ägestusite! Kuulsin juba trepil!»
«Ah, mis!» lausus Ilja Petrovitš õilsa hoolimatusega (ja mitte «ah mis», vaid kuidagi «ä-äh me-es»), minnes mingisuguste paberitega teise laua juurde, kuna ta astudes igal sammul maaliliselt oma õlgu pööras, kuhu samm, sinna ka õlg. «Siin ta on, vaadake, olge head: härra luuletaja, ah jaa, üliõpilane, see tähendab endine, ei maksa raha, on veksleid välja virutanud, ei lahku korterist, alatasa kaevatakse nende peale, kuid arvasid heaks nõudmisega esineda, miks ma nende juuresolekul paberossi suitsema panin! Ise teevad alatusi, aga olge head, vaadake neid: siin nad on oma ülimeeldivas välimuses!»
«Vaesus pole pahe, armas sõber, noh, aga mis seal nüüd rääkida! Teame, just nagu püssirohi, ei suutnud haavamist välja kannatada. Vististi haavusite millegi peale ja ise ei suutnud end tagasi hoida,» jätkas Nikodim Fomitš ja pöördus lahkelt Raskolnikovi poole, «kuid see on asjatu: tema on kõige suur-su-gu-sem inimene, ütlen ma teile, ainult püssirohi, püssirohi! Saab ägedaks, tõuseb keema, põleb ära – ja mitte midagi! Kõik on läinud! Saadusena ainult südame kuld! Polgus hüüti teda «porutšik Püssirohuks»…»
«Ja missugune see polk oli!» hüüdis Ilja Petrovitš ikka veel mossitades, kuigi ta sellega väga rahul oli, et teda nii mõnusalt kõditati.
Äkki oleks tahtnud Raskolnikov neile kõigile midagi eriti meelitavat öelda.
«Mõelge ometi, kapten,» alustas ta väga ladusalt, pöördudes äkki Nikodim Fomitši poole, «saage ka minu seisukorrast aru… Ma olen valmis neilt vabandustki paluma, kui milleski ehk olen eksinud. Mina olen vaene ja haige üliõpilane, vaesusest rõhutud (ta ütles just «rõhutud»). Olen endine üliõpilane, sest praegu ei suuda end ülal pidada, kuid ma saan raha… Mul on … – i kubermangus ema ja õde… Mulle saadetakse… ja ma… maksan ära. Mu perenaine on hea inimene, aga et ma tunnid kaotasin, ja juba neljandat kuud ei maksa, siis sai ta nii vihaseks, et ta mulle enam lõunatki ei saada… Ja ma ei saa kuidagi aru, mis veksel see on! Nüüd nõuab ta minult selle võlakirja põhjal! Millest ma siis peaksin talle maksma, arvake ometi ise!»
«Kuid see pole ju meie asi…» tahtis sekretär jällegi öelda…
«Lubage, lubage, mina olen teiega täiesti ühel arvamusel, kuid lubage ka minul seletada,» rääkis Raskolnikov, pöördudes mitte sekretäri, vaid ikka Nikodim Fomitši poole, aga püüdes kõigest jõust ühes sellega ka Ilja Petrovitši poole pöörduda, kuigi see kangekaelselt katsus nägu teha, nagu otsiks ta midagi paberite seast ja nagu hoiduks ta põlglikult rääkijat tähele panemast, «lubage ka mul omalt poolt seletada, et mina tema juures juba aastat kolm elan, sest ajast saadik, kui ma provintsist pealinna tulin, ja varemalt… varemalt… siiski, miks ka mina omakorda ei peaks tunnistama, et algusest peale andsin kohe tõotuse tema tütart endale naiseks võtta, suusõnalise tõotuse, täiesti vaba… See tüdruk, nojah… siiski, ta isegi meeldis mulle… kuigi ma ei olnud armunud… ühe sõnaga, noorus, see on ma tahan öelda, et perenaine andis mulle siis palju krediiti ja mina elasin siis osalt niisugust elu… Olin väga kergemeelne…»
«Teilt ei nõuta koguni mitte niisuguseid intiimsusi, armuline härra, ja ka aega ei ole,» katsus Ilja Petrovitš jämedalt ja võidurõõmsalt vahele rääkida, aga Raskolnikov peatas teda tuliselt, kuigi tal äkki rääkimine väga raskeks muutus.
«Aga lubage, lubage ka mind osaltki kõik jutustada… kuidas asi oli ja… omakorda… ehk küll on üleliigne, olen teiega nõus, sellest jutustada, – kuid aasta tagasi suri see neiu tüüfusse, mina aga jäin endiselt perenaise juurde elama ja kui ta praegusse korterisse kolis, ütles ta minule… ja ütles sõbralikult… et tema usaldab mind täielikult ja kõik… kuid kas ma siiski ei tahaks temale seda võlakirja saja viieteistkümne rubla peale anda… see on kõik, mis ma temale võlgnevat. Lubage, ta ütles mulle nimelt, et niipea kui ma selle veksli talle kirjutan, hakkab tema jällegi mulle ükskõik kui palju laenu andma ja et tema omakorda mitte kunagi, mitte kunagi – need on tema omad sõnad – seda paberit oma kasuks ei tarvita, kuni ma selle olen tasunud… Ja nüüd, kui ma jäin tundidestki ilma ja kui mul pole süüagi, esitab ta selle paberi sissenõudmiseks… Mis ma siis nüüd pean ütlema?»
«Kõik need tundeküllased üksikasjad, armuline härra, ei puutu meisse,» lõikas Ilja Petrovitš häbematult vahele, «teie olete kohustatud nõudmise asjus vastust andma, kuid et teie kedagi olete armastanud ja kõik need traagilised kohad, nendega pole meil vähematki tegu.»
«Küll oled sa… südametu…» pomises Nikodim Fomitš, istudes laua äärde, kus ta asus pabereid alla kirjutama. Tal hakkas nagu häbi.
«Kirjutage!» ütles sekretär Raskolnikovile.
«Mida kirjutada?» küsis see kuidagi iseäralikult jämedalt.
«Ma ütlen teile ette.»
Raskolnikovile näis, et sekretär muutus pärast seda, kui ta oli oma elust rääkinud, tema vastu nagu hooletumaks ja põlglikumaks, kuid imelik, tema ise sai äkki sootuks ükskõikseks iga arvamuse kohta ja see sündis kuidagi silmapilgu jooksul, ainsa hetkega. Oleks ta pisutki tahtnud mõelda, siis oleks ta muidugi imestunud, kuidas võis ta ometi nendega nõnda alles minut tagasi rääkida, ja neid isegi oma tunnetega tüüdata. Ja kust tulid need tunded? Praegu otse selle vastu, isegi siis, kui tuba oleks täitunud mitte jaoskonna inimestega, vaid tema parimate sõpradega, poleks temal, nagu näis, nende tarvis leidunud ainustki inimlikku sõna – süda oli jäänud äkki niivõrd tühjaks. Piinava ja lõpmatu üksinduse ning võõrdumise sünge aisting ilmus äkki teadlikult tema hinge. Mitte see, et ta oli end sellega alandanud, et Ilja Petrovitši ees välja puistanud kogu oma hinge, mitte ka porutšiku võidurõõm ja alatus ei pööranud tema südant. Oo, mis on tal praegu tegemist iseenda alatusega, kogu selle autundega, porutšikutega, sakslannadega, rahanõudmistega, politseijaoskonnaga ja muuga! Kuigi oleks praegusel silmapilgul otsus tehtud teda ära põletada, isegi siis poleks ta liigatanud, vaevalt oleks ta kohtuotsustki hoolega kuulanud. Temaga sündis midagi, mis oli talle endalegi võõras, uus, äkiline ja enneolematu. Mitte et ta oleks mõistnud, vaid ta tundis selgesti, taipas kõigi meeltega, et hiljutisist tundevalanguist rääkimata polnud tal praegu enam võimalik millegagi siin politseijaoskonnas nende inimeste poole pöörduda, ja kuigi need inimesed oleksid kas või tema oma lihased vennad ja õed, mitte aga jaoskonna porutšikud, ometi poleks temal ka siis mingit põhjust nende poole pöörduda ei mingil juhtumil; veel kunagi polnud ta tänini niisugust imelikku ja hirmsat aistingut kogenud. Ja mis kõige piinavam – see oli enam meeltega tajutud kui mõistusega kindlaks määratud, see oli vahenditu aisting, kõige piinavam kõigist kogu tema elus tänini kogetud aistinguist.
Kirjatoimetaja hakkas temale ette ütlema niisugustel kordadel harilikku vastust, see on – maksta ei saa, luban siis ja siis (millalgi), linnast välja ei sõida, oma varandust ei müü ega kingi jne.
«Teie ei saa ju kirjutada, sulg langes teil käest,» tähendas sekretär ja silmitses Raskolnikovi uudishimulikult. «Olete haige?»
«Jah… pea käib ringi… rääkige edasi!»
«Juba on kõik; kirjutage alla.»
Sekretär võttis paberi ja hakkas teiste asjadega tegelema.
Raskolnikov andis sule ära, kuid selle asemel, et üles tõusta ja minna, pani ta mõlemad küünarnukid lauale ja võttis kahe käega peast kinni. Talle oleks nagu naela pealaest sisse taotud. Veider mõte tuli talle pähe: siinsamas tõusta, Nikodim Fomitši juurde astuda ja temale kõik eilne jutustada, kõik kuni viimse peensuseni, pärast ühes temaga oma korterisse minna ja temale nurgas, tapeediaugus asju näidata. Aje oli niivõrd tugev, et ta, selle teostamiseks juba toolilt tõusis. «Ehk peaks silmapilgugi järele mõtlema?» liikus tal peas. «Ei, parem mõtlemiseta, saaks raskusest lahti!» Kuid äkki
