paari sammu kaugusel, paistis paremal pool pingi all midagi läikivat… Ta vaatas enda ümber – ei kedagi. Kikivarvul astus ta majahoidja toa juurde, astus kaks sammu mööda treppi alla ja hüüdis nõrgal häälel majahoidjat. «Nii see ongi, pole kodus! Muidugi kusagil lähedal, hoovis, sest uks on ju pärani lahti.» Ülepeakaela tormas ta kirve kallale (see oli kirves) ja tõmbas selle pingi alt välja, kus see seisis kahe puuhalu vahel; siinsamas pani ta selle enne väljaastumist silmusesse, pistis mõlemad käed taskusse ja tuli toast tagasi hoovi! keegi ei pannud teda tähele! «Kui mitte aru, siis kurivaim!» mõtles ta imelikult naeratades. See juhtum julgustas teda väga.
Tänaval kõndis ta tasa ja viisakalt, ilma tõttamata, et mitte mingit kahtlust äratada. Vähe vaatas ta vastutulijaid, püüdes nende nägusid mitte silmitseda ja olla võimalikult nõnda, et teda tähele ei pandaks. Äkki tuli talle ta kübar meelde. «Mu jumal! Tunaeile oli mul ju raha, ei märganud kübara asemele nokkmütsi muretseda!» Rinnast tõusis tal needmine.
Juhuslikult ühe silmaga poekesse vaadates nägi ta, pilku seinakellale heites, et see oli juba kümme minutit seitse läbi. Oli tarvis rutata, aga ühes sellega oli vaja ka ring teha: tuli teisest küljest majale läheneda…
Kui ta varemini oli seda mõttes kujutlenud, siis oli ta mõnikord arvanud, et ta hakkab väga kartma. Aga praegu ei kartnud ta kuigi palju, ei kartnud üldsegi. Ta mõtles sel silmapilgul mingisugustele kõrvalistele asjadele, kuid mitte kauaks. Jussupovi aiast mööda minnes kippus teda isegi väga huvitama suurte purskkaevude ehitamise mõte ja ta arutas mõttes sellest, kui hästi võiksid nad kõikidel väljakutel õhku värskendada. Vähehaaval kaldus ta veendumusele, et kui Suveaeda laiendataks kogu Marsi väljakule ja ühendataks isegi lossi ümbritseva Mihhaili aiaga, siis oleks see linnale kõige kenam ja kasulikum asi. Siin huvitas teda äkki üks küsimus, nimelt, mispärast kaldub inimene – mitte ainult tugeval tarvidusel, vaid isegi millegi pärast muidu – kõigis suurtes linnades elama just neis linnajagudes, kus pole aedu ega purskkaeve, vaid kus on pori ja hais ning igasugune roojus? Talle tulid meelde tema oma jalutuskäigud Heinaturul ja silmapilguks tuli ta meelemõistusele tagasi: «Missugune lollus,» mõtles ta. «Ei, parem juba üldse enam mitte mõelda!»
«Nõnda hakkavad vististi need, keda surmanuhtlusele viiakse, mõtetega igasuguste asjade külge, mida nad teel kohtavad,» välgatas tal peast läbi, kuid ainult välgatas; ta ise katsus võimalikult ruttu selle mõtte kustutada
Kuid näe, see on juba ligi, seal on juba maja, seal väravad. Kusagil lõi kell ühe löögi. «Mis see on, kas tõesti juba pool kaheksa? Ei või olla, kindlasti käib ette!»
Õnneks pääses ta väravast hästi läbi. Veel enam, isegi nagu meelega viidi just sel silmapilgul tema ees päratu suurt heinakoormat väravast sisse ning see varjas teda kogu aeg, kui ta oli võlvi alt läbi minemas, ja niipea kui heinakoorem õuele jõudis, lipsas tema, Raskolnikov, paremale poole. Seal, teisel pool heinakoormat, oli kuulda mitme hääle karjumist ja vaidlemist; teda aga ei pannud keegi tähele ja vastu ei tulnud talle hingegi. Palju aknaid, mis vaatasid nelinurksesse hoovi, seisid sel silmapilgul lahti, kuid tema ei tõstnud pead, polnud selleks jõudu. Vanaeide trepp oli ligidal, kohe paremat kätt. Raskolnikov oli juba trepil…
Hinge tagasi tõmmates ja käega pekslevat südant surudes katsus ja kohendas ta veel kord kirvest silmuses ning hakkas ettevaatlikult ja tasa mööda treppi üles minema, iga silmapilk kuulatades. Kuid ka trepp oli sel ajal tühi; kõik uksed olid kinni; kedagi ei tulnud vastu.
Tõsi, teisel korral oli tühja korteri uks pärani lahti ja seal töötasid maalrid, kuid need ei vaadanud. Ta seisatas, mõtles ja läks edasi. «Muidugi oleks parem, kui neid siin üldse poleks, aga… nende peal on veel kaks korda.»
Ongi neljas kord, ongi uks ja selle vastas tühi korter. Ka kolmanda korra korter, mis asetses otse vanaeide korteri all, oli kõigi märkide järgi otsustades tühi: nimekaart, mis oli naeltega ukse külge löödud, on ära võetud – välja kolitud!.. Ta hingeldas. Silmapilguks lendas tal mõte peast läbi: «Kas mitte ära minna?» Kuid ta ei andnud endale vastust ja hakkas vanaeide korteri ukse taga kuulatama: surmavaikus. Pärast seda kuulatas alla trepile, kuulatas kaua ja tähelepanelikult… Nüüd vaatas ta viimast korda ümber, kohendas end, hiilis ligi ja katsus veel kord kirvest silmuses. «Kas ma ehk kahvatu olen… väga?» mõtles ta. «Kas ma olen ehk erilises ärevuses? Ta on umbusklik… Kas peaks ehk veel ootama… kuni süda vaiksemaks jääb?..»
Kuid süda ei vaikinud. Seevastu hakkas ta nagu kiuste pekslema ikka tugevamini, tugevamini, tugevamini… Ta ei suutnud enam kannatada, sirutas käe kella juurde ja kõlistas. Poole minuti pärast kõlistas veel kord, kõvemini.
Vastust ei tulnud. Asjata kõlistada oli mõttetu, iseäranis temasugusel. Mõistagi oli vanaeit kodus, kuid ta oli umbusklik ja üksi. Raskolnikov tundis osalt tema harjumusi… ja surus veel kord kõrva vastu ust. Kas olid ta meeled nii teravad (mida üldse oleks raske oletada) või oli tõepoolest kuulda, kuid äkki märkas ta nagu ettevaatlikku käepuutumist luku juures ja nagu riiete kahinat vastu ust. Keegi seisis seespool ust luku juures, nagu tema väljaspoolgi, ja pani nähtavasti kõrva kuulatades vastu ust…
Raskolnikov liigutas end meelega ja pomises midagi kõvemini, et mitte näidata, nagu püüaks ta end peita; pärast kõlistas kolmandat korda, kuid tasa, soliidselt ja kärsituseta. Seda silmapilku hiljemini teravalt, selgelt meelde tuletades jäi see tema mälestusse alatiseks; ta ei suutnud kuidagi mõista, kust võttis ta niipalju kavalust, seda enam, et ta mõistus ajuti nagu tumenes, kuna ta oma keha peaaegu ei tundnudki… Natukese aja pärast oli kuulda, et riiv tõmmatakse ukse eest ära.
Uks avanes, nagu tolgi korral, ainult kitsaks praoks ja jällegi vaatasid kaks teravat ja umbusklikku silma teda tungivalt pimedusest. Siin kaotas Raskolnikov tasakaalu ja pidi raske vea tegema.
Kartes, et vanaeit ära hirmub – sest nad on ju üksi –, ja mitte enam lootes teda oma välimusega teistele mõtetele viia, võttis ta uksest kinni ja tõmbas seda enda poole, et vanaeit uuesti ei mõtleks end lukustama hakata. Seda nähes ei kiskunud eit ust kinni, kuid ei lasknud ka linki peost, nii et Raskolnikov pidi ta ühes uksega peaaegu trepile välja tõmbama. Nähes, et eit põiki teele ette seisma jääb ega lase teda mööda, läks ta otseteed temale peale. Eit kargas hirmunult kõrvale, tahtis nagu midagi öelda, kuid nähtavasti ta ei suutnud, vahtides võõrast pärani silmi.
«Tere, Aljona Ivanovna,» lausus Raskolnikov võimalikult ladusalt, kuid hääl ei kuulanud sõna, katkes ja lõi värisema, «ma tõin teile… asja… aga lähme parem siia valgesse…» Ja eite sinnapaika jättes läks ta ilma kutsumata otseteed tuppa. Eit jooksis talle järele; keelepaelad läksid tal lahti.
«Issand! Mis te tahate?.. Kes te olete? Mis teil vaja?»
«Armas aeg, Aljona Ivanovna… Teie tuttav… Raskolnikov… sähke, tõin pandi, mille hiljuti lubasin…» Ja ta ulatas pandi.
Eit pidi silmad pandile heitma, kuid pööras siis ainitise pilgu kutsumata külalisele. Ta vahtis tähelepanelikult, tigedalt ja umbusklikult. Möödus minut; Raskolnikovile näis eide silmis isegi midagi pilketaolist, nagu oleks ta juba kõike aimanud. Raskolnikov tundis, et ta kaotab pea ja et tal hakkab praegu hirm, nii suur hirm, et kui eit veel pool minutit nõnda sõna lausumata vahib, siis jookseb ta tema juurest välja.
«Miks te nõnda vahite, nagu ei tunneks ära?» ütles Raskolnikov äkki kurjalt. «Kui tahate, võtke, kui ei – lähen teiste juurde; mul pole aega.»
Ta ei mõelnud seda rääkida, aga see tuli niisama, äkki, iseenesest.
Eit toibus ja võõra kindel toon julgustas teda nähtavasti.
«Miks sa, isake, nii äkki… Mis see on?» küsis ta panti vaadates.
«Hõbedast
