siiski millegi kaastundele lähedasega: vaene Tall, ei mõistnud ta kah ristilt maha astuda, ehk küll tal Jumala enda suur võim käes. Või kuidas?..
Vanakuradile ja tema tembutustele mõtlemine tõi taas meelde äsjajuhtunud kummalise loo Andreasega, mis Matteusele täna sugugi rahu ei anna. Ja selles segaduses või pahanduses, või kuidas seda lugu õieti nimetadagi, on ka Matteusel oma süü. On! Sest eks tema ju saatnud Andrease teele.
Matteus mornistus. Rubiinpunane valguselaik kadus ei tea kuhu. Hardustunne rebenes nagu ämblikuvõrk ja jooksis tigedaks mustaks punktikeseks kokku.
Muidugi on Matteusel ka õigustus: juba liiga palju on tulnud kuulata mustade munkade – nii rahvas neid kutsub – dominiiklaste jutte – väga kahtlustäratavaid sonimisi. Kõik need pajatused viivad lõpuks ühe sooerakuni välja, kellel olla imevõimed: tema nimelt võivat oma vaimu kehast rändama saata. Niisugustest võimistest on küll ka pühakute elulugudes ja apokriivaraamatutes juttu; mitmel puhul on hõbepasunaid puhuvad inglid ja keerubid hätta sattunud vagadele meestele või naistele appi rutanud. Kuid pea alati sekkuvad ikka taevased, mitte maised jõud; ning päästetud on eranditult ainult kõige vaguramaid ja väärikamaid hingi. Need abisaanud kerjusmungad on aga ju suuremalt osalt lobamokad, lakekrantsid ja petturid, kes oma võltsreliikviatega lihtsameelseid taluinimesi lollitavad, sel kombel suurt raha kokku ajavad ning Pühale Kirikule ainult häbi teevad.
Eks Matteus lugenudki oma kohuseks tõde jalule seada. Sellepärast ta Andrease teele läkitaski. Aga nüüd on asjad veelgi segasemad kui enne: Andreas väidab, et sooerak – nimi vist Taaniel, ei, siiski Tanel – olevat just nagu temagi rabalaugastest päästnud, ja veel mingi kulli kujul, kes justkui inimeseks moondus… Või oli tema hing vahepeal kulli sees? Mingi libakull siis nagu… Ning ei paista sugugi nii, nagu Andreas soo-Tanelist kiidukõnesid välja mõtleks – ennemalt on see Tanel, kes olevat mingil omapärasel moel siiski ka jumalakartlik mees, talle hoopistükkis vastumeelt. Katsu sa siin selgust luua!
«Tont võtaks!» vannuks isa Matteus, kui see vaimulikule sobilik oleks… Ent ta pistab hoopis käe mungarüü taskusse ja võtab kroogitud servaga nahkkotist ühe lagritsakommi ning suskab suhu. Seda maiust, mille lutsimine (närija-mees isa Matteus enam pole) nagu rahustavalt mõjub, valmistab talle munk Emmanuel. Seda tööd teeb ta hästi: lisab kommidele mõnusat pähklipuru ja rosinaid.
Mustad lagritsajunnikesed on ka ainus maine nõrkus ja patusele ihule vastutulek, mida Matteus endale lubab. Aga alati ei luba ka! Siis, kui ta ennast karistada tahab.
Ent abti mõtted lähevad magusast junnijupsakast hoolimata endise aine juurde tagasi.
Libakull! Niiviisi hakkavad varsti ka libahundid munki päästma… Küllap on siin taga siiski Peltsebuuli tembutused. Mis silmamoondusi see vaenlane kõik korda pole saatnud! Apokriivadest võib lugeda, et üks tema teenritest tembumees – Siimeon nimeks – lasknud endal koguni pea otsast ära raiuda, saatnud selle siis habemeajaja juurde, kes tal lõua kenasti puhtaks kaapinud. Pärast kasvatanud endale peanupu uuesti otsa tagasi ning teinud oma hulle tegusid edasi. Lennanud vist koguni taevasse…
Et see Andreas pigem sohu ei jäänud, tabab Matteus end mõtlemast, kõik need usku solkivad kahtlused oleks ära jäänud! Kuid muidugi noomib ta ennast selle mõtte eest kohe. Lööb ristigi ette. Andreas pole Matteusele meele järgi, pole tõesti, ta on paras variser ning peab vist ka ordumeestega sidet, aga ega sellest hoolimata siis Matteus nii hullusti mõelda tohi…
Aga mis tema, Matteus, ise Andrease asemel teinud oleks? Tema oleks ikka kõigepealt uurinud, mis sorti see päästja on. Ja mingitel libadel poleks ta ennast päästa lubanud! Parem juba uppumissurm ja igavene elu kui Vanakuradilt abisaamine. Niisuguse uhke, ennastohverdava valiku eest oleks Matteus märtrikrooni pärinud. Aga kas ta ikka oleks olnud nii kindla usuga mees?.. Matteuse käsi rändab taas taskusse ja seejärel suhu. Ptüi! Mis pagana komm see selline on? Pole tal lagritsamaitse raasugi, rääkimata rosinatest või pähklitest. Padise kloostri auväärt abt oleks seda näksates võinud oma viimastest hambatüügastest lahti saada.
Isa Matteus ajab kaks sõrme suhu ja võtab vastiku valemaiuse välja. Näed sa nüüd, mille Emmanuel, keda just äsja hea sõnaga meenutatud sai, oma suures lohakuses – või ehk koguni suisa kiusuks? – tema maiuste hulka on sokutanud: pikergune luust jurakas! Noomida saab see mees. Kõige tõsisemalt noomida.
Matteus tõstab luust pahategija vasaku silma juurde – see näeb tal paremini – ja uurib luujunnikest teraselt. Kuidagi tuttav tundub. Tohoh! See ju Matteuse enda püksipöör!
Just selle luujupikese puudumise pärast ongi ta täna alailma pidanud pükse kehitama. Mnjaa…
Emmanuel on süüst prii. Ju ikka Matteus ise on oma hajameelsuses selle püksipööra maiusepusarasse susanud.
Vastik pöör, see Matteuse tänahommikune kiusaja, tuleb lasta ette õmmelda!
Kõik mis alakehaga kuidagi, kas või kaudselt seotud on, häirib Matteust. Ja kui talle vanni tehakse, lisab ta sinna erilist munkadele tehtavat halli pulbrit.
See muudab vee läbipaistmatuks, ja usumeeste kiusamiseks nende ihhu sorgatud vanakuradivai ei paista sel moel silma. Siivutud mõtted ei vaeva isa Matteust küll juba ammu, kuid patuhimuvastast pulbrit kasutab ta ikka. Nagu ka teatud kepikest, millega mõningaid kehaosi vannis julgesti puudutada võib…
Ka munk Andreasele on ta selliseid karskusabinõusid soovitanud, kuid kas see mees Matteuse õpetuse järgi talitab, on väga ja väga kahtlane. Ning Andrease majaabilist vaadates on Matteus mitmel korral murelikult pead vangutanud: see priske, rõõsk ja lustakas lesknaine lõõritab laulda nagu noorik, kes veel isegi mitte tanu alla pole saanud.
Ent olgu Andrease ja Leenaga asi nagu on (kuigi ka nii ei tohiks üks abt mõelda), praegu teevad meele haigeks palju keerulisemad küsimused; munga päästmine on Jumalale meelepärane tegu, selge see, kuid mis viisil see siiski korda saadeti? Niisugune abi ja selle sallitavus kuulub dogmaatika, skolastika ja eetika valdkonda – kõige kõrgematesse valdkondadesse, kus vahest ainult mõni Aquino Thomase moodi mees ennast vabalt tundis. (Räägitakse naljajuttu – naljajutud Matteusele eriti ei meeldi, sellel aga pole väga vigagi – , et pärast surma saanud Thomas Kristuse endaga kokku ja söandanud küsida, kuidas Karjane tema põhitööde peale vaatab. Vastus olnud, et dogmaatika käib küll, skolastikaga võib kuidagiviisi leppida, aga eetikaasjade üle otsustavat Kõigevägevam – jutu järgi olla Jeesus siinkohal mõistatuslikult naeratanud – küll hoopis teistsuguste põhjusmõtete järgi.)
Just selle eetikaga ongi asjad kõige enam sassis. Andreas tuli välja mõttega, mis igati kristlik, aga Matteusele siiski miskipärast vastu hakkab. Andreas nimelt arvab, et kogu asjaloo peaks inkvisiitoritele teada andma. See võib aga tähendada piinapinki ja raskeid ülekuulamisi. Muidugi selgitatakse niiviisi tõde lõpuks välja: Matteus uskus ja austas Püha Ameti uurijaid ning nende rasket tööd väga. Aga sulatinale ja hõõgpunastele pihtidele ei tahtnud ta siiski mõelda. Mis inimene see Andreas on? Ta päästetakse soomülkast, tema aga saadaks päästja vaenajate kätte… Jah, kogu see lugu vajab tõesti-tõesti hoolikat järeleuurimist – kuidagi vastik lugu. Aga miks see Matteusele ei meeldi? Miks? Kas tema siis kahtleb Pühas Kirikus?..
Ning nüüd meenus veel see kõige pöörasem, see kõige absurdsem asi: Tanel soost tahab euharistia-sakramendist osa saada… Tema on niisiis üks esimestest talumeestest üldse, kes ise sellise sooviga on välja tulnud. Haruharv nähtus! Maarahvas ju armulauast otse ära ei ütle, kui kutsutakse, aga ise nad ei kipu küll. Mis selle Taneliga siis õieti peale hakata? Saata ta inkvisiitorite meelevalla alla või pakkuda talle meie Õnnistegija ihu ja verd?
Matteus oli nii kimpus, et õnnetu püksipöör taas suhu pidi sattuma… Abt sülgas ja kirus nii soomeest kui ka Andreast, kes lolli peaga
