viis rubla, kuid Pašenka ja korteri üüri pärast ära muretse; ma juba ütlesin: kõige piiramatum krediit! Nüüd aga, vennas, luba, et sul pesu vahetan, muidu võib-olla pesitseb haigus just särgis…»
«Jäta see! Ei taha!» tõrjus teda Raskolnikov eemale, kes oli vastikusega kuulanud Razumihhini pingutatud mänglevat kõnelust riiete ostmisest…
«Vennas, see pole võimalik; milleks ma siis oma saapaid kulutasin!» käis Razumihhin peale. «Nastasjake, ärge häbenege, vaid aidake, – vaat nii!» Ja Raskolnikovi vastupanust hoolimata vahetas ta temal ometi pesu. See laskis pea padjale ega lausunud minutit kaks sõnagi.
«Et nad ometi kord rahule ei jäta!» mõtles ta. «Mis rahaga see kõik on ostetud?» küsis ta viimaks seina poole vahtides.
«Mis rahaga? Seal ta nüüd on! Sinu oma rahaga. Ennest käis ju kontoriametnik Vahrušini juurest, ema saatis; või unustasid ka selle?»
«Nüüd tuleb meelde…» lausus Raskolnikov pärast kestvat ja tusast mõtlemist. Razumihhin silmitses teda kortsus kulmul murelikult.
Uks avanes ja sisse astus pikk ning tüse mees, kes oli välimuselt Raskolnikovile juba nagu tuttav.
«Zossimov! Ometi viimaks!» hüüdis Razumihhin rõõmsaks saades.
Zossimov oli pikk ja paks mees, tursunud, värvitu, kahvatu ja puhtaks aetud näoga, valgete sirgete juustega, prillid ees ja suur kalliskividega kuldsõrmus rasvast pundunud sõrmes. Ta oli aastat kakskümmend seitse vana. Seljas oli tal lai, tore, kerge palitu, jalas heledad suvepüksid ja üldse oli ta keha ümber kõik lai, tore ja just nagu nõelasilmast võetud, pesu laitmatu, uurikett tüse. Tema liigutused olid aeglased, otsekui lõdvad, kuid ühes sellega ka õpitult ladusad; siiski avaldus kõiges halvasti varjatud nõudlikkus. Kes teda tundsid, pidasid tema iseloomu raskepäraseks, kuid arvasid, et ta oma asja tunneb.
«Mina, vennas, käisin kaks korda sinu pool… Näed, tuli juba meelemärkusele!» hüüdis Razumihhin.
«Näen, näen; noh, aga kuidas me endid siis nüüd tunneme, mis?» pöördus Zossimov Raskolnikovi poole, silmitses teda teravalt ja istus tema juurde sohvale, jalutsisse, kus ta võimalikult mõnusalt röötsakile laskus.
«Aina nukrutseb,» jätkas Razumihhin. «Vahetasime teisel just praegu pesu, pidi teine peaaegu nutma hakkama.»
«Arusaadav; pesu oleks ka pärast võinud, kui ise ei soovi… Tuiksoon on tubli. Pea valutab veel pisut, mis?»
«Ma olen terve, olen täiesti terve!» rääkis Raskolnikov kindlalt ja ärritatult, ajas enda sohval pisut üles ja välgutas silmi, kuid langes siis jälle kohe padjale ja pöördus seina poole. Zossimov vaatles teda üksisilmi.
«Väga hea… kõik nagu kord ja kohus,» lausus ta aeglaselt. «Kas ta on midagi söönud?»
Temale jutustati ja küsiti, mida võib haigele anda.
«Kõike võib anda… Suppi, teed… Seeni ja kurke, mõistagi, mitte, noh, ja ka loomaliha pole vaja, ja noh… mis tühja siin lobiseda!..» Ta vahetas Razumihhiniga pilgu. «Rohi kõrvale ja ka kõik muu, homme vaatan, kuidas on… Võiks ka täna… noh, aga…»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
