valutunde. Mingil hetkel pritsis tema lähedal plahvatanud vene granaat talle näkku kamaka mulda. Seejuures tundis ta vaid nõrka lööki vastu lõuga ja nägu. Alles lahingu lõpus tundis ta vere maitset ja tundis näol ja kaelal kleepjat ollust. Kõik lõppes sama äkki, kui oli alanudki. Käputäis jäägreid seisis keset keskaegset lahinguvälja, mida katsid korisevad, kisendavad, surevad ja surnud sõdurid. „Kuule, Sepp, sa oled ju pihta saanud. Las ma vaatan,“ pöördus üks kaasvõitleja tema poole. Tema parem ninapool oli üles paistetanud ja alahuulde oli tunginud mitu pisitillukest metallitükki. Aga järelemõtlemiseks ega haavade eest hoolitsemiseks polnud aega. Juba lähenes hurraa-hüüete saatel uus laine nõukogude võitlejaid. Vähesed veel võitlusvõimelised jäägrid kogunesid kokku. Langenud kaasvõitlejatelt relvi ja laskemoona haarates tõttasid nad paarisaja meetri kaugusel asuva kaitseliini suunas. Venelaste snaipripüssi pidi Sepp paraku peidikusse maha jätma. Umbes paarikümnest jäägrist koosneval grupil õnnestus taganeda. Nad varjusid ja osutasid ägedat vastupanu.
Neil õnnestus oma positsiooni, kuhu voolas ka teiste kompaniide riismeid, hoida. Sepp nägi, kuidas lõksujäänud end maha lasid ja viis neist, käed allaandmise märgiks üles tõstetud, end venelastele vangi andsid. Jala- ja püssipärahoopidega aeti nad minema.
Kui muidu nägi olukord välja kaotuse järgi, siis oli jäägritel ometi õnnestunud Vene jalaväelased nende tankidest eraldada. Tankid olid otsevõitluses Saksa tankide ja suutükkidega kahjutuks tehtud ning selja tagant neid enam oht ei ähvardanud.
Raadio teel anti järelejäänud üksustele teada, et nende toetuseks on teel kaks tanki ja nende rindelõigus algab peagi vasturünnak, et vene vägesid seal võimalikult kaua kinni hoida. Sõbrad ja vaenlased püüdsid end reorganiseerida. Sepp oli vahepeal relvastunud karabiiniga 98k ja oli ka ilma optilise sihikuta ebatavaliselt osav ja täpne. Tal õnnestus venelaste rünnakrühmi täpse ja kiire tulega, kaasvõitlejate tule varjus, eemal hoida.
Tank oli jalaväelastele väärtuslik abivahend ja sageli igatsetud päästja.
Kulunud oli vaevalt tund, kui liginesid tankid. Kiiresti moodustati rünnakrivi ja algas vasturünnak. Umbkaudu kaheksakümmend veel võitlusvõimelist jäägrit püüdsid tankide toel oma vanu positsioone tagasi vallutada. Venelased olid silmanähtavalt teinud taktikalise valearvestuse ega suutnud kurnatud jõududega rünnakule vastu panna. Ilmselgelt sakslaste rünnakust üllatunult tõmbusid nad oma endistele positsioonidele tagasi. Sepp tahtis muidugi võimalikult kähku oma snaipripüssi peidikust ära tuua ja leidiski selle puutumatult laskemoonakasti alt. Sakslaste rünnak oli sellise hoo saanud, et üksuste juhid otsustasid spontaanselt juhtida vasturünnaku vaenlase positsioonideni. Oma püssi kätte saanud, õnnestus Seppil kiirete ja täpsete rünnakutega vaenlase juhtidele vastaspoolt niivõrd ärritada, et tõhusa kaitseliini organiseerimine ebaõnnestus. Tankidest ilma jäänud ja ilma raskerelvade toeta tõmbus venelaste rindejoon jupphaaval tagasi. Punaarmeelased hakkasid taanduma. Saksa ründajad püüdsid neile seejuures võimalikult suuri kaotusi tekitada. Nii mõnigi vaenlane, kes end põhjendamatult turvaliselt tundis, sai Seppi püssist kuuli. Milline iroonia, et see oli Vene relv! Alles nüüd, pärast sovettide rünnaku kokkuvarisemist, sai sanitaarveebel tema näohaavadega tegelda. Nina tamponeeriti ja plaasterdati kinni. Magnet tõmbas huulest välja metallitükikesed. Seekord ei olnud võimalik end tagalaüksuses koguda. Sepp jäi eesliinile oma üksuse juurde.
Sellises lahingolukorras ei mänginud maskeering üldse mingit rolli. Snaiper otsis lihtsalt lahinguväljal endale hea nähtavusega üldjoontes turvalise koha. Ta tulistas sealt seni, kuni sai, ja otsis uue, kui ta tule alla võeti või võitlusliin märkimisväärselt muutus.
Venelaste kaitseliin lagunes jäägrite otsustava rünnaku all üha enam. Sepp tungis nüüd koos üheteistkümnest kaasvõitlejast koosneva salgaga vaenlase positsioonidele. Nad ei kohanud enam mingit vastutegevust ning leidsid vaid surnuid ja haavatuid. Sellele vaatamata ei andnud pinge järele, kui nad leidsid eest hästiehitatud punkrid, kus võis olla peidus võitlusvõimelisi vaenlasi. Ettevaatlikult ja üksteist vastastikku kattes, lähenesid nad punkrile, kus kostis kummalisi kurisevaid hääli. Üks jäägritest hüüdis vene keeles: „Andke alla! Tulge ülestõstetud kätega välja!“ Kui midagi ei juhtunud, torkas ta oma MP40 toru punkrisse. Mingit liikumist ei olnud, kuid hääled jäid. Ettevaatlikult sisenesid nad punkrisse, kuhu langes läbi laes oleva augu kahvatu valgus. Vaevalt oli esimene jääger sisse astunud, kui ta oma kaaslasi hõikas. Sisenedes avanes Seppile masendav vaatepilt. Seal olid mõne tunni eest vangi langenud viis kaasvõitlejat. Vahutades voolas veri nende mõne minuti eest läbi lõigatud kõridest, põgenevad valvurid olid kartnud endale laskudega tähelepanu tõmmata. Surijate jalad tõmblesid kontrollimatult ja käed kraapisid abitult maapinda. Neid õnnetuid ei saanud enam aidata ja Seppile tundus, et läks väga kaua enne, kui nende piinad lõpule jõudsid ning nende tõmblevad kehad liikumatuks jäid ning lõtvusid.
Sellised läbielamised muutsid ta sisemiselt kalgiks ja halastamatuks. See külvas vihkamise seemne, mis tähendas seda, et ükskõik milline vastane tema laskeulatusse sattus, see tema kuulist langes. See kehtis mõlema vaenupoole puhul. Igaüks leidis kord põhjuse, et oma vaenutegevust teise poole vastu vihaga õigustada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
