge kustumatu jälje. Saksa poolel kukkus kokku igasugune juhtimine. Iga grupp võitles enda elu eest, millega aga sai. Sel päeval leidsid sajad jäägrid kohutava lõpu. Neis lahingutes hävisid ka viimased sõjaka rügemendi riismed. Vange ei võetud ja haavatute eest ei hoolitsetud.
Kui suurtükkide tulemöll sarnanes olemuselt loodusjõududele, mille meelevalda inimene abituna satub, siis tankirünnak kujutas endast täielikku eneseületamist ja enesevalitsust. Iga viimanegi lihaskiud oli viimseni pingul, võimas sisemine hääl kisendas põgenemise järele, sellal kui tankiroomikute surmatoov lõgin suurtükirünnakule järgnenud vaikuses kõrvulukustavaks möirgamiseks paisus ja vaenlase lõhkegranaatide tumedate plahvatustega segunes. Adrenaliin pulseeris sõdurite kehades, lihased värisesid erutusest, mehaaniliselt seati tulirelvad ja granaadid lahinguvalmis. Venelased olid vaid saja meetri kaugusel, kui jäägrite pinge sai leevendust käsuga tuld anda. Juba siis, kui tankid liginesid, uuris Sepp binokliga jalaväelasi ja püüdis varustuse ja relvastuse järgi juhte leida. Nii kiiresti kui võimalik tulistas ta nüüd kehalaskusid tankidel istujate suunas. Kogenud võitlejad taipasid ohtu ja hüppasid otsekohe maha, varjudes soomusmasina taha, et rünnakut aeglustada. Neid aga, kes hirmust tardunult istuma jäid, tulistas Sepp senikaua edasi kui vähegi sai. Viimane lask tabas alati tanki tagavarakütusepaaki, mis paiknes tanki tagaosas. Kui lask eriti hästi õnnestus, jooksis kütus läbi õhutusava mootoriruumi. Mõnikord tõi see kaasa iseenesliku süttimise ja mootoripõleng peatas tanki edasiliikumise. Sepp ja tema kaasvõitlejad tulistasid elu eest, nii kuidas relvad võtsid. Ent vaatamata kõikidele kaotustele ligines venelaste rünnakulaine vältimatult. Vähesed tankitõrjerelvad ja kerged raketi- ja granaadiheitjad olid selle suurpealetungi ees võimetud. Vahemaa vaenlasega vähenes sedavõrd, et võis juba eristada nende nägusid.
Kaitsjate meeleheitlikus tules jäi venelaste jalavägi hea sadakonna meetri kaugusele sakslaste positsioonidest pidama. Kakskümmend tanki roomas mootorite üha ähvardavamaks muutuva möirgamise saatel Seppi lahingupiirkonnas takistusteta jäägrite positsioonide poole. Käiku lasti vähesed tankitõrjemiinid. Muidu oli neil kasutada vaid kokkuseotud tankirusikaid. Sattudes tankide roomikutele, võisid nad need purustada ja muuta tanki manööverdamisvõimetuks. Ent kõikide nende relvade kasutamine nõudis tanki vahetus läheduses viibimist. Tanki nii lähedale laskmine nõudis äärmiselt suurt enesevalitsust. Alles siis, kui tank jõudis kümne meetri kaugusele kaevikutest, jäid sõdurid selle pardarelvade laskekaugusest välja. Nonde nappide meetrite kaugusel oli ka viimane aeg tegutseda. Vastasel juhul oleks tanki meeskond püüdnud kaevikut hävitada, sellest üle sõites, ja tanki kohapeal ringi keerates seda kokku varisema panna nii, et seal viibivad sõdurid saaksid elusalt maetud. Seetõttu jaotati tankitõrjevahendeid vaid kõige kogenenumatele ja sõjas karastunumatule. Tegutsemise kriitiline vahemaa oli ületatud. Nüüd roomasid sõdurid lõhkekehadega tanki suunas, hüppasid siis püsti ja püüdsid lõhkelaengutega tabada torni, mootoreid või roomikuid. Paraku saavutasid vaid vähesed eesmärgi, sest Vene jalaväelased püüdsid kogu jõust sakslastest tankihävitajaid takistada. Vaid viis tanki jäid tuhmide plahvatuste saatel seisma, samas kui ülejäänud sakslaste liinist üle roomasid. Hirmunult kükitasid jäägrid oma aukudes ja kaevikutes.
Sepp kükitas liikumatult oma positsioonil, sellal kui särav koletis kiiksudes ja lõgisedes lähenes. Mitte kõik jäägrid ei suutnud tekkinud närvipinget taluda. Ikka ja jälle hüppas mõni neist üles ja püüdis end meeletult põgenedes ohu eest päästa. Punaarmeelaste püssituli niitis ta halatamatult maha. Seppist umbes kolmekümne meetri kaugusel alustas üks sõdur sõgedat põgenemist. Metsikuid haake tehes tormas ta oma kaasvõitlejate poole. Umbes poolel distantsil niitis vaenlase kuulipildujavalang ta jalust maha. Küünarnukkidele toetudes püüdis ta edasi roomata, purustatud jalad elutult järel lohisemas, samas kui T34 tema poole sõitis. Korraga jäi haavatu lamama, et säästa viimast jõudu tanki eest põgenemiseks. Viimase piiri peal enesevalitsusega laskis ta koletisel enda poole veereda. Siis, kui masinani oli jäänud vaid mõni meeter, rullis ta end kogu jõudu ja kiirust appi võttes kõrvale. Nagu sõjas tihti ette tuleb, jääb teadmata, kas see oli saatus või taipamine või venelasest tankisti oletus. Igatahes jälgis tank otsekui magnetist juhituna haavatu liikumist, kuni too viimaks valust ja jõuetusest paigale jäi. Roomikud haarasid nüüd tema jalad ja tõmbasid ta pääsematult surmaveskisse. Seejuures tõusis sõduri ülakeha üles, otsekui sooviks ta oma raudset timukat emmata. Hetke pärast olid jäsemed tanki alla kadunud. Keset seda õudset olukorda taipas Sepp korraga, et tema kaasvõitleja ei toonud šoki tõttu kuuldavale ainsatki häält. Kui roomik tema vaagnani jõudis, paljastas sõdur hambad otsekui hobune, tema näole ilmus kuratlik irve, mis ei tahtnud sealt enam kaduda ja tema pea paisus otsekui melon. Siis lömastas roomik tema keha. Vormikangas, luud ja sooled segunesid tanki roomikute all värviliseks segadikuks. Ikka veel avatud suust paiskus jõuline erepunase vere juga. Nüüd kadusid ka rind ja pea tankiroomikute alla. Temas jäi maha kokkupressitud, pehme ja vormitu mass, mis peagi Venemaa mulda kadus.
Üllatus oli suur, kui sõjamasinad segamatult edasi roomasid ega üritanud, nagu kardetud, kaitsepositsioone selja tagant rünnata. Ilmselgelt oli tegu kommunikatsioonihäirega nende ja jalaväe vahel või sakslaste vastupanuvõime eksliku hindamisega. Kui tankid olid tagumiste liinide poole suundunud, kogusid jäägrid kähku julgust ja tormasid innukalt kaitseta jäänud jalaväe vastu lahingusse.
Kardetud ja vihatud snaipreid ootas tabamisel kibe saatus. Seepärast hoolitses Sepp enne iga oodatavat rünnakut, et saaks vajadusel oma snaipripüssi kiiresti ära peita. Ka nüüd oli ta laskemoonakasti alla peidiku meisterdanud. Veidi enne seda, kui venelaste rünnakulaine sakslaste kaevikuteni jõudis, surus ta relva ettevalmistatud süvendisse ja haaras püstolkuulipilduja MP40.
Juba tormasidki punaarmeelased hurraahüüete saatel jäägrite positsioonide poole ja algas armutu lähivõitlus. Ürgsetest instinktidest kantuna asusid mehed võitlusse. Võitlus möllas halastamatult. Tumeda raksatusega tabasid püssipärad moondunud nägusid, kuulipildujavalangud muutsid kõhud suitsevaks massiks, labidaterad lõhestasid õlgu ja selgi, täägid ja noad tungisid kehadesse. Surmakarjete, korina, püssilaskude, püssirohusuitsu, higi ja vere taustal kadus inimlikkus, kui sellest siin üldse rääkida sai. Või ilmutas siin end tegelik varjatud inimloomus? Inimene, kes paljude teiste selgroogsete loomade hulgas, kes darvinistliku olelusvõitluse käigus allub ärasöömise või söödud saamise mustrile. Mõistus on sel puhul pigem nutikas tööriist kui ülev anne!
Surmavalt haavatud venelane kukkus otsekui kartulikott ja surus Seppi maadligi. Täägitorge, mis tegelikult talle oli mõeldud, tabas kukkuvat surnukeha ribidesse. Seejuures takerdus ründaja tääk surnukeha ribidesse. Sekundijagu liiga kaua sikutas punaarmeelane oma kinnijäänud relva. Üheainsa hüppega oli Sepp püsti ja andis hirmust jõudu saades talle obaduse suguorganitesse. Vaikne naksatus, mis meenutas küpsise murdumist, andis tunnistust, et rautatud mägisaabas oli purustanud vastase kubemeluu. Valust kõveras kukkus ta, valugrimass näol, selili maha. Juba oli Sepp tema kohal, haaras vastasel kätega kõrist ja surus pöialdega kõrisõlmele. Surmale määratu korises kohutavalt ja tema silmad ähvardasid koobastest välja tungida. Silmanurgast nägi Sepp üht varju enda poole liikumas. Instinktiivselt tõmbas ta pea õlgade vahele ja tema pea pihta sihitud püssipära tabas tumeda mütsatusega teraskiivrit. Veidi uimaselt vajus Sepp külili, hoides käsi kaitseks näo ees, sellal kui venelane uueks löögiks hoogu võttis. Samal hetkel tabas teda selga lähedalt lastud automaadivalang. Veri ja lihatükid pritsisid Seppi peale. Ta kargas püsti ja nägi, kuidas tema automaadiga
