suu puutüvede vahelt välja. Sihikut ei saanud ta seejuures üldse kasutada, sest pilu polnud piisavalt lai. Venelane lamas umbes üheksakümne meetri kaugusel, seega võis ta oma sihtmärgi tavasihikuga sihikule võtta ja seda pidi ta antud juhul ka tegema.
Korraga tundis ta ärevust. Kaasvõitlejad ootasid temalt ülitäpset lasku ja tema seisis esmakordselt elus silmitsi ülesandega tappa inimene teadlikult ja sihtides. Teda vaevas südametunnistus, kurk kuivas ja kõri oli korraga nagu kinni nööritud. Süda tagus ja pilk sihikule näitas, et ta väriseb. Ta tundis end justkui halvatud ega suutnud päästikule vajutada, ta pidi püssi korraks käest panema ja hinge tõmbama, et end koguda. Põnevust tundes seisid kaaslased tema ümber ja vaatasid ootusrikkalt pealt. Jälle seadis ta relva paika, sihtis hoolikalt ja kõhkles jälle. „Mis sa passid, kõmmuta ta maha,“ kuulis ta üht kaasvõitlejat eemal ütlemas. Korraga oli pinge kadunud. Nagu unes ja masinliku täpsusega hakkas tema nimetissõrm liikuma. Ta valis tugipunkti, hingas sügavalt sisse ja välja ning vajutas päästikule. Kõlas lask, püssitoru paiskus ülespoole ja varjas tema vaatevälja. Aga üks kaasvõitleja, kes vaatas ühest teisest august kaeviku kaitserinnatises, hüüdis: „Pihtas, otse kümnesse, see siga on läinud.“ Uudis Vene snaiprist vabanemisest levis kulutulena mööda kaevikuid. Korraga tärisesid kuulipildujad, paukusid karabiinid ja keegi hüüdis: „Rünnakule“. Vastasele oli selline aktiivsus ja tuli sakslaste poolelt täielik üllatus ja nad tõmbusid eelpositsioonidelt tagasi pealiinile. Vastupanu kohtamata tormasid jäägrid venelaste mahajäetud positsioonidele, teiste hulgas ka Sepp. Tema ja tema esimese snaiprilasu tunnistaja olid muidugi huvitatud selle tulemusest ja tõttasid otseteed puuvirna juurde, mille all vastane lamama pidi. Ta oli sinna lohu kaevanud ja seal tema elutu keha nüüd lamaski. Näha olid vaid jalad, mille kõrval voolas üle auguserva verenire. Kiiresti tõmbasid kaks jäägrit ta hüppeliigestest haarates välja ja said nüüd näha surmava lasu kogu laastamistööd. Verine segu ajust ja luukildudest oli valgunud seljale, kuklas haigutas rusikasuurune auk, kust võis heita pilgu lööklaine poolt tühjaks löödud kolpa. Selliste vaatepiltidega juba harjunud rindemehed pöörasid nüüd langenu selili ja nägid umbes kuueteistaastase tühja nägu, keda Seppi lask oli tabanud paremasse silma. „Selle võtsid sa küll puhtalt maha, kulla mees ja seda oma saja meetri pealt. Sul on selle peale annet, Sepp,“ kommenteeris jääger nähtut. Tundes ühtaegu uhkust, hirmu ja süümepiinu, silmitses Sepp oma ohvrit. Korraga tundis ta sisikonda kokku tõmbavat ja oksendas. Ta öökis välja segu normileivast, võltskohvist ja sardiinidest õlis. Ent temas pead tõstev piinlikkustunne avalikult ilmutatud nõrkuse pärast ei saanud võimust võtta. Kaasvõitlejad suhtusid üllatavalt kergelt ja mõistvalt tema näilisse enesevalitsuse kaotamisse. Üks allohvitser, poolteise pea võrra Seppist pikem, suurte punakasblondide vuntside, kelmikate joontega siniste silmade ümber ja umbes kümme aastat temast vanem, trööstis noormeest tugeva põhjasaksa aktsendiga: „Ei siin pole miskit häbeneda, eks meil kõigil on seda juhtunud. Parem puhtalt ära oksendada kui püksid täis teha. Sellisteks puhkudeks on papal ikka üks kõva klõmakas varuks.“ Seejuures tõmbas ta rinnataskust välja väikese hõbedaselt läikiva plasku ja ulatas Seppile. „Võta üks korralik klõmakas, see võtab kohe murekortsud ära. Aga vaata, et sa oksetükke sisse ei aja, muidu ma sulle veel näitan.“ Tänulikult võttis Sepp korraliku punnsuutäie. Kui ta ohvitserile plasku tagasi andis, käis tal peast läbi: „See näeb ju välja nagu tõeline viiking. Ainult sarved on kiivri küljest puudu.“ Mõte viikingist mägijäägrite seas ajas teda naerma. Ent siin polnud aega pikalt lobiseda ega tundeliseks muutuda. Sellal, kui nad venelaste kaevikust väärtuslikku kraami otsid, asusid punaarmeelased vasturünnakule ning kergelt tulnud edu libises käest. Tunni aja pärast oli kõik nagu varem ja kõik oma endistel kohtadel. Ent Sepp oli täpsuslaskuri sellieksami sooritanud ja kaasvõitlejad levitasid positsioonidel lugu tema lasust. Nii kohtas ta pigem imetlust kui vastikust ja see aitas tal kahtlusest oma teo osas üle saada. Ta jättis meelde oma teise õppetunni:
Sõda on armutu tapmise ja tapetud saamise süsteem. Võitluses tähendab kaastunne vaenlase vastu enesetappu, sest iga vaenlane, keda sa ei tapa, võib järgmisel hetkel sind tappa. Ellujäämisvõimalus suureneb võrdeliselt sinu võitluse tulemuslikkuse ja halastamatusega vaenlase vastu.
Esimene lask sõjasaagiks saadud vene snaipripüssiga.
Sellele põhimõttele jäi ta sõja lõpuni truuks. Kui ta oli vaenlase sihikule saanud, siis oli tolle saatus otsustatud.
Samal päeval õnnestus tal veel kaks hooletut venelast maha võtta. Nooruslikus uhkuses lõikas ta taskunoaga relva kabale kolm väikest sälku, rituaal, millele ta jäi truuks seni, kuni tal oli venelaste optilise sihikuga püss. Ühe kaasvõitleja traagiline hukkumine sundis teda sellest enesetapjalikust harjumusest loobuma. Samal päeval teatas talle kompanii veltveebel, et ta peab kompanii juhtkonnale kandma ette kõikidest oma laskudest ja neil peab olema ohvitseri või allohvitseri kinnitus. Arvesse lähevad muidugi ainult need lasud, mis jäävad väljapoole positsioonide kaitse- või ründetsooni. Tal oli väike vihik, kuhu ta märkis kõik oma lasud ja neid pidi kinnitama kas ohvitser või allohvitser. Kümne kinnitatud lasu eest sai umbes seitsme sentimeetri pikkuse ja sentimeetri laiuse hõbepaela, sellise, nagu oli allohvitseride kraedel ja mis õmmeldi vasakule käisele. Ent laskude kinnitamine oli vastik kohustus. Mõned ülemused kadestasid sõduri edu ega andnud allkirja. Eriti just suurtükiväe tulejuhid, kelleks olid sageli noored idealistlikud ohvitserid, kes pidasid oma snaipreid, nagu juba varem öeldud, alatuteks hekisvaritsejateks ja näitasid oma varjamatut antipaatiat allkirjast keeldumisega. See oli ka üks põhjus, miks snaiprid ja suutükiväe tulejuhid üksteist tihtipeale ei sallinud. Teiseks antipaatia põhjuseks oli tõsiasi, et täpsuslaskurid näppasid sageli tulejuhtidelt head varustust nagu kuued, tekid ja telkmantlid. Sepp sai selles mittetsentraalses ohvitserivarustusega varustamise valdkonnas meistriks.
Järgmise neljateistkümne päeva jooksul õnnestus tal ühtekokku kakskümmend seitse lasku ja tema uus ülesanne muutus peagi rutiiniks. Kogenematu uustulnukana oli tal selles valdkonnas paras ports õnne. Venelaste snaiprid ei taibanud tema kogenematust ja hoidusid tema eest kõrvale. Kompanii rindelõigus oli suhteliselt rahulik. See andis talle võimaluse oma kogemustest ja vigadest õppida. See oli eelis, mida paljudel lahingukogemuseta snaipritel polnud ja mille eest nad peagi pidid maksma oma elu hinda.
18. augustil 1943. aastal said kerge võitluse päevad ümber. Juba eelmisel päeval oli venelaste tulesurve kasvama hakanud. See tipnes suurrünnakuga kogu Donetski rindel. Rünnakule asunud Vene vägedel oli märkimisväärne ülekaal ja nad murdsid rindest läbi. Jäägrid pidid oma positsioonidelt lahkuma. Nüüd, mil nad kaitsepositsioonil olid, ilmnes heade snaiprite ülioluline taktikaline roll. Olnud rindel vaid mõned nädalad, ilmutas Sepp juba kogenud sõjamehe stoilist rahu ja külmaverelisust. Isegi keerukates lahingolukordades säilitas ta rahu ning võitles loovalt ja edukalt. Oskus, mida teoreetilisel väljaõppel praktiliselt omandada pole võimalik. Vaid lahingu karmis tegelikkuses ilmneb sõduri võime saada üle hirmust ja loomulikust põgenemisrefleksist.
3. Mägidivisjon alustas süstemaatilist organiseeritud taganemist Dnepri poole. Võimsa ülekaaluga, kolmekümne kolme täieliku diviisiga, ründas punavägi kümmet sakslaste diviisi, mis olid juba niigi palju inimjõudu ja lahingvarustust kaotanud. Siin tuli üheksakümnel sõduril kaitsta kilomeetripikkust rindelõiku. Tühikute täiteks paigutati otse rindele tagala- ja logistikaüksusi, nagu näiteks jalaväge. Nii tekkis illusioon lahingujõudude olemasolust, kuid reserve enam ei olnud. Nõukogude vägede läbimurdel olid otsesed äärmiselt ohtlikud tagajärjed. 3. Mägidivisjon asus kõige raskemate lahingute keskpunktis Zaporižžja lähistel, kus kaks venelaste rünnakukiilu üritasid läbi murda ja nii-öelda tangid kokku pigistada. Kuigi 144. mägijäägrite rügement paiknes strateegiliselt tähtsal kohal silmitsi kümnekordse ülekaaluga vastasega, pidas kaitseliin vastu ja võimaldas teistel üksustel plaanipäraselt taanduda ning panna püsti uus kaitseliin. Venelaste erinevate raskuspunktidega rünnak vältas terve nädala. Sügis saabus varakult ja septembri algul muutis paduvihm teed ja tänavad kleepuvateks läbipääsmatuteks mülgasteks. Pidev magamatus, probleemid
