talumehi, käsitöölisi, kaupmehi; pappidele, keda ta põrmugi ei sallinud, saatis vängeid sajatusi ja kord minu kohale jõudes (ma olin püssiga hulkuma tulnud) pistis nii valjusti tee kõrval põõnutava jänese peale karjuma, et mul kõrvad kuni õhtuni kumisesid ja illi ajasid.
Nagu ma juba ütlesin, kohtles mu memm Martõn Petrovitšit südamlikult. Ta teadis, kui väga Harlov temast lugu pidas. «Armuline proua! Emand! Meie põllu marjake!» – nii ütles Martõn Petrovitš mu memme kohta. Ta nimetas teda heategijaks, memm aga nägi temas truud hiiglast, kes ei kõhkleks tema pärast üksinda terve talumeeste trobikonna vastu välja astumast. Ja ehkki isegi seesuguse kokkupõrke võimalust ei olnud ette näha, leidis memm, et oma mehe puudumisel (ta oli varakult leseks jäänud) ei tule säärast kaitsjat, nagu on Martõn Petrovitš, ära põlata. Pealegi oli Martõn Petrovitš otsekohene mees, ei lipitsenud kellegi ees, raha laenuks ei võtnud, viina ei joonud ega olnud ka rumal, ehkki haridust polnud tal mingisugust. Memm usaldas Martõn Petrovitšit. Kui tal tuli mõttesse testamenti teha, nõudis ta Martõn Petrovitšit tunnistajaks, ja too sõitis ainult selleks koju, et oma ümmargusi raudraamidega prille tuua, ilma milleta ta ei saanud kirjutada. Ka prillid ninal, suutis ta ähkides ja puhkides veerand tunni jooksul hädavaevalt oma seisuse, ees-, isa- ja perekonnanime valmis sirgeldada, kusjuures tähed tulid maailmatu suured, kandilised, konksude ja sabadega. Kui ta oli selle tööga valmis saanud, teatas ta, et on väsinud ja et temale on kirjutamine seesama mis kirbupüüdmine. Jah, memm pidas temast lugu kuid söögitoast kaugemale teda meie pool ei lastud. Liialt vänged lõhnad olid tal juures: temast hõngas mulla, metsarädi ja soomuda lehka. «Ehtne metsavaim!» kinnitas mu vana amm. Lõuna ajaks pandi Martõn Petrovitšile nurka eraldi laud, ja see ei solvanud teda, sest ta teadis, et teistel on ebamugav tema kõrval istuda, ja ka temal oli nõndaviisi vabam süüa. Ta sõi aga nii, nagu minu arvates ei ole keegi Polüfemose aegadest saadik söönud. Ettevaatuse mõttes oli temale alati lõunasöögi eel umbes kuuenaelane kausitäis putru varutud. «Sööd mind muidu vaeseks!» ütles memm. – «Ikkagi söön teid vaeseks, armuline proua!» vastas Martõn Petrovitš muheldes.
Memmele meeldis kuulata tema arutlusi mõne majapidamisküsimuse üle, kuid kaua ei pidanud ta tema häälele vastu.
«Mis see küll on, kulla inimene!» hädaldas ta. «Võtaksid ometi kätte ja laseksid ennast sellest veast arstidagi! Päris kurdiks teed mind. Justkui pasun!»
«Natalja Nikolajevna! Heategija!» vastas Martõn Petrovitš harilikult. «Oma kõri üle ei ole mul võimu. Ja mis rohi see olekski, mis minu peale mõjuda võiks, – mõtelge ise! Ma olen parem natuke aega vait.»
Arvan, et tõepoolest ükski rohi ei oleks saanud Martõn Petrovitšile mõjuda. Polnud ta ju iial haigegi.
Millestki jutustada ta ei osanud ega armastanud. «Pikad jutud panevad hingeldama,» lausus ta laitvalt. Ainult siis, kui jutujärg kaheteistkümnendale aastale läks (ta oli teeninud maakaitseväes ja saanud pronksmedali, mida pühade ajal kandis Vladimiri paela küljes) ja kui teda paluti prantslastest rääkida, jutustas ta neist mõned anekdoodid, kuid kinnitas seejuures kogu aeg, et mingisuguseid õigeid prantslasi Venemaal polevat käinudki, ainult marodeerijad olevat näljaga sisse tükkinud ja tema olevat seda rämpsu metsades küll ja küll materdanud.
Kuid ka seda murdmatut ning enesekindlat hiiglast valdasid mõnikord kurvameelsus ja mõtlikkus. Ilma mingi nähtava põhjuseta jäi ta järsku nukraks. Lukutas end oma tuppa ja undas – just nimelt undas nagu terve mesilaspere, või kutsus teenripoiss Maksimka ja käskis tal kas ette lugeda ainsast tema majas leiduvast raamatust – üksikust Novikovi «Pokojustšiisja Trudoljubetsi» köitest – või laulda. Ja Maksimka, kes imeliku juhuse tõttu oskas veerida, asus sõnu hakkides ning valesti rõhutades raiuma selletaolisi lauseid: «Kuid tulise meelega inimene teeb sellest mittemillestki, mida ta näeb loomades, hoopis vastupidised järeldused. Iga loom oma-ette, ütleb ta, ei suuda mind õnnelikuks teha!» jne. või alustas kangesti peenikese häälega halearmast laulukest, millest muud aru ei saanud kui: «Ii… ii… ee… ii… ee… ii… Aa… ska!..Suu…uu…ur…maa…as…ta!» Martõn Petrovitš aga vangutas pead, rääkis kõige kaduvusest, sellest, et kõik muutub põrmuks, närtsib just nagu rohulibleke, kaob – ja saab olematuks! Kord sattus talle kätte pildike, mis kujutas põlevat küünalt, mida, põsed punnis, puhuvad igast küljest tuuled. All oli kiri: «Niisugune on inimese elu!» See pilt hakkas talle väga meeldima. Ta riputas selle oma kabinetti, kuid tavalisel ajal, kui teda ei vaevanud kurvameelsus, keeras ta plidil tagakülje väljapoole, et see tuju ei rikuks. Harlov, see koloss, kartis surma! Usust, palvetamisest otsis ta muide ka kurvameelsusehoogude ajal harva abi: ka siis lootis ta rohkem omaenese mõistusele. Eriti jumalakartlik ta ei olnud, kirikus ei nähtud teda kuigi tihti. Tõsi küll, ta ütles, et ei käivat seal sel põhjusel, et kartvat oma suure kerega teisi välja suruda. Melanhooliahoog lõppes harilikult sellega, et Martõn Petrovitš hakkas tasakesi vilet laskma, andis järsku kõuehäälel käsu hobune troska ette rakendada ja sõitis mõne naabri poole, vibutades vaba kätt uljalt mütsinoka kohal, otsekui tahaks öelda, et nüüd on mulle üks kama kõik! Ehtne venelane oli.
Martõn Petrovitši taolised jõumehed on enamalt jaolt flegmaatilise loomuga, tema seevastu ärritus üsna kergesti. Eriti käis talle närvidele tema kadunud naise vend Bõtškov, kes oli meie kodus pooleldi narri, pooleldi priileivasööja osas peavarju leidnud ja juba noorest peast hüüdnimeks saanud Suveniir ning hiljemgi jäänud Suveniiriks kõigile, isegi teenijaile, kes, tõsi küll, nimetasid teda Suveniir Timofeigiks. Oma õiget eesnime ei teadnud ta vist isegi. See oli armetu, kõigist põlatud mees: ühesõnaga armuleivasööja. Tema ühel suupoolel puudusid kõik hambad, mistõttu ta väike krimpsus nägu näis vildak. Ta õiendas ja jahmerdas alatasa: tükkis tüdrukutetuppa ja kontorisse, pappide juurde kirikukülla ja külavanema tarre. Igalt poolt aeti teda minema, tema aga ei teinud sellest väljagi, muudkui vidutas oma kõõrsilmi ja kõkutas naerda – vastikult, mulksuvalt, justkui loputaks pudelit. Mulle tundus alati, et kui Suveniiril oleks olnud raha, oleks temast saanud kõige nurjatum inimene, ebamoraalne, tige, isegi julm. Vaesus oli teda tahtmatult «kärpinud». Juua tohtis ta ainult pühade ajal. Riides oli ta memme käsul korralikult, sest õhtuti oli ta temale piketi- või bostonipartneriks. Suveniir kordas alatasa: «Lubage lahkesti, üks mament, mament.» – «Mis ma ment?» küsis memm temalt vahel pahaselt. Suveniir peitis siis kohe käed selja taha, lõi araks ja halises: «Kuidas käsite!» Uste taga kuulatada, keelt peksta, ja mis peamine: tögada, narritada – see oli tema ainus mure, ja tögas ta nii, nagu oleks tal selleks õigus, nagu kättemaksuks millegi eest. Martõn Petrovitšit nimetas ta vennakseks ja tüütas teda koledal kombel. «Mispärast te mu õe Margarita Timofejevna surnuks piinasite?» noris ta tema kallal ja keerles naeru kihistades ta ees. Kord istus Martõn Petrovitš piljarditoas, jahedas ruumis, kus keegi polnud iial ainustki kärbest näinud ja millest meie naaber, palavuse ja päikese vaenlane, seetõttu väga lugu pidas. Ta istus seina ja piljardilaua vahel. Suveniir õiendas tema «nina all», narritas teda, tembutas… Martõn Petrovitš tahtis teda eemale tõugata – ja lükkas mõlemad käed ette. Oma õnneks jõudis Suveniir kõrvale põigata, tema vennakse pihud sattusid otse vastu piljardilaua äärt – ja raske külapiljard lendas kõigilt kuuelt tapilt… Milliseks pannkoogiks oleks Suveniir muutunud, kui ta oleks nende vägevate käte ette jäänud!
Mind huvitas juba ammugi, kuidas Martõn Petrovitš on oma elamise sisse seadnud ja missugune maja tal on. Ükskord avaldasin ma soovi saata teda ratsa kuni Jeskovoni (nõnda kutsuti tema mõisat). «Tskae! Tahad minu kuningriiki vaadata,» lausus Martõn Petrovitš. «Palun väga! Näitan sulle aeda, ka maja ja rehalat – kõike. Mul on igasugust vara laialt!» Asusime teele. Meie mõisast Jeskovoni polnud rohkem kui kolm versta. «Siin ta on, see minu kuningriik!» kõmistas järsku Martõn Petrovitš vaevaliselt oma liikumatut pead pöörates ja käega laialt enda ümber näidates. «Kõik on minu!» Harlovi härrastemaja asus lamedal künkal, all, väheldase tiigi kaldal, losutasid mõned viletsad talupoegade hütid. Tiigi ääres purdel tagus ruudulises seelikus eit kurikaga rullikeeratud
