MÖIS – 2/19 PENIKOORMATOli sellel sildilgi oma ajalugu. Opman kiskus sihukese teotava teeviida, mida ta küla irvhammaste kätetööks pidas, kahel korral pikema jututa maa seest välja ja virutas põõsasse. Kuid tuli tal endal see uuesti tagasi panna, sest selgus, et suur uhke punane valge kirjaga laualapats on härra kätetöö.
Kust selline ilus mõis küll niisuguse hullu nime oli saanud?
Ega see päris taevast võetud kah olnud. Kunagi oli praeguse härrastemaja kohal asunud saun, mida rahvasuu Sitalepikuks kutsus; Eestimaal on hulganisti Sandiristi heinamaid, mille nimi vihjab sellele, et vaesel perest perre kõndival külasandikesel sealkandis talude puudumise pärast hulgal ajal lootust pole leivapalukest hamba alla saada: niisugune tee on sandile tõeline rist… Ka Sitalepiku saunadest pole puudu – see nimi osutab aga just millegi olemasolule, mitte puudumisele: nimelt parajas paigas asuvale lepavõsale, kus kena teatud kükitööd ette võtta.
Nimetatud saunast oli ajapikku päris jõukas talu saanud, peremees, kes Sitalepiku peremehe nimest loomulikult lugu ei pidanud, raius isegi selle va neetud lepavõsa maha, kuid kuidagi ei läinud tal korda talu nime esimest poolt maha raiuda… Sitalepiku oli ja jäi Sitalepikuks, nuta või naera.
Kui puhast saksa aadliverd härra de Lode selle loo välja uurinud oli, meeldis see talle sedavõrd, et Kuusiku mõis sai otsemaid Sitalepikuks ümber ristitud. Kuid imelik küll – Sitalepiku mõisahärraks ei saanud de Lode (muide samuti Helmoldus) mitte; nüüd hakkas rahvas mõisat miskipärast Kuusiku mõisaks nimetama. Jah, isegi Lepikuks mitte…
2/19 penikoormat, muigas Helmold, – kui väga see keeruline kaldkriipsuga number (kas sihukesed pole mitte Egiptimaalt pärit?) tema äia loomusega kokku käis; kindlasti mõõtis ta maa siit mõisani – oma seitse-kaheksasada sammu – ise täpselt ära.
Kaks ehtsat, kõige puhtamal kombel ilma igasuguse tõupuhtuseta eesti krantsi tormasid Helmoldus de Zaghele rõõmsa haukumisega vastu. Paide foogt ja mõisahärra Mumme kasvatab tõukoeri, kuid need siinsed hirmutised olid igatahes märksa arukama pilguga. Ja Helmoldit, seda imeliku võõra lõhnaga, kuid siiski teatud määral oma inimest, tundsid nad ju ammu.
Mõisa trepil seisis Mihkel – mustas pikas kuues, lahutamatu nahkkiiver peas, ja üsna ähvardava moega – arvatavasti mõnest puujuurest vestetud sau peos. Ta seisis liikumatult nagu raidkuju, kuid Helmoldit nähes lõi ta nägu naerule, ja enne natuke aru pidanud, lahkus ta oma postilt, et härrale väimeespoja saabumisest teatada. Kuusiku mõisas valitses vaba ja range kord ühekorraga.
Ega Helmold trepile ootama jäänud – ta astus läbi eeskoja ning sisenes tuttavasse, päratu suurde kööki. Sealse ilmatu pika laua taga oli hiljuti söödud. Kaks tüdrukut – loomulikult ikka «eesti rõivais» – korjasid savist sööginõusid kokku. Kuusiku mõisas söödi ühiselt, mis loomulikult ei tähendanud, et härra mõnikord ka endale, oma ruumidesse eraldi serveerida poleks lasknud.
Kuid vähemalt pühapäeval oli ta alati lauaotsas platsis ning pidas söögipalvet. Ent tema maakeelne söögipalve, mida Helmoldilgi paaril korral au kuulata oli olnud, vapustanuks küll iga paatrit: Jeesusest Kristusest ja Neitsi Maarjast muidugi mööda ei mindud – neid tänati ning paluti nende õnnistust ka tulevikuks – , kuid ka Taarat ja Ukut ei unustatud. Peale karja- ja viljaõnne paluti mõisale ka kratiõnne ja kaitset luupainajate ja kurja silma eest. Ning ühel korral oli de Lode ristanud käed ka kunagi Lihula kandis tegutsenud pisuhänd Peetrust ja müstilise teadmatuselooriga kaetud Läänemaa Taevalikku Egmonti meenutades.
Helmold lükkas lõunapakkumise tagasi ja tõusis keerdtreppi mööda äia ruumidesse.
Too oli oma töötoa tugitooli tukkuma jäänud, ning Mihkli poolt äratatuna, haigutas magusasti. Ühel Harjumaa rikkamal härral (de Lodede maid oli Lohul, Saha ja Keila kandis; suguseltsile kuulus ka mitu suurt maja Tallinnas) oli seljas takune särk, pükstel puupöör – kindlasti enda tehtud – ees, jalas kanti muidugi mõista pastlaid. Tõesti oleks teda vanaks talumeheks võidud pidada, kui mitte härra nägu seda võimalust poleks välistanud.
Jah, see nägu rabas erakordsusega. Kui roomlaste jumalal Janusel oli kaks eri suunda vaatavat nägu, siis Kuusiku härra puhul võis kõnelda pigem otsekui maskidena teineteise peale tõmmatud näost. Pealmisest, mida iseloomustasid lustakad, süütult-kelmikad lapsesilmad ja kaval, isegi meelas nautijasuu, lõikas end järsult läbi teine – alumine ja mehisem – võimsa, teravaseljalise majesteetliku kongninaga, mille sõõrmetest rippusid välja vägevad süsimustad karvatordid. Samasse ansamblisse kuulus ka etteulatuv, tahtejõuline lõug ning päratu suur kõrisõlm, mis pidevalt oma seletamatuse ning nagu põhjuseta üles-alla liikumisega tegevuses oli. Ent kuna terasel vaatamisel selgeks sai, et isand de Lode üks silm oli sinakasroheline, teine aga pruun, võinuks ehk rääkida veel kolmandast, kõige alumisemast maskist, mis küll ainult ühe, aga see-eest väga saladusliku silmaga esindatud. Jaa – see oli kõige kõrgemal määral meeldejääv, igas mõttes suurekaustalise isanda füsiognoomia, mis viis mõtted karnevalidele ja rüütliturniiridele. (Aga eks härra ju rüütel olnudki!) Igatahes olid härra Lode ihukatted temale looduse poolt kingitud tunnustega lausa karjuvas vastuolus.
Kohe sisenedes laskis Helmold pilgul huviga üle ruumi käia, sest igal korral võis siit leida midagi uut. Igavene vahva koht oli see äia värsktuba – kõikvõimalikke kujuteldavate, aga ka hoopis äraarvamatute otstarvetega tööriistu põrandast laeni ja seinast seinani täis tuubitud. Ent eks siin olnud üritatud teha nii vokke, pastlaid, savinõusid, püssirohu jõul töötavaid lasketorusid kui koguni pisuhändu.
Seintel rippus rahvariideid, lokulaudu, karjapasunaid, aga ka maakaarte. Millega siis Lode-isand praegu tegeleb? Tundus, et just kaardid ja plaanid need olidki. Suurel, muust kraamist puhtaks tehtud töölaual oli veel hiljaaegu mingi arusaamatu skeemi kallal tööd tehtud. Sinised ja punased, rohelised ning mustad nooled piirasid ähvardavalt mingit lossikontuuridega objekti. See võis olla nii Malta orduloss kui ka paavsti enda elupaik. Aga mine tea, võib-olla kunagine Sitalepiku või Küki saun…
Helmold otsustas, et küll jõuab seda hiljemgi pärida. Aga vaevalt seda vaja ongi, sest lausa lapseliku õhinaga pühendab Kuusiku saks oma plaanidesse keda tahes. Tema-mees juba oma küünalt vaka all hoida ei taha ega oskagi.
«Kallis äiapapa, ma pean sind vist kurvastama,» alustas noorem kahest Helmoldist.
«Mind on absoluutselt võimatu kurvastada!» kuulutas de Lode.
«Täna nägin ma esimest korda talumeest, kes sind hulluks ei pidanudki. Arvas ehk koguni, et äkki oled täitsa tark mees…»
«Too mees eksib,» teatas äi napilt.
Härra pruun, see kõige alumise kihi silm välgatas korraks salapäraselt. Ta hakkas lahtitulnud pastlapaela kinnitama.
«Mõnusad jalavarjud. Ma lasen end nendega matta ka, kui teada tahad… Ah jaa, mul ongi muuseas väärt hauaplats juba välja otsitud.»
«Küllap kusagil virtsaaugu lähedal,» oletas Helmold.
«Hoopiski mitte. Aga surnuaial ta küll ei ole. Surnuaialt on raske kummitamas käia.» Härra de Lode oli täiesti tõsine.
«Nii et seegi sul plaanis?»
«Tuleb plaani võtta. Talumehed, sindrid, ei taha enam hästi kummituste ega kodukäijate sisse uskuda. Ja kui nad enam nendesse ka ei usu, siis millesse nad üleüldse veel usuvad?»
Ta kõrisõlm laskus aegamisi allapoole ja kadus takuse särgi krae vahele. Et kõrisõlme ka Aadama õunaks kutsutakse, siis neelas ta selle ehk alla.
«Sul
