see on juba ise omaette tund. Teda ei vahetaks ma isegi viie kaupmehe tunni vastu. Tema valmistab praegu ette mingisuguseid väljaandeid, trükib mingisuguseid loodusteaduslikke raamatukesi, – ja kuidas nad lähevad! Mis maksavad juba paljad pealkirjadki! Sina kinnitasid alati, et mina olevat rumal: jumala eest, vennas, on minust rumalamaid! Nüüd on teine ka suuna võtnud! Ise ei taipa sellest põrmugi, noh, ja mina, mina muidugi tõukan takka. Näe, siin on tugevasti kaks poognat saksakeelset teksti, minu arvates kõige rumalamat plära; ühe sõnaga, arutatakse, kas naisterahvas on inimene või mitte. Noh, ja iseenesestki mõista tõestatakse pühalikult, et on inimene. Seda valmistab Heruvimov naisküsimuse alal; mina tõlgin: need kaks ja pool poognat venitab ta nii umbes kuue poogna peale laiali, mõtleme sellele kõige toredama pooleleheküljelise pealkirja välja ja laseme viiekümne eest käia. Läheb! Tõlkimise eest minule kuus rubla poognast, tähendab, kõige eest umbes viisteistkümmend, ja kuus rubla võtsin ette. Kui selle lõpetame, hakkame valaskaladest tõlkima, siis on «Confessions’i» teisest jaost mingisugused kõige igavamad keelepeksmised ära märgitud, ka seda tõlgime: Heruvimovile on keegi öelnud, nagu oleks Rousseau omamoodi Radištšev. Mina, iseenesestki mõista, temale vastu ei räägi, kurat võtku teda! Noh, tahad sa teist poognat artiklist «Kas naisterahvas on inimene?» tõlkida? Kui tahad, siis võta tekst kohe kaasa, võta ka sulgi ja paberit – see kõik on kroonu poolt – ja võta kolm rubla raha: kuna mina ju kogu tõlke eest, esimese ja teise poogna eest, ette võtsin, siis, tähendab, kolm rubla on sinu jagu. Kui poogna oled lõpetanud – saad veel kolm rubla. Ja siis veel: ole hea, ära pea seda mingiks heateoks minu poolt. Otse selle vastu, niipea kui sa sisse astusid, arvestasin kohe seda, et sa võiksid mulle kasulik olla. Esiteks, õigekirjutuses olen mina nõrk, aga teiseks, saksa keeles paiguti lihtsalt schwach, nii et enamasti luuletan omast peast ja trööstin end sellega, et nõnda läheb aina paremaks. Noh, aga kes seda teab, võimalik, et mitte paremaks, vaid veel halvemaks… Võtad või ei?»
Raskolnikov võttis vaikides saksakeelse teksti lehed, võttis kolm rubla ja läks sõna lausumata välja. Razumihhin vaatas imestunult talle järele. Kuid Esimesele liinile jõudes pöördus ta äkki ümber ja läks uuesti üles Razumihhini juurde, pani seal lauale saksakeelsed raamatulehed ja ka kolm rubla ning astus uuesti sõna lausumata toast välja.
«On sul deliirium või?» möirgas lõpuks hullunud Razumihhin. «Mis kometit sa siin mängid! lsegi minu aru ajad segi… Mis, kurat, sa siis ometi siia tulid?»
«Pole… tõlkeid… vaja…» pomises Raskolnikov juba trepist alla minnes.
«Mis, kurat, sul siis vaja on?» karjus Razumihhin ülalt. Teine jätkas vaikides allaminekut.
«Hei, kuule, kus sa elad?»
Vastust ei tulnud.
«Noh, siis kur…rat võtku sind!»
Kuid Raskolnikov läks juba tänavale. Nikolai sillal tuli ta veel kord täiesti meelemõistusele – ühe väga ebameeldiva juhtumi tõttu. Ühe tõlla kutsar laksatas talle piitsaga tugevasti selga, sest ta pidi peaaegu hobuste jalgade alla sattuma, olgugi et kutsar teda kolm-neli korda oli hüüdnud. Piitsalöök tegi ta nii tulivihaseks, et ta käsipuude äärde kargas (teadmata, miks ta keset silda käis, kus pole jalakäijate, vaid sõidukite tee) ning sealt tigedalt hambaid kiristas. Ümberringi kõlas, mõistagi, naer.
«Paras!»
«Mõni võrukael!»
«Muidugi, teeb, nagu purjus oleks, ja jääb meelega rataste alla, aga sina anna vastust.»
«See on nende äri, kõrgeausus, see on nende äri.»
Kuid sel silmapilgul, mil ta käsipuude juures seisis ja eemaletõttavale tõllale hajameelselt ning kurjalt järele vahtis, hõõrudes käega selga, tundis ta äkki, et keegi pistab talle raha pihku. Ta vaatas: elatanud kaupmeheproua, rätik peas ja sikunahast kingad jalas, ning ühes temaga tütarlaps, kübar peas, roheline vihmavari käes, vististi tütar. «Võta, isake, Kristuse nimel.» Raskolnikov võttis ja nemad läksid mööda. Kahekümnekopikaline. Riiete ja välimuse järgi võisid nad teda väga hästi kerjuseks pidada, päris kopikakorjajaks tänaval, aga terve kahekümnekopikalise saamise eest võlgneb ta tänu vist saadud piitsahoobile, mis nende meele haledaks tegi.
Ta pigistas kahekümnekopikalise pihku, astus sammu kümme ja pöördus näoga Neeva poole, palee poole. Taevas polnud ainustki pilvelaiku, vesi aga oli peaaegu sinine, mida Neeval harva juhtub. Peakiriku kuppel, mille siluett kusagilt paremini ei paista kui siit, sillalt, paarikümne sammu pealt enne kabelit – aina säras, ja läbi selge õhu oli võimalik selgesti vaadelda isegi iga tema ilustist. Piitsalöögist saadud valu vaibus ja Raskolnikov unustas löögi; teda huvitas praegu ainult üks rahutu ja mitte üsna selge mõte. Ta seisis ja vahtis üksisilmi kaugusse; see koht oli talle iseäranis tuttav. Kui ta ülikoolis käis, oli ta harilikult – kõige sagedamini koju tulles – siin seisatanud, et ainiti silmitseda seda tõepoolest suurepärast panoraami, ja et peaaegu iga kord uuesti imetleda üht oma segast ja seletamatut muljet. Nii see oli olnud võib-olla isegi sada korda. Sellest suurepärasest vaatepildist hoovas temasse alati seletamatut külmust; see tore pilt oli temale täis tumma ja kurti hingust… Iga kord imetles ta oma tumedat ja mõistatuslikku muljet, kuid seletuse otsimise lükkas ta ikka edasi tulevikku, end mitte veel usaldades. Nüüd tulid tal äkki meelde tema endised küsimused ja kahtlused ja talle näis, et see ei juhtunud kogemata. Juba ainult seegi tundus talle metsikuna ja imelikuna, et ta oli seisma jäänud just samale paigale, kus vareminigi, nagu oleks ta tõepoolest arvamusel, et tema võib praegu ka sellestsamast, millest vareminigi, mõelda ning huvi tunda nendesamade teemade ja piltide vastu, mis huvitasid teda… alles nii hiljuti. Isegi naljakas paistis see, kuna samal ajal valu rinnas pitsitas. Kusagil sügavas, madalas, vaevalt nähtavana jalgade all paistis temale nüüd see endine minevik, endised mõtted, endised ülesanded, endised teemad, endised muljed ja kogu see vaatepilt, tema ise ning kõik, kõik… Näis, nagu tõuseks ta lennul kuhugi kõrgele, ja kõik kadus tal silmist…
Tehes käega tahtmata liigutuse, tundis ta äkki oma pihku surutud kahekümnekopikalist. Ta tegi peo lahti, vaatas ainiti raha, tõstis käe ja viskas raha vette; siis pöördus ta ümber ja läks koju. Talle näis, nagu oleks ta sel silmapilgul kääridega enda ära lõiganud kõigist ja kõigest.
Alles õhtuks jõudis ta koju, tähendab, ta oli käinud kõigega kokku kuus tundi. Kust ja kuidas ta tagasi tuli, sellest ei mäletanud ta põrmugi. Värisedes, nagu äraaetud hobune, heitis ta pärast riidest lahtivõtmist sohvale, tõmbas sineli peale ja langes kohe unne…
Ta ärkas alles videviku aegu hirmsa kisa tõttu. Mu jumal, mis kisa see küll on! Niisuguseid loomuvastaseid hääli, niisugust ulgumist, karjumist, hammastekiristamist, pisaraid, peksmist ja sõimamist polnud ta varemini kunagi kuulnud ega näinud. Ta ei suutnud endale niisugust loomalikkust ja pöörasust ette kujutadagi. Hirmunult ajas ta enda üles ja istus asemele, hinge kinni pidades ja piineldes. Kuid riid, hädakisa ja sõim muutusid üha suuremaks. Ja oma suurimaks imestuseks kuulis ta äkki oma perenaise häält. Ta ulgus, vingus ja hädaldas ning ajas millegipärast härdalt paludes niisuguse kärsituse ja rutuga sõnu suust välja, et võimatu oli neist aru saada, – muidugi vist selleks, et teda enam ei pekstaks, sest teda peksti trepil armuta. Peksja hääl muutus viha ja hullustuse tõttu nii hirmsaks, et ainult veel kähises, kuid ka peksja rääkis midagi ja samuti ruttu, arusaamatult, tõtates ja hingeldades. Äkki lõi Raskolnikov lehena värisema ja tundis selle hääle; see oli Ilja Petrovitši hääl. Ilja Petrovitš on siin ja peksab perenaist! Ta peksab teda jalgadega, taob tema pead vastu treppi, see on selge, see on tunda kõlast, hädakisa ja löökide järgi otsustades! Mis see siis on, on maailm teisipidi pöördunud või? Oli kuulda, kuidas kõikidel kordadel, kogu trepil, rahvast tuli hulgana välja, kostsid hääled, hüüded, tuldi üles, koputati, löödi uksi kinni, joosti kokku. «Aga mispärast, mispärast… ja kuidas on see võimalik?» kordas ta tõsiselt mõteldes,
