jalas parimast nahast imelised saapad. Huviga seda stseeni vahtides, sõrm juba päästikul, märkas Sepp, et leitnant komistas puujuure taha. Päästikul olevat sõrme lõdvestades uudistas ta, kuidas Vene ohvitser püsti tõusis, taskust korralikult triigitud lumivalge taskurätiku tõmbas ning oma vormi ja käed puhtaks pühkis. Olles veetnud nädalaid mudas, haisus ja parasiitide meelevallas, haaratud igapäevasesse lootusetusse ellujäämisvõitlusse, tundus selle situatsiooni anakronistlikkus Seppile ühtaegu naeruväärne ja veidralt rahumeelne. Ent sõjas pole kohta sentimentaalsusele. Luurerühma säästmine oleks tähendanud otsest ohtu tema ja tema kaaslaste elule. Sellal, kui ta vaatas, kuidas leitnant taskuräti hoolikalt puhtaks kloppis, kokku pani ja taskusse pistis, oli sihiku ristike juba pöördumatuid tagajärgi kaasa tuues tema vasaku rinnatasku kohale liikunud. Olukorrast õhkus eelseisva surmamisakti morbiidset esteetikat. Surm näis muutuvat rituaaliks, kaduviku poeesiaks, nagu jaapani samuraide kultuuris oli Bushido ülendatud kunstiks.
Võõrastava kergusega asus ta tegutsema, sihtis ja sisemise naeratuse saatel viis alustatu lõpule.
Kui püssipauk hommikuvaikust rebestas, vaatas noor ohvitser jahmunult auku oma rinnas, kust purskas verd. Sellal, kui sõdurid laiali jooksid, vajus ta hääletult põlvili, pilk ikka veel hommikutaevasse suunatud, kuni ta viimaks kustus ja elutuna põõsastesse prantsatas. Pärast seda, kui paar sõdurit katse eest teda aidata eluga pidid maksma, püsisid ülejäänud kindlalt varjus ja põgenesid ilma snaipri asukohta kindlaks tegemata. Sepp aga teadis, et see paik oli neetud ja kadus nii kiiresti kui võimalik otsekui vaim padrikusse.
Kaitseliini ees luurekäikudel ja varitsustel käies märkas ta üha suuremat vastase vägede kogunemist. Tema ja teiste snaiprite teated kujutasid endast olulisi mosaiigikilde sakslaste lähiluures, mille abil õnnestus kindlaks teha eelseisva rünnaku raskuspunkt. 26. septembri hommikul 1943. aastal kell kaheksa heitsid sajad tulekerad idataevasse kuratlikku värelevat valgust. Kõmin ja ulgumine lähenes sakslaste positsioonidele ning paisus kõrvulukustavaks fooniks. Iga sekundi järel avanesid sõdurite vahel üha uued põrguhauad. Lakkamatult kaikus nende kohal sadade suurtükkide ja katjuušade kanonaad. Õhk oli täis mürsukilde ja üles paiskunud mulda, püssirohuving ja tolm muutsid hingamise raskeks. Esimene plahvatustelaine vabastas jäägrid varem kogunenud pingest. Kõiki haaras sulaselge hirm ja vaid tohutu pingutusega oli võimalik säilitada enesekontrolli. Esimesele plahvatustelainele järgnesid haavatute ja sandistatute südantlõhestavad karjed. Jäägrid peitsid end nii sügavale positsioonidesse ja aukudesse kui vähegi võimalik. Palvetati pominal või lausa karjudes, anti vaikseid tõotusi, kaasvõitlejad püüdsid hüsteerikasse sattunuid takistada peidupaikadest väljumast. Minutitest said tunnid.
Maa vappus tumedatest plahvatustest. Õhk muutus paksuks seguks porist, püssirohuvingust ja metallitolmust, mis lõi sõduritel hinge kinni. Sepp tundis end abituna nagu väike laps ja kükitas kramplikult oma lohus maa sees. Üha uuesti luges ta meieisapalvet, ikka uuesti ja uuesti, katkestades seda vaid abipalveteks, et ta selles põrgus ellu jääks. „Raisk, raisk, miks mina. Jumal, lase mul siit minema pääseda, aita mind, aita mind, meie Isa, kes oled taevas…!“ Korraga kärgatas tema lähedal tugev plahvatus, mis röövis temalt, vaatamata kinni topitud kõrvadele, kuulmise ja orienteerumisvõime. Mullasaju saatel vajus suur tume vari üle auguääre tema kohale. Instinktiivselt tõmbas Sepp pea alla ja tõmbas end veel väiksemaks kokku. Tumeda mütsatuse saatel maandus midagi tema ette maapinnale. Õudustundega tõmbus ta tagasi, haaratuna jääkülmast hirmust. Need olid kõrvalaugus olnud kaasvõitleja suitsevad jäänused. Pommikillud olid tema keha, jäsemekontsud, rinna, kaela ja näo rebinud veriseks massiks. Korraga hakkas tema suu, mis oli imekombel terveks jäänud, oigama ja kõnelema. „Mis minuga on, mis juhtus, miks kõik nii pime on, miks ma enam oma keha ei tunne?“ Lömastatud käe- ja jalaköndid liikusid abitult. „Aidake mind ometi,“ korises ta vaevaliselt. Seppi haaras paanika. Peaaegu hüsteeriliselt surus ta end vastu auguserva, et haavatu kehaga mitte kokku puutuda. Tardunult, suutmata end liigutada, põrnitses ta apokalüptilist stseeni. Surmavalt haavatu hakkas kisendama: „Ma olen pime, aaahhh, pime, aaahhh, kus mu käed on, aaahhh.“ Seejuures viskles tema torso poris. Sepp arvas, et läheb hulluks. Ta värises nagu haavaleht. Tema mõtetes kõlas vaid üks appihüüd: „Issand, lase tal surra, neetud, lase tal surra, miks ta juba ei sure!“ Karjed paisusid viimaseks ebaloomulikult valjuks karjeks „aaahhh“, millele järgnes kramplik kangestus. Kaasvõitleja oli lahkunud. Terve minuti põrnitses Sepp enda ette ja püüdis rahuneda. Ta ei pannud enda ümber toimuvat enam tähelegi ega märganudki põrgulikku mürafooni, kus segunesid soomust läbistavate mürskude ja raskekahurite kanonaad. Kohe pidi algama jalaväerünnak. Sama järsku, kui turmtuli algas, see ka poole tunni möödudes lõppes. Sõduri jaoks terve igavik. Nüüd kostis Vene tankiroomikute lõginat, millega segunesid pealetungiva jalaväe mitmehäälsed hurraa-hüüded. Mõne hetke pärast ärkas Sepp tardumusest. Sanitarid tegelesid haavatutega. Terved või kergelt vigastatud sõdurid tõstsid relvad üle kaevikuääre ja vastasid venelaste tulele. Sepp tundis kergendust, et saab oma kuhjunud pingeid välja lasta. Metsikult ja ohtu tundmata viskus ta võitlusse, et vabaneda tema sees pead tõstvast hullusest. See oli otsekui vabanemine.
Taas oli snaipri kord. Lask lasu järel hõrendas ta surmava täpsusega ründajate ridu. Algas metsik võitlus ja rindeliin hajus. Tema relva raud muutus nii tuliseks, et niiskuskaitse määre toru ja laadi vahel sulama hakkas ning talle sõrmedele tilkus. Tema ümber kõlasid lasud ja granaadikillud lendasid läbi õhu. Instinktiivselt vahetas ta kohta, otsis varju, haaras positsioonilt positsioonile tõtates kaasa langenud Vene sõdurite laskemoona ja püüdis mitte kaotada kontakti oma väeosaga.
Tavaliste sõdurite jaoks jäi venelaste Dnepri-äärse läbimurde suurem tähendus hämaraks. Nende jaoks taandus kogu strateegiline üldpilt arhailiseks ellujäämisvõitluseks. Pidevad kaitseleasumised ja vasturünnakud vältasid kaheksa päeva. Kompaniid ja rügemendid sulasid abijõude saamata kokku. Sidumisplatsil opereeriti päeval ja ööl. Lakkamatute ämbritäite kaupa viisid sanitarid välja riideräbalaid ja amputeeritud kehaosi ning valasid operatsioonisaalide taha prügihunnikutesse. Sajad sõdurid oigasid, kisendasid ja palusid abi. Halastamatult sorteerisid sanitarid välja lootusetud juhtumid. Osal õnnetutel vedas ning nad võisid oma viimset tundi oodata morfiiniuimas. Enamik suri oma liigvarast ja mõttetut surma üksi ja ilma valuvaigistiteta. Kaasvõitlejad lasksid paljud raskelt haavatud lahinguväljal maha, kui tekkis oht, et nad võivad vaenlase kätte langeda. Haavatute julm kohtlemine kuulus sõja argipäeva juurde.
Lahinguväljal levis püssirohu, higi, vere, hirmu ja surma lehk. See süüvis pöördumatult sõdurite meeltesse. Sepp, toona 18-aastane nooruk, kaotas, nagu paljud tema eakaaslased samas keskkonnas, oma süütuse ja naiivsuse elu osas. Oludest tingituna otsustas ta müüa oma elu võimalikult kallilt ja saavutas selles ebatavalise professionaalsuse. Ta säilitas külma närvi seal, kus teised paanikasse sattusid. Ta kasutas oma relva otsekui kirurgilist instrumenti, surmava täpsusega. Arhailine võitluskeeris sundis talle peale kaitse, varjumise ja rünnaku rütmi. Teda iseloomustas hoolimatus enda vigastuste või surma suhtes, mida nimetatakse ka vapruseks, aga samuti tohutu ja uskumatu ports õnne. Üheks sõja müsteeriumiks on see, kuidas osa sõdureid näivad olevat surma ja vigastuste suhtes immuunsed. Sepp oli üks neist. Ta jäi ellu, kuigi viibis alati lahingute tulipunktis.
4.–5. oktoobri vaibusid lahingud ning raskeid kaotusi kandnud ja kurnatud väeosadel avanes võimalus end kuidagiviisi reorganiseerida.
4. peatükk
Juba 9. oktoobril 1943. aastal ründas kahekümnekordse ülekaaluga Punaarmee 3. Mägidivisjoni jäänuseid uuesti. Kell kümme hommikul algas möödapääsmatu turmtuli neljasajast suurtükipatareist ja kahesaja kahekümnest katjuušast, ühtekokku viisteist tuhat lasku tunnis. Jälle langes divisjon närvesöövasse abitusse õudusse. Rünnaku lõppedes tõusid jäägrid otsekui vaimud oma positsioonidelt väävliaurusest lõhkirebitud maapinnast. Meeleheitliku julgusega võitlesid nad oma elu eest. Nüüd oli näha, et tõeline sõduriloomus võrsub enesevalitsusest, võitluskogemusest, sitkusest ja rünnakuvalmidusest.
Otsekui
