kõlab naerupuhang ja see katab kõik: märaroju ei suutnud sagenevaid lööke välja kannatada ja hakkas jõuetuses takka üles raiuma. Isegi vanamees ei suutnud hoiduda naeratamast. Ja tõepoolest: niisugune vilets hobusekronu, aga ikka veel raiub teine takka üles!
Kaks noormeest rahvahulgast muretsevad endile veel piitsad ja jooksevad hobuse juurde, teda külgedelt peksma. Igaüks läheb ise küljelt.
«Anna vastu vahtimist, lõika mööda silmi, mööda silmi!» karjub Mikolka.
«Laulame, vennad!» hüüab keegi vankril ja kõik teised toetavad teda. Kõlab metsik laul, põriseb trumm, kordusvärsis lööb kaasa vile. Naine rõksib pähkleid ja naerab.
… Tema jookseb hobuse kõrval, jookseb selle nina ette, näeb, kuidas teda vastu silmi pekstakse, otse vastu silmi! Ta nutab. Süda läheb tal haledaks, pisarad voolavad. Keegi peksjaist puudutab teda piitsaga, aga tema ei tunne seda, murdes oma käsi; ta karjub ja jookseb halli habemega vanamehe juurde, kes vangutab pead ja mõistab seda kõike hukka. Üks naine võtab tal käest kinni ja tahab teda eemale viia: kuid tema kisub enda lahti ja jookseb uuesti hobuse juurde. See pingutab viimase jõuga, kuid hakkab siiski veel kord takka üles raiuma.
«Võtku sind pagan!» karjub Mikolka tulises vihas. Ta viskab piitsa käest, kummardub ja kisub vankripõhjast pika ja jämeda aisa välja, võtab sellel kahe käega otsast kinni ja tõstab ta löömiseks üles.
«Lömaks lööb!» karjutakse ümberringi.
«Lööb maha!»
«Minu oma varandus!» karjub Mikolka ja langetab kõigest jõust aisa. Kostab raske hoop.
«Anna talle, anna! Mis te ootate!» karjutakse rahvahulgast.
Mikolka aga tõstab aisa teist korda ja teist korda langeb ais täie hooga õnnetu hobusekronu selga. See laskub kogu tagumikuga allapoole, kuid kargab ja tõmbab siis, tõmbab viimase jõuga igasse külge, et vankrit paigast saada; kuus piitsa võtavad teda igalt poolt vastu, kuna ais juba kolmandat korda tõuseb ja langeb, millele järgneb neljas kord, taktis, täie hooga. Mikolka on hullustuses, et ainsa hoobiga looma surnuks ei saa.
«Elab veel!» karjutakse ümberringi.
«Langeb silmapilk, vennad, siin on ta lõpp!» karjub üks vaatepildi nautija rahvahulgast.
«Anna kirvega talle, mis muud! Korraga ots peale,» karjub kolmas.
«E-eh, söögu sind sääsed! Eest ära!» karjub Mikolka pööraselt, viskab aisa käest, kummardub uuesti vankri poole ja tõmbab sealt raudkangi välja. «Hoidke alt!» karjub ta ja virutab kõigest jõust oma vaesele hobusekronule. Hoop lajatas; märaroju lõi tuikuma, langes tagaspidi, tahtis veel tõmmata, kuid raudkang langeb uuesti talle täie hooga selga ja loom kukub maha, nagu oleks tal neli jalga korraga alt ära löödud.
«Nottige maha!» karjub Mikolka ja kargab nagu meeletu vankrist maha. Mõned noormehed, näost punased ja purjus nagu temagi, haaravad pihku, mis juhtub – piitsad, kepid, aisa – ja jooksevad kõngeva märaroju juurde. Mikolka jääb kõrvale seisma ja hakkab loomale kangiga huupi selga peksma. Hobusekronu ajab pea siruli, ohkab raskelt ja sureb.
«Valmis!» karjutakse rahva seast.
«Aga miks ei läinud ta nelja!»
«Minu oma varandus!» karjub Mikolka, hoides raudkangi käes, endal silmad vihast verd täis valgunud. Ta seisab nagu kahetsedes, et pole enam, keda peksta.
«Noh, ja tõepoolest pole sul risti kaelas!» karjuvad rahva seast juba paljud hääled.
Kuid vaene poiss on nagu mingisuguses uimastuses. Karjudes poeb ta rahvahulgast läbi võigu juurde, võtab tema surnud, verise nina ümbert kinni ja suudleb teda, suudleb silmi, suudleb mokki… Siis kargab ta äkki üles ja tormab oma väikeste rusikatega Mikolka kallale. Sel silmapilgul saab isa ta kätte, kes teda juba ammugi on taga ajanud, ja viib ta rahvahulgast ära.
«Lähme, lähme!» räägib ta temale. «Lähme koju!»
«Taadike! Miks… tapsid nad… vaese hobuse!» nuuksub poiss, kuna hing tal kipub kinni jääma ja sõnad pääsevad ängistatud rinnast välja karjatusena.
«Purjus teised… hullavad… pole meie asi… lähme!» räägib isa. Ta võtab isa ümbert kätega kinni, kuid rinnas pitsitab, pitsitab. Ta tahab hinge tagasi tõmmata, karjatab ja – ärkab unest.
Ta ärkas üleni higisena, ka juuksed olid higist märjad, ta hingeldas. Hirmunult ajas ta enda üles.
«Jumalale tänu, et see oli ainult uni!» ütles ta puu alla istudes ja sügavalt hinge tagasi tõmmates. «Kuid mis see ometi on? Kas õige algab juba palavik: niisugune ilge unenägu!»
Kogu ta keha oli nagu lömaks pekstud; hing tume ja segane. Ta pani küünarnukid põlvedele ja toetas mõlema käega pead.
«Mu jumal!» hüüdis ta, «kas tõesti võtan kirve ja hakkan pähe taguma, purustan tal pealuu… libisen kleepuval, soojal verel, purustan lukud, varastan ja värisen; peidan end, veriselt… ühes kirvega… Issand, kas tõesti?»
Lehena värises ta seda rääkides.
«Mis see nüüd ometi on minuga!» jätkas ta uuesti, kummardudes sügavas imestuses. «Ma teadsin ju, et ma seda välja ei kannata, milleks ma ennast siis tänini piinasin? Veel eile ju, eile, kui läksin seda… proovi tegema, eile mõistsin ju täiesti, et ma seda välja ei kannata… Milleks ma siis nüüd seda? Milleks ma siis tänini kahtlesin? Eile ju ütlesin trepist alla tulles, et see on ilge, jälk, alatu, alatu… ilmsi ainult mõtegi sellest ajas mul südame pahaks ja hirmu peale…»
«Ei, ma ei kannata seda välja, ei kannata! Olgugi et neis arvestusis pole vähematki kahtlust, olgugi see kõik, mis selle kuu jooksul on otsustatud, selge kui päev, õige nagu aritmeetika. Issand! Ometi ei söanda ma! Ma ei kannata seda välja, ei kannata!.. Milleks, milleks ma tänini…»
Ta tõusis püsti, vaatas imestunult ümberringi, ja oli nagu üllatatud, et viibis siin, ning läks siis T. silla poole. Ta oli kahvatu, silmad põlesid, rammetus oli kõigis ta liikmeis, kuid hingamine muutus tal äkki nagu kergemaks. Ta tundis, et heitis endast juba kõrvale selle raske koorma, mis teda nii kaua oli rõhunud, ja hinges hakkas tal äkki kerge ja rahulik. «Issand!» palus ta, «juhata mulle mu tee ja ma loobun oma neetud… unistusest!»
Üle silla minnes vaatas ta vaikselt ja rahulikult Neevat, ereda ja punase päikese heledat loojakut. Hoolimata oma nõrkusest ei tundnud ta väsimustki. Nagu oleks ta südames kogu kuu pakitsenud paise lahti löönud. Vabadus, vabadus! Ta on nüüd vaba sellest nõidusest, «ärategemisest», joovastusest, kiusatusest!
Hiljemini, kui ta seda aega ja kõike, mis neil päevil toimus, minut-minutilt, punkt-punktilt, joon-joonelt meelde tuletas, üllatas teda ebausklikkuseni üks asjaolu, mis polnud küll tõepoolest mitte nii väga ebaharilik, kuid mis paistis ometi temale alati mingisuguse saatuse ettemääramisena. Nimelt: mitte kuidagi ei võinud ta mõista ega endale seletada, mispärast läks ta koju üle Heinaturu, kuhu minna oli tal täiesti üleliigne, kuna temal kui väsinul ja kurnatul kõige kasulikum oleks olnud lühem ja õigem tee valida. Kõverus polnud küll suur, kuid ometi silmatorkav ja täiesti tarbetu. Muidugi, kümned korrad oli ta koju tulnud, ilma et oleks läbikäidud tänavaid mäletanud. Kuid milleks, küsis ta alati, milleks oli tal niisugune tähtis, temale niisugune otsustav ja ühtlasi ka ülimal määral juhuslik kohtumine Heinaturul (kuhu tal mingit põhjust polnud minna), milleks just tema
