haisu ega kõrtse. Kuid varsti muutusid ka need uued ja mõnusad aistingud haiglasteks ja ärritavateks. Ajuti peatus ta mõne rohelusse uppuva toreda suvila ees, ta vaatas aeda, nägi kaugel rõdudel ja astanguil nägusasti rõivastatud naisi ja aias jooksvaid lapsi. Eriti huvitasid teda lilled; neid vaatles ta kõige kauemini. Talle tulid vastu ka toredad kalessid, mees- ja naisratsanikud; uudishimulikult saatis ta neid silmadega ja unustas nad enne, kui nad silmist kadusid. Kord peatus ta ja luges oma raha üle: leidus kopikat kolmkümmend. «Kakskümmend politseinikule, kolm Nastasjale kirja eest, – tähendab, Marmeladovitele andsin eile kopikat nelikümmend seitse või viiskümmend,» mõtles ta ei tea milleks rehkendades, kuid unustas peagi, milleks ta raha taskust oli välja võtnud. Talle tuli see alles siis meelde, kui ta kusagilt toidupoest, söögimajataolisest asutisest, mööda läks ja kui ta tundis, et tahaks süüa. Söögimajja sisse astunud, võttis ta klaasi napsi ja sõi peale millegagi täidetud piruka. Söömise lõpetas alles teel. Juba ammugi polnud ta napsi joonud ja sellepärast hakkas see kohe pähe, olgugi et ta ainult ühe klaasikese oli joonud. Jalad läksid tal äkki raskeks ja tal tuli kange tahtmine magada. Ta hakkas kodu poole minema; kuid jõudes Peetri saarele peatus ta täielikus rammestuses, astus teelt kõrvale, puges põõsastikku, langes rohule ja uinus sarnal silmapilgul magama.
Haiglases olekus on unenäod sageli haruldaselt ilmekad, selged ja väga tõesarnased. Mõnikord tekib ebaloomulik pilt, kuid ümbrus ja kogu kujutelma arenemine on seejuures niivõrd tõepärane ja niisuguste peente, ootamatute ja pildi tervikule vastavate kunstiliste üksikasjadega, et ilmsi ei mõtleks sama unenägija neid kunagi välja, kuigi ta oleks Puškini või Turgenevi taoline kunstnik. Niisugused haiglased unenäod jäävad alati kauaks meelde ja avaldavad sügavat muljet vapustatud ja juba varemini erutatud inimese organismile.
Raskolnikov nägi hirmsat und. Ta nägi oma lapsepõlve oma kodulinnas. Ta on aastat seitse vana ja jalutab pühapäeval õhtu eel isaga linnast välja. Ilm on pimedavõitu, õhk lämmatav, ümbrus just samasugune, nagu ta tema mälestuses on säilinud: mälestuses on ta isegi palju enam kustunud kui praegu unes. Väike linn seisab kui peo peal, mitte ainustki puutikku; kuskil väga kaugel, silmapiiril, mustendab metsatukk. Mõni samm viimasest linna köögiviljaaiast eemal seisab kõrts, suur kõrts, mis temasse alati oli vastikult mõjunud ja isegi hirmu peale ajanud, kui ta sellest isaga jalutades oli mööda läinud. Seal oli alati hulgana rahvast, karjuti, naerdi ja sõimeldi, lauldi nii inetult ja kähisevalt ning nii sageli kakeldi, kõrtsi ümber hulkusid alati purjus ja hirmsad lõustad… Neid kohates hoidus ta isa ligi ja värises kogu kehast. Kõrtsi juurest läheb läbi külavahetee, mis on alati nii tolmune ja see tolm on alati nii must. Loogeldes läheb tee edasi ja keerab sammu kolmesaja kaugusel paremalt poolt ümber linna surnuaia. Keset surnuaeda on rohelise kupliga kivikirik, kus ta iga aasta oli korda kaks käinud isa ja ema seltsis, kui peeti hingepalvet vanaema eest, kes oli juba ammugi surnud ja keda ta kunagi polnud näinud. Alati võeti siis kaasa kutjaad valgel taldrikul, salvrätikusse mässitult, kutjaa oli aga magus ja rosinatega, mis ristina riisi sisse tipitud. Ta armastas seda kirikut, armastas tema vanaaegseid, enamjaolt ilma eheteta pühapilte, armastas vana tudiseva peaga preestrit. Vanaema haua kõrval, mis oli kivitahvliga kaetud, seisis väike haud, kus puhkas tema noorem vend, kes oli surnud kuuekuuselt ja keda ta samuti kunagi polnud näinud ega võinud seetõttu teda mäletada: kuid talle öeldi, et tal oli olnud väike vend, ja iga kord, kui ta surnuaial käis, kummardus ta väikesele hauale, suudles seda ning lõi vagalt ja aupaklikult risti ette. Ja nüüd näeb ta unes: tema läheb isaga mööda teed surnuaiale, lähevad kõrtsist mööda; ta hoiab isal käest kinni ning vaatab hirmunult kõrtsi poole. Eriline nähtus köidab ta tähelepanu: seekord oleks siin nagu mõni rahvapidu – kari nägusasti rõivastatud linnanaisi, agulieitesid, nende mehi ja igasuguseid hulguseid. Kõik on purjus, kõik laulavad; kõrtsitrepi kõrval seisab imelik vanker. See on üks neid suuri vankreid, mille ette rakendatakse suured veohobused ja millega veetakse kraami ning viinavaate. Alati armastas ta neid suuri veohobuseid vaadelda, kel olid pikad lakad, jämedad jalad, rahulik ja ühetasane samm ja kes vedasid eneste järel midagi mäetaolist, ilma et oleksid tarvitsenud eriliselt jõudu pingutada, nagu oleks neil koormaga isegi kergem kui koormata. Kuid nüüd oli imelikul viisil niisuguse suure vankri ette rakendatud väike, kõhn, võik talupoja hobusekronu, üks neist, kes nagu ta seda oli sageli näinud – katkestavad endid mingisuguse kõrge puu- või heinakoorma ees, eriti kui koorem juhtub porri või sügavasse rööpasse kinni jääma, ja siis peksavad mehed neid piitsadega nii valusasti, valusasti, mõnikord isegi vastu nina ja silmi, temal aga on seda nii hale, hale pealt vaadata, peaaegu nuttki kipub peale, mispärast ema ta enamasti ikka aknalt ära viib. Kuid äkki muutub müra väga suureks: karjudes, lauldes, balalaikad käes, tulevad kõrtsist mingisugused suured purjus mehed, seljas punased ja sinised särgid, õlgadel vammused. «Istuge peale, istuge kõik peale!» karjub üks noor, paksu kaelaga ja lihava ning porgandina punase näoga mees, «kõik viin ära, istuge peale!» Kuid kohe kostavad hüüded ja naer:
«Niisugune kronu, see nüüd viib!»
«Kuule, Mikolka, on sul ikka veel arunatuke peas või: niisuke märaroju selle vankri ette rakendada?»
«Võik ajab tingimata juba kahekümne ligi, vennad!»
«Istuge peale, kõik viin pärale!» karjub Mikolka jällegi, hüpates esimesena vankrisse, kus ta ohjad võtab ja vankri etteotsa püsti seisma asub. «Matvei läks ennest kõrviga minema,» karjub ta vankril seistes, «aga see märaroju, vennad, sööb ainult mu südant: kas või löö maha teine, asjata sööb teine leiba. Ütlen teile – istuge peale! Kihutan tuhatnelja! Tuhatnelja läheb!» Ja ta võtab piitsa pihku, valmistudes naudinguga võiku uhtma.
«Nojah, istuge aga peale, mis muud!» naerdakse rahvahulgas. «Kas kuulete, tuhatnelja läheb!»
«Nelja pole ta vist enam kümme aastat karanud!»
«Kargab!»
«Ärge haletsege, vennad, igaühel piits pihku, olge valmis!»
«Muidugi! Anna talle!»
Kõik ronivad Mikolka vankrile, naeravad, heidavad nalja. Ronis inimest kuus, ruumi jätkub veelgi. Võtavad lisaks ühe naise, paksu ja punapalgelise. Tal on seljas punased puuvillased riided, peas klaaspärlitega tanu, jalas mingisugused nahkkotad, ise rõgistab teine pähkleid süüa ja naerab. Ka ümberringi naerdakse ja tõepoolest, miks ei peaks naerma: niisugune vilets märaroju ja see peab selle koormaga tuhatnelja ininema! Kaks noormeest vankril võtavad kohe piitsad kätte, et Mikolkat aidata. Kõlab: «Nõõ!» Hobusekronu tõmbab kõigest jõust, kuid mitte tuhatnelja, vaid sammu käies suudab ta vaevalt, vaevalt liikuda, siblib jalgadega, ähib ja laseb tema peale sadavate kolme piitsa hoopide all laudja madalamale vajuda. Naer kasvab vankris ja ka rahvahulgas, kuid Mikolka pahandab ja hakkab tulises vihas ikka sagedamini märale hoope laduma, nagu arvaks ta tõepoolest, et mära nõnda tuhatnelja minema pistab.
«Las ka mina, vennad!» karjub hulga seast keegi noormees, kes on nagu maigu suhu saanud.
«Istuge peale! Istuge kõik peale!» karjub Mikolka. «Kõik viin ära. Piitsutan ta surnuks!» Ja ta peksab ning peksab ja ei tea enam, millega ta küll kasvavas hullustuses peaks peksma.
«Taadike, taadike,» hüüab ta isale, «taadike, mis nad teevad? Taadike, nad peksavad vaest hobust!»
«Lähme, lähme ära!» räägib isa. «Purjus teised, hullavad, lollid, ära vaata!» Ja ta tahab teda ära viia, kuid tema kisub enda isa käest lahti ja jookseb arutult hobuse juurde. Kuid hobusel on juba halb. Hobune hingeldab, seisatab, tõmbab jällegi, palju ei puudu, et kukub maha.
«Peksan surnuks!» karjub Mikolka. «Ega enam midagi. Surnuks peksan!»
«Oled sa ilma ristita või, sina metslane!» karjub rahvahulgast keegi vanamees.
«Kes seda enne on näinud, et niisuke hobusekronu niisuguse koorma ära veaks,» lisab
