tulnud, kargas nurka, kus oli tapeedis auk, hakkas kõike silmitsema, pistis käe auku, kobas, kuid ka see polnud see. Ta läks ahju juurde, tegi selle lahti ja hakkas tuhka segama: narmatükid ja rebitud taskunadid olid siin, nagu ta nad siia visanud, tähendab, keegi polnud neid vaadanud! Nüüd tuli tal sokk meelde, millest Razumihhin oli rääkinud. Õige, see on praegu sohval, vaiba all, kuid on juba nii hõõrdunud ja määrdinud, et Zametov ei võinud muidugi temas midagi tähele panna.
«Aa, Zametov! Politseijaoskond!.. Aga milleks kutsutakse mind jaoskonda? Kus on kutseleht? Aa!.. Segamini läksin: mind nõuti tookord! Ka siis silmitsesin oma sokki, kuna aga nüüd… nüüd olin ma haige. Aga milleks käis Zametov siin? Milleks tõi Razumihhin ta siia…?» pomises ta jõuetult ja istus tagasi sohvale. «Mis see siin on? Vältab ikka jampsimine või on see tõepoolest nii? Vististi tõepoolest… Aa, tuli meelde: põgeneda! Ruttu põgeneda, tingimata, tingimata põgeneda! Jah… aga kuhu? Kus on mu riided? Saapaid ei ole! Ära võetud! Ära peidetud! Mõistan. Aa – palitu on siin, see on silmapaari vahele jäänud! Ka raha on laual, jumalale tänu! Ja veksel… Võtan raha ja lähen, üürin teise korteri, seda nad ei leia! Jah, aga aadresslaud? Leiavad! Razumihhin leiab. Parem on sootuks põgeneda… kaugele… Ameerikasse ja süljata kõigele! Ka veksel kaasa võtta… seal läheb seda tarvis… Mida veel võtta? Nemad arvavad, et ma olen haige. Nad ei tea, et ma suudan käia, he, he, he!.. Silmist aimasin, et nad teavad kõik! Ainult kui trepist alla saaksin! Aga mis siis, kui neil seal seisavad vahid, politseinikud?! Mis see on, tee? Aa, näe, ka õlut on jäänud, pool pudelit, külm teine!»
Ta võttis pudeli, milles veel terve klaas õlut oli, ja jõi selle nautides kulinal ära, nagu kustutaks ta rinnas tuld. Kuid ei kestnud minutitki, kui õlu talle pähe hakkas, kuna aga mööda selga kerge ja isegi mõnus külmavärin liikus. Ta heitis pikali ja tõmbas endale vaiba peale. Mõtted, mis olid tänini haiglased ja seoseta, läksid tal ikka enam ja enam segi, ja varsti valdas teda kerge ja mõnus uni. Mõnuga otsis ta peale padjal parajat paika, mässis kõvemini endale ümber keha pehme vateeritud vaiba, mis nüüd täitis näruse sineli aset, ohkas tasakesi ja langes sügavasse, raskesse, tervendavasse unne.
Ta ärkas alles siis, kui kuulis, et keegi tema juurde sisse astub, avas silmad ja nägi Razumihhinit, kes oli ukse pärani lahti lükanud ja lävel seisatas, nagu aru pidades: kas sisse astuda või ei? Raskolnikov ajas enda ruttu sohval üles ja vahtis teda, nagu püüaks ta midagi meelde tuletada.
«Sa ei maga, noh, siin ma olen siis! Nastasja, too pamp siia!» hüüdis Razumihhin alla. «Kohe saad aruande.»
«Mis kell on?» küsis Raskolnikov ärevalt ringi vaadates.
«Tublisti magasid, vennas: väljas on õhtu, kell on kuue ümber. Oma kuus tundi oled maganud!»
«Issand! Mis ma nüüd ometi!..»
«Aga mis siis? Terviseks! Kuhu sa tõttad? Kohtama või? Kogu aeg on nüüd meie päralt. Mina ootan sind juba kolm tundi; paar korda käisin vaatamas, aga sina magasid. Käisin kaks korda Zossimovi juures kuulamas; öeldi, et pole kodus. Aga pole viga, küll ta tuleb!.. Ka oma asjus käisin. Täna kolisin ühes onuga ju uude korterisse, kolisin päriselt. Mul on ju nüüd onu… Kuid, kurat võtku, nüüd asja juurde!.. Nastenka, anna pamp siia. Silmapilk saame hakkama. Aga kuidas sa end, vennas, tunned?»
«Olen terve, mitte aga haige… Razumihhin, oled sa juba ammugi siin?»
«Ütlesin ju, ootasin kolm tundi.»
«Ei, aga enne?»
«Mis enne?»
«Mis ajast saadik sa siia käid?»
«Ma ju ennest jutustasin sulle kõik; või ei mäleta sa?»
Raskolnikov jäi mõttesse. Nagu unes virvendas tal ennestine. Üksinda ei suutnud ta meelde tuletada ja vaatas küsivalt Razumihhinile otsa.
«Hm!» ütles see. «Unustasid ära. Mulle näiski ennest, et sa pole täies arus… Uni on nüüd parandanud… Õige, hoopis teine vaade. Tubli poiss! Noh, kuid nüüd asja juurde! Küll tuleb varsti meelde. Vaata siia, armas inimene.»
Ta hakkas kimpu lahti võtma, mis teda ennast nähtavasti väga huvitas.
«See, vennas, usud või ei, oli mul eriti südamel. Sinust peab ju inimese tegema. Hakkame peale: ülalt kõige enne. Vaata seda peavarju siin?» alustas ta kimbust kaunis kena, kuid ühes sellega ka väga harilikku ja väga odavat mütsi välja võttes. «Luba pähe katsuda.»
«Pärast, hiljemini,» lausus Raskolnikov põlglikult teda eemale tõrjudes.
«Ei, vend Rodja, ära aja vastu, pärast on juba hilja; ja ma ei saa kogu öö magada, sest ma ostsin ju mõõduta, umbes. Täitsa paras!» hüüdis ta pühalikult peale mõõtmist. «Just nagu mõõdu järgi! Peakate, vennas, see on riietuses esimene asi, omasugune soovitus. Minu sõber Tolstjakov peab iga kord oma peakatte maha võtma, kui ta kuhugi avalikku paika astub, kus teistel kõigil kübarad või mütsid peas on. Kõik arvavad, et tema teeb seda orjalikkude tundmuste tõttu, ometi sünnib see ainult sellepärast, et ta häbeneb oma linnupesa; on teine niisugune häbelik inimene! Noh, Nastenka; siin on teile kaks peaehet: üks on palmerston (ta võttis nurgast Raskolnikovi ärakantud ümariku kübara, mida ta mõni teab miks palmerstoniks nimetas), teine aga see briljant. Arva, Rodja, ütle, mis ma maksin? Nastjake?» pöördus ta teenija poole, kui Raskolnikov vaikis.
«Kakskümmend andsid ehk ära,» vastas Nastasja.
«Kakskümmend, loll!» hüüdis Razumihhin haavunult. «Tänapäev ei osteta kahekümne eest sindki. Kaheksakümmend! Ja sedagi ainult sellepärast, et on poolpidune. Sain ta pealegi veel tingimusega: kannad selle ära, tulevaks aastaks saad uue muidu, jumala eest! Noh, nüüd astume Ameerika Ühendriikide juurde, nagu seda meil gümnaasiumis nimetati. Hoiatan, pükste peale olen uhke!» Ja ta laotas Raskolnikovi ette hallid, kergest suveriidest villased püksid laiali. «Ei ainust augukest ega laigukest, vaid käivad päris asja eest teised, kuigi poolpidused. Samasugune vest, ühevärviline, nagu mood nõuab! Et ta aga poolpidune oli, seda parem, tõepoolest: pehmem, õrnem… Vaata, Rodja, et teha karjääri, on minu arvates sellest küll, kui hooaega silmas peetakse; kui sa jaanuaris sparglit ei nõua, jääb sul rahakotti mõni rubla rohkem alles; samuti ka selle ostu suhtes. Praegu on suvine hooaeg ja mina ostsin ka suvised riided, sest sügisene hooaeg nõuab niikuinii soojemat riiet ja need peab ära viskama… seda enam, et seks ajaks lagunevad need isegi ära, kui mitte suurenevast toredusest, siis sisemise korratuse tõttu. Noh, hinda ära! Sinu arvates – kui palju? Kaks kakskümmend viis! Ja pea meeles, jällegi endisel tingimusel: kannad need ära, tulevaks aastaks võtad teised muidu! Fedjajevi poes teisiti ei kaubeldagi; oled kord maksnud ja aitab terveks eluks, sest teist korda ei lähe sa juba isegi enam sinna. Noh, nüüd võtame saapad käsile. Mis need on? Juba pealt näha, et kantud, aga oma kaks kuud täidavad nad oma kohust ikkagi, sest see on ju välismaa töö ja välismaa materjal: Inglise saatkonna sekretär müüs nad mineval nädalal vanakraamiturul maha; kandis teisi kõigest kuus päeva, oli teisel raha väga tarvis. Hind üks rubla viiskümmend. Hästi?»
«Aga võib-olla pole parajad?» tähendas Nastasja.
«Pole parajad! Aga mis see on?» Ta tõmbas taskust Raskolnikovi vana, aukliku saapa, mis oli korpunud ja kuivanud poriga kaetud. «See oli mul ju igaks juhuks kaasas ja selle peletise järgi leitigi tarvilik suurus. Kogu asja aeti südamlikult… Mis aga pesusse puutub, siis leppisin selles asjas perenaisega kokku. Siin on, esiteks, kolm särki, linased, kuid ülemine pool on moodne… Niisiis: müts kaheksakümmend, muud riided kaks kakskümmend viis, kokku kolm rubla viis kopikat; üks rubla viiskümmend saapad, – sest need on juba väga head, – kõik kokku neli rubla viiskümmend viis kopikat, ning viis rubla kogu pesu, – hinnas leppisime
