tina ja vismut päris usaldustväärivad metallid, ning vanade rahvaste intuitsioon – eriti kahe esimesena mainitu osas – on neid õigesti ja kõrgelt koteerinud, kuigi radioaktiivsusest ei olnud hindajail õrna aimugi.”
Nüüd Jakob korraks neelatas ja peatus. Seejärel tõi ta kuuldavale kahtluse, et ega ta oma selgituste ja arutlustega doktorit järsku tüüta. Tal olevat ka rida tähelepanekuid ja arvamusi metallide loomuse ja meelelaadi kohta – kuid vahest läheb ta siiski pikale? Teise inimese kannatust polevat kena proovile panna.
Lasku aga Jakob julgesti edasi! Elementide loomus ja iseäranis nende meelelaad võiks küll huvi pakkuda. Taolisi arutlusi polevat ta enne kuulnud.
Tõeliselt oli Karl Moorits jälginud rohkem Jakobi etteaste vormi kui sisu. Midagi köietantsulist oli Jakobi monoloogis: otsekui õhuakrobaati matkiv kõhukas kloun kaldus ta kord siia, kord sinna, oli juba kukkumas – “pardon, hästi-hästi, kes või mis? ah jaa…” fikseerisid neid ohtlikke hetki, kuid imekombel püsiti siiski mõtteköiel.
“Elementide hingeelu on kindlasti põnev, kuid kas me lõpuks ka kaamelkaelaliste ja nende turviste juurde tagasi jõuame?” usaldas doktor ometi kahelda.
“Jõuame, jõuame. Ilmtingimata!” kinnitas Jakob.
“Puhas kuld,” alustas ta seejärel mahedalt, “mida astroloogid seostavad eluandja Päikesega, kujutab endast seltsimatut ja, kui nii öelda tohib, üsna enesega rahul olevat algainet. Ta keeldub koopereerumast enamiku elementidega: isegi ülikanged happed (välja arvatud üks nende segudest, nõndanimetatud kuningvesi) ei suuda teda ühisaktsioonile – soolade loomisele meelitada. Teatud määral viib teda tema laiskelajalikust ükskõiksusest välja elavhõbe – Mercurium – , tekitades niinimetatud amalgaame ehk peeglisulameid; eks lipitse selle püsimatu kujumoondaja ja käestlipsaja, selle Mercuriumi taevane ekvivalent Merkuurgi pidevalt Päikese ümber. Kõige selle juures on õilsaks peetav väärismetall kuld küllaltki pehmeke, ja selleks, et temast midagi mõistlikumat sepistada, lisasid juba vanad egiptlased kullale veerandijao hõbedat – saadi sulam, mida nimetati millegipärast elektroniks. Jah, see kuld… Kui palju on temast legende: kunagi arvati, et iseäralikud rebasesuurused sipelgad teda maasügavustest koos liivaga välja paiskavad. Koguni Plinius Vanem kinnitab seda.”
Jakob rääkis edasi, et teda olevat kuld huvitanud just nimelt skafandrimaterjalina, ja selleks näib ta põhimõtteliselt igati sobivat. Laisk kuld on väga vastupidav – peale kuningvee, elavhõbeda ja puhta kloori ohustab teda veel ka seleenhape, kuid seda vähem tähelepandavat ühendit pole keemiasõjas karta. Seleenhappe iseäralik ja ootamatu omadus kulda lahustada üllatanud teda just astroloogilises ja esoteerilises mõttes: eks sümboliseeri ju seleen – Kuu – naiselikku alget. See Päikese ja Kuu omavaheline kokkutõmme on mõneti irriteeriv: meeselement on naises nõus koguni ära lahustuma. “Märkimisväärne ilming!” Ja Jakob tõstis võidukalt pöidla. “Vähem märkimisväärne on muidugi kulla ja ammooniumi, selle jäleda haisugaasi liit. Nuuskpiirituse mõjuainel õnnestub kullaga tõesti sidemeid luua, kuid üsna ajutisi – tekib niinimetatud paukkuld; otsekui vihane tolle mesalliansi, vääritu liidu üle, plahvatab ebardühend, kulla inetu ja valgustkartev häbitegu, esimesel võimalusel. Juba puudutusestki.
Ent kullal on siiski ka meeldivamaid omadusi. Nimelt õnnestus tublil klaasimeistril Johann Kunckelil seitsmeteistkümnendal sajandil rubiinklaasi loomine,” vuristas Jakob. “Oma osa selle saamisel on ka seatinal, sellel vanal tümikal ja jätisel, kelle juurde me kah jõuame; jah, ülitühine kullalisand seatinas annab meile meeltülendava ja piduliku värvusega klaasi, mida on kohaseks peetud koguni ülikuulsate ja revolutsioonilist hardust tekitavate Kremli torni viisnurkade katmisel. Ka meie vennaskond on huvitatud rubiinklaasist ja tema radioaktiivsust takistavast toimest.”
“Aga kas poleks mõistlikum hõbedat kasutada?” päris doktor. Imestusega märkas ta, et Jakob lõi selle peale üsnagi rubiinjalt õhetama; muidugi olevat see mõistlikum, kuid esimese skafandri puhul olevat mõned nende hulgast eelistanud siiski kulda. Jakob tunnists, et kulla eelistamine võib tõesti mõjuda konservatiivse, koguni atavistliku mõttelaadi viljana, kuid ta palus siiski doktorit mitte liialt karmilt kohut mõista: kullaga on ju ikka märgistatud kauneid iseloomujooni näiteks töökangelaslikkust; ja eks seegi fakt, et inimesed on hakanud oma väikeste vendade, käesoleval juhul Raphidioptera’te eest hoolt kandma – jah, esmakordselt ajaloos! – vääri teatud sümboolseid avaakorde…
Karl Moorits kiitis seda häbelikult esitatud seisukohta tunnustava ja heakskiitva peanoogutusega, mis Jakobi rõõmustas.
Pärast väikest kõhklushetke ajas ta suu otsustavalt ja natuke hirmuäratavalt pärani ning osutas tühemikule oma hammastereas – õieti küll mingile tüükale. Mida see hinge, õigemini küll ihu paljastus tähendama pidi? Kui Jakob oli jälle kõnevõimeline, selgitas ta, et tema ühe hamba kuldkroon olevatki kaamelkaelaliste kaitsmise üritusele ohvriks toodud. Kahjuks läinud see ohver küll tühja, kuna nende esimene tehnoloogiline eksperiment õnnetuks tegeval kombel läbi kukkus. Just nimelt väga ja väga õnnetuks tegevalt, sest esimene kaamelkaelaline pidi seetõttu hinge heitma – rahu tema põrmule!
“Mil moel siis nii?” küsis doktor viisakalt, kuid ettevaatamatult: kohe tuli tal kuulata uut loengut.
Kas doktor on midagi kuulnud galvaniseerimisest – ainete katmisest üliõhukeste, kuid väga vastupidavate metallikihtidega? Ei ole? Siis võetagu teatavaks, et galvaanika leiutas saksa päritoluga vene õpetlane M. H. Jacobi. Elektrolüütilise kuldamise isaks tuleb aga pidada saksa leidurit Werner von Siemensit. Teda on kirjeldatud muide kui ägedat duellanti, kellel kahevõitluse pärast karistust kandes õnnestus saada luba oma vangikongis laboratoorium sisse seada, millest ta ka pärast vabakslaskmist lahkuda ei tahtnud. Kohtunike meelepahaks – nii kummaline, kui see ka pole…
“Vaikimine kuld, rääkimine hõbe,” pidi mõtisklema doktor, kuid eks ta mõistnud, et Jakob ole kaua jünger Pendita olnud. Niisiis tundis hingearst huvi, kas südi duellant Werner von Siemens on ka kaamelkaelalistega kuidagiviisi seotud. Jah, muidugi! Kuigi enese teadmata – nimelt otsustanud nende vennaskondki kasutada raevuka härras- ja aumehe teravmeelset meetodit.
“Te üritasite oma põrnika üle kullata?! Temast kuldpõrnikas teha?” hüüatas hämmastunud doktor Moorits. “Galvaaniliselt? Aga see on ju… ju midagi elektritoolitaolist?!”
“Nõrk alalisvool ei tee tublidele loomadele midagi. Me katsime kaamelkaelalise amalgaamikihiga ja kõik oleks suurepäraselt korda läinud, ainult et me ei näinud ette elavhõbedamürgitust; jah, amalgaamis leiduv elavhõbe – salapärane ja ohtlik metall – hukutas vaese looma. Kurb! Inimestel on elavhõbedamürgitus enamasti seoses värviliste hallutsinatsioonidega; millised need putukail olla võivad, seda me ei saa kunagi teada. Ehk võetakse viimsepäevakohtus siiski arvesse meie häid soove…”
“Põrgutee on ikka heade soovidega sillutatud!” Doktor Moorits lausus seda vaikselt. Tema naeratus oli aga ootamatult nukker. Koguni sedavõrd, et Jakobi kõne korraks takerdus.
“Mhmm… See “põrgutee” kõlas teie suust küllaltki tõsiselt, igatahes mitte nii nagu minu lausutud “viimsepäevakohus”,” nentis ta. “Ja enne laususite te midagi üllatavat elu pühaduse kohta. Kuidas seda mõista?” Jakobi puhmaskulmud kerkisid. “Ka õde Marta rääkis teie meelemuutustest…”
Marta mainimine näis Karl Mooritsat pahandavat. Ta tõusis ja tegi paar närvilist sammu:
“Marta… See kena inimene on hiilgav fabuleerija. Minuni on jõudnud vähemalt kolm täiesti erinevat varianti minu enda eluloost. Iseäranis hästi tunneb ta mu tudengiaastaid… Minu naine olevat põdenud kilpnäärmetõbe…” Doktor laiutas abitult käsi ja istus taas. Meenutused ei meeldinud talle. “Mingitest “meelemuutustest” ei
