vastu. Jälkus kasvas temas iga silmapilguga. Mitte mingi hinna eest poleks ta nüüd enam kirstu juurde läinud, isegi tubadesse mitte.
Kuid pikkamisi valdas teda mingisugune hajameelsus, isegi nagu omamoodi nukrus: ajuti oleks ta nagu unustanud või õigemini – ta unustas peaasju ja kiindus kõrvalistesse. Siiski, pilku kööki heites ja seal pingil ämbrit nähes, mis oli poolest saadik vett täis, tuli tal meelde käsi ja kirvest pesta. Ta käed olid verised ja kleepuvad. Kirve laskis ta terapidi otse vette, võttis siis aknal seisvalt katkiselt taldrikult seebitüki ja hakkas ämbris käsi pesema. Said käed puhtaks, siis võttis ta kirve ja loputas ka selle tera ning hõõrus kaua, minutit kolm, veriseks saanud kirvevart, katsudes verd isegi seebiga pesta. Siis pühkis ta kõike pesuga, mis siinsamas üle köögi tõmmatud nööril kuivas, ja pärast seda silmitses ta kirvest hulk aega akna all. Verejälgi ei olnud, ainult vars oli alles niiske. Kirve pani ta hoolega palitu alla silmusesse. Niipalju kui köögi tume valgus seda võimaldas, vaatas ta nüüd üle oma palitu, püksid ja saapad. Esimesel silmitsemisel polnud väljaspool midagi näha, ainult saabastel olid laigud. Ta kastis nartsu vette ja pühkis saapad üle. Siiski, ta teadis, et ta praegu halvasti tähele paneb ja et võib-olla leidub ometi kuskil midagi silmatorkavat, mida ta ei näe. Mõttes jäi ta keset tuba seisma. Piinav, tume mõte kerkis temas – mõte, et ta läheb hulluks ja et ta praegusel silmapilgul ei suuda millestki aru saada ega ka ennast kaitsta, et võib-olla poleks vaja sugugi seda teha, mis tema praegu teeb… «Mu jumal! Vaja põgeneda, põgeneda!» pomises ta ja tormas esikusse. Kuid siin ootas teda niisugune hirm, nagu ta seda muidugi veel kunagi polnud kogenud.
Ta seisis, vaatas ega uskunud oma silmi: välimine uks, mis viis esikust trepile, sama uks, mille taga ta ennest oli kõlistanud ja kust ta pärast oli sisse tulnud, seisis kämblalaiuselt lahti: ei lukus ega riivis, ja kogu aeg, kogu see aeg! Vanaeit polnud vististi ettevaatuse tõttu ust kinni pannud. Kuid, mu jumal! Aga pärast nägi ta ju ometi Lizavetat! Ja kuidas võis ta mitte taibata, et see tuli ju ometi kusagilt sisse! Mitte ometi läbi seina!
Ta kargas ukse juurde ja lükkas riivi ette.
«Kuid ei, jällegi mitte see! Vaja minna, minna…»
Ta tõmbas riivi eest, avas ukse ja hakkas alla trepile kuulatama.
Kaua ei kuulnud ta midagi. Kuskil kaugel, all, vististi värava juures, karjusid kaks mingisugust valju ja kiunuvat häält, vaieldi, sõimeldi. «Mis seal lahti on?..» Ta ootas kannatlikult. Viimaks jäi äkki vaikseks, nagu oleks kõik ära lõigatud: läksid laiali. Ta tahtis juba välja astuda, kuid sel silmapilgul avanes mürinal uks üks kord madalamal ja keegi hakkas mööda treppi allapoole minema, lauldes mingisugust viisi. «Miks nad küll kõik nii müristavad?» välgatas tal peas. Jällegi sulges ta ukse ja ootas. Viimaks jäi kõik vaikseks, polnud kuulda kippu ega kõppu. Juba pidi ta trepile astuma, kui jällegi kellegi sammud kostma hakkasid.
Need sammud kostsid väga kaugelt, alles trepi hakult, kuid ta mäletas hiljemini väga hästi ja selgesti, et juba esimesest häälekõlast alates aimas ta millegipärast kohe, et sammud tulevad tingimata siia, neljandale korrale, vanaeide juurde. Mispärast? Võib-olla oli ehk sammude kõla niisugune iseäralik, tähendusrikas? Sammud olid rasked, ühetasased, aeglased. Juba jõudis tulija esimesest trepist üles ja tõusis veelgi kõrgemale; kostab ikka selgemini ja selgemini. Kostis juba tulija raske hingeldamine. Juba alustas kolmandat… Siia! Ja äkki näis talle, et ta oleks nagu tardunud ja et see kõik oleks nagu unes: teda aetakse taga, ollakse juba lähedal, tahetakse tappa, tema ise aga oleks nagu maa külge kinni kasvanud, isegi käsi ei suuda ta liigutada.
Ja viimaks, kui võõras hakkas juba neljandale korrale tõusma, käis tal kogu kehast värin läbi ning osavalt ja ruttu jõudis ta veel õigel ajal korterisse tagasi lipsata ning ukse enda järel kinni panna. Siis haaras ta riivist kinni ja lükkas selle õige vaikselt obadusse. Ta tegutses vaistlikult. Kui ta kõik oli lõpetanud, jäi ta hinge kinni pidades just ukse juurde seisma. Tundmatu külaline oli juba ukse taga. Nad seisid nüüd teineteise vastas, nagu tema ennest vanaeidega, kui uks neid lahutas ja tema kuulatas.
Külaline tõmbas mitu korda sügavalt hinge tagasi. «Nähtavasti paks ja suur,» mõtles Raskolnikov kirvest käes pigistades. Tõepoolest, kõik oli nagu unes. Külaline kõlistas tugevasti.
Niipea kui kuuldus kella plekine hääl, oli tal äkki tunne, nagu oleks toas keegi liigatanud. Mõne sekundi kuulatas ta päris tõsiselt. Võõras kõlistas veel kord, ootas jälle ja hakkas äkki kõigest jõust ukse käerauda kiskuma. Hirmuga vaatas Raskolnikov obaduses karglevat riivi otsa ja ootas kohkunult silmapilku, mil riiviots obadusest välja lipsab. Tõepoolest, see näis olevat võimalik: nii tugevasti tõmmati. Ta mõtles kord käega riivi kinni hoida, kuid see seal, teisel pool ust, oleks võinud seda aimata. Pea hakkas tal jällegi nagu ringi käima. «Kukun maha!» välgatas tal peas, kuid võõras hakkas rääkima ja Raskolnikov tuli kohe meelemõistusele.
«Kas nad õige põõnavad seal või on keegi nad ära kägistanud? Äraneetud!» möirgas ta nagu tõrrepõhjast. «Hei, Aljona Ivanovna, vana nõid! Lizaveta Ivanovna, kirjeldamatu iludus! Tehke lahti! U-uu, äraneetud, magavad õige või?»
Ja uuesti tõmbas ta hullustuses korda kümme kõigest jõust kella. Muidugi, see inimene teadis oma tähtsust ja pealegi pidi ta siin majas väga tuttav olema.
Samal silmapilgul hakkasid trepilt kostma tihedad, tõttavad sammud. Veel tuli keegi. Raskolnikov ei pannud seda alguses tähelegi.
«Kas tõesti pole kedagi?» hüüdis tulija heledalt ja rõõmsalt, pöördudes otseteed esimese külalise poole, kes ikka veel kella kiskus. «Tere, Koch!»
«Hääle järgi otsustades peab see väga noor olema,» mõtles Raskolnikov äkki.
«Kurat neid teab, pidin peaaegu luku katki murdma,» vastas Koch. «Aga kust teie mind tunnete?»
«Miks mitte! Tunaeile võitsin teilt «Gambrinuses» piljardil kolm partiid!»
«Aa… aa…»
«Siis neid ei ole? Imelik. See on väga rumal. Kuhu võis eit küll minna? Mul on tema juurde asja.»
«Ka minul on asja, isake!»
«Noh, mis siis teha? Tähendab, tagasi? E-eh! Aga mina mõtlesin raha nõutada!» hüüdis noormees.
«Muidugi tagasi, aga milleks siis aega määrata? Tema ise, va nõid, määras mulle ju aja. Ma pean ju siia tulles ringi tegema. Ja kuhu kuradile ta pidi küll lonkima minema, ei mõista! Aasta ümber istub teine kodus, va nõid, hapneb, jalad valutavad, aga nüüd äkki jalutama!»
«Kui õige küsiks majahoidjalt?»
«Mida?»
«Kuhu ta on läinud ja millal tagasi tuleb.»
«Hm!.. Kurat… küsida… Tema ei käi ju kuskil…» Ja veel kord tõmbas ta ukse käerauast. «Kurat, pole parata, peab minema!»
«Pidage!» hüüdis noormees. «Vaadake: näete, kuidas uks tõmbamisel eemale tuleb?»
«Noh?»
«Kuidas te ei mõista ometi? Tähendab, keegi neist peab kodus olema. Kui kõik oleksid ära läinud, siis oleks uks väljastpoolt lukku pandud, mitte aga seestpoolt riivi. Praegu aga – kuulete, kuidas riiv raksub? Aga et seestpoolt riivi panna, selleks peab kodus olema, mõistate? Tähendab – istuvad kodus, aga ei ava!»
«A-a! Tõepoolest!» hüüdis imestlev Koch. «Mis siis nendega on?»
Ja ta hakkas ust kiskuma.
«Pidage!»
