ta kohta igasugu õudusjutte kokku.
Kull ei jätnud Andreast ikka veel maha. Mida ta ootas?
Ja just siis, kui Andreas nii arudes, juhtuski midagi ettearvamatut: maapind ei tahtnud ta saabast enam tagasi anda. Andreas sikutas ja sikutas, kuid ega selle juures hästi teiselegi jalale toetuda võinud – sama oht. Lõpuks andis soine pind nii jala kui ka saapa tagasi, kuid mis kurja põrguröginat ta seejuures kuuldavale tõi! Andreas hakkas nüüd kiire tippiva sammuga edasi liikuma – niisugune liikumine sobib küll rohkem kanale kui väärikale vaimulikule, kuid mis sa hädaga teed! Aga kus on orientiirid: üksik heinaküün ja rida turbaaunu? Neid polnud kusagil näha. Ja pinnas läks aina hullemaks, ei piisanud enam vilkast tippimisestki – pidi veelgi sammu kiirendama, lausa sörkjooksule üle minema, ja seejuures hästi kergele. Andreas polnud niisuguse liikumisviisiga harjunud – eks olnud tal ju kombeks mõõdukal, väärikal sammul, käed seljal või siis rinnal risti, kloostriteid sammuda. Võib-olla et enese teadmata püüdis ta seejuures matkida abt Matteust.
Andrease laubale tõusis higi, süda hakkas peksma, hirm aina kasvas: kaua ta nii sörkida jaksab? Ja kas ta üldse õiges suunas liigubki? Äkki jõuab lõpuks kuhugi päris pärapõrgusse?
Inimese loomus on imelik: ühest küljest tunned surmahirmu, aga samal ajal ei jäta sind maha ka häbitunne oma piinliku seisukorra pärast. Ei tea, kas see laukaski lõplikult kaob? Upud, ja häbened, et nägu poriseks läheb… Noh, nii hullusti muidugi kah ei pea minema. Kull aga laskub oma ähvardavaid ringe tehes aina madalamale. Loodab ehk uppujale noka kuklasse lüüa…
Pisut eemal märkas munk Andreas siiski mingit männijussi – ehk on selle all mõni kindlam mätas? Männi poole ta siis sumpas, porirada taga, puukese alla istuma lartsataski.
Oli küll siin pind natuke kindlam, sai selja koguni puuigeriku vastu toetada.
Andreas võttis taskust armsa, imetillukeses formaadis Piibliraamatu ja lõi selle lahti; just niisugustel püha raamatu umbropsu avamistel oli ta sattunud tulukatele tõdedele, tähendamissõnadele, koguni juhtnööridele.
Kas oleks ehk mõistlik siis abi ootama jääda, püüda end kuidagi ajutiselt sisse seada? See võib olla mõistlikum kui muidu tühja ringiratast silkamine. Mida arvab sellest pühakiri?
Ja Teine Moosese raamat õpetaski, kuidas end sisse seada…
«Ja kate tee oma kojale punakatest jääranahkadest ja veel tahasnahkadest sinna peale. Tee majale ka sitimipuust seinad, mis peavad püsti seisma. Iga laua pikkus peab olema kümme küünart.» Mis kenad nõuanded!.. Kust peaks Andreas võtma jääranahku, ja pealegi veel punakaid? Ja mis on need tahasnahad ning sitimipuu?
Just sel hetkel, kui Andreas sapiselt naeratas, tundis ta, et olgu tal kas või sitimipuud ja tahasnahku – siia ta midagi igatahes ei ehitaks – koguni liivale oleks õigem oma koda targem üles lüüa. Milles siis asi? Lugu seisnes selles, et äkki tundis püha mees, et jäletult külm soovesi talle otsekui hambad tagumenti lõi! Kuidas sai see vesi üldse nii külm olla?! Ju vist pidi mingi salaallikaga tegu olema.
Selge, et siia istuma jääda polnud enam võimalik. Andreas kargas püsti ja otsustas jätkata oma märtrisönkimist. Aga kuhupoole?.. Ja just siis nägi ta äkki endast paarisaja sammu kaugusel meest – noort valges riides meest, kes käega kutsuvalt viipas. Jumal tänatud – nüüd on jälle pääsemislootusi! Ent too imelik mees – Andreasele tundus nimelt, et ta naeris (?!) – mis sündsusetu ülalpidamine! – andis mõista, et Andreas peab oma kitsukese jalgraja jätma ja lausa porimülkasse kargama. Võis teda uskuda? Äkki mingi sookoll ja laukasse meelitaja?!
Kuid Andreas otsustas lõpuks siiski mehe käsku täita. Kuuepuudane mees lartsatas kõrini porri; kuid samas tundis ta rõõmuga, et kusagil all on siiski nagu kindlam pind. Ähkides ja puhkides asus ta kutsuja suunas teele. Kuid mis see siis nüüd on: äsja nähtud meest enam polnudki!.. Kuhu ta ometi sai? Siin lagedal soomaal polnud ju peidukohtagi. Ning samas tajus Andreas kohe, et jalg on siiski toetust leidnud: külamehe soovitus oli olnud kuldaväärt. Kuid kuhu ta ise jäi?
Ent Andreasel polnud aega pikemalt aru pidada – porirada taga, sumpas ta kindlama maa poole.
II (JÄRG)
Pikka pikutamist Andreas endale ei lubanud. Päike varsti lõunas, temal aga veel kes teab kui pikk tee ees. Ja varsti sammuski ta juba mööda rajakest, mis ju ometi kuhugi välja peab viima, ähkides edasi. Kes see tema abimees oli? Väga tõenäoline, et äkitselt just soomees ise… Siis oli ju tema endaga juhtunud sama lugu, mis kerjusmunkadega?!.. Võis, aga muidugi ei pruukinud ka. Aga see oli küll imelik, et teeotsale juhataja ise kuhugi kadus – iga mõistlik inimene oleks hättasattunud munka ilmtingimata ootama jäänud.
Oma lökerdatud, porist, rokast väljanägemist häbenedes jõudis munk Andreas vana pärnasaluni. Ja ennäe! sealt paistis ka üksik talu. Päris suur talu oli. Tahutud palkidest, kõrge kaevuvinn kesk õue püsti.
Maja lähedal ei hakanud ainsamatki hingelist silma; eks Andreas avanud siis ettevaatlikult toaukse. Talle lõi vastu kuivatatud taimede lõhn – ju need kuulsad metsarohud, mis pühakirjale teinekord tublideks abimeesteks (jah, ütleme pigem sedapidi) võivad olla. Seejärel ehmatas munka hiiglasuur helevalge sinilille-karva silmadega kõuts, kes ahjult alla volksas ja uksest välja tuhises. Andrease käsi tegi ristimärgi; ega ta ju mingi kassikartja olnud, aga sihuke vasikasuurune elukas ehmatas ära.
Andreas astus taas õuele. Vana pärna otsas istus tuttav kull ja seiras teda, pea viltu. Oh sa pele! Ent kull tõusis kohe lendu ja – imelik küll! – laskus jälle kohe; nüüd aida juurde, ühe põõsapuhma taha.
Andreas hakkas tasapisi samas suunas liikuma. Aga põõsapuhma taga ei olnud kullist jälgegi. Hoopis noor valges hõlstis mees lesis laial linal ja oli just tukastusest ärkamas.
Mees ajas end istukile, vaatas Andreast terasel pilgul ja sõnas siis rahulikult:
«Näh, tuleb välja, et mu uni mind jälle pole petnud…»
Heledat verd mees oli – sinisilmne ja lahke, kuidagi eriliselt koduse olemisega. Munga ilmumine ei paistnud teda põrmugi üllatavat.
«Uni?.. Kas siis sina mind soost välja ei juhatanudki?!»
«See on nüüd … kuidas võtta.» Oh, mis magusasti haigutas noor talumees. «Ja mis soost siin õieti rääkida saabki. Paar laukakest. Sinna päris kunst ära uppuda…»
«Mis jutt see on?! Vaata, mihuke ma välja näen!»
«Ei mina saa küll miskit aru… Ah jaa – ühe hõlma peal on natuke nagu pori küll. Aga sest pole häda – kaev siinsamas. Ja eks suure palavaga kulu ikka natuke külma vett vastu silma uhada.»
«Või polegi väga porine… Sumasin kõrist saati mudas, mõtlesin juba, et mu viimne tunnike ongi käes. Ja sina ütled, et sood polegi… Aga kõigepealt muidugi suur aitäh, et mu hädast päästsid!»
Andreas heitis pilgu porisele mungarüüle – tohoh! see polnud tõesti kuigivõrd porine… Suured mudalarakad olid kadunud nagu tina tuhka. Mis silmamoondus siis see veel olgu?!
«Rabalõhnad teevad inimese uimaseks. Ta võib nii sassi minna, et ei saa enam millestki sotti!» Seda lausuti õige ilmsüüta moel, kuid kas ei välkunud mehe silmis siiski kavalussädemeid?
«Eks minge kaevule! Suurt toobrit ärge parem tarige: teil ju song ja vana põieviga ka…» Andrease suu vajus lahti. Juhmilt astuski ta kaevu poole. Kust võis see mees tema ihuhädasid teada?!
