KEK-isSaate lõpus on publikumäng, kus Hagi Shein ulatab seitsmele võitjale aplausi saatel punased nelgid.
Pärast seda hakkab laulma Helgi Sallo ning Shein läheb lava taha. Korraga tormab sisse saate režissöör, nägu ähmis, ja teatab, et makk ei salvestanud.
“Võtame sinna kohani tagasi, kus mängutulemused välja kuulutatakse. Korja inimestelt lilled tagasi, mõtle välja midagi vaimukat,” soovitab režissöör kiirelt.
Laul kestab. Shein ei suuda välja mõelda, mida lavalt öelda. Helgi Sallo lõpetab. Pisut ähmis Shein läheb lavale, tõmbab kopsud õhku täis ja ütleb: “Kallid inimesed, nüüd on niisugune lugu, et Othello peab Desdemonat teist korda vägistama…”
Sheini sõnavääratus paneb rahva rõkkama. Kõik võitjad toovad meeleldi lilled tagasi. Publikumängu lõpp saab uuesti salvestatud ülimalt ülevas meeleolus.
Pärast seda kutsutakse Hagi Sheini omade ringis Othelloks.
Dokumentaalfilmi “Ratastoolitants” võtted 1986. aastal. Operaator Dorian Supin ja stsenarist-režissöör Hagi Shein.
Foto: Raivo Tiikmaa
Režissöör Eino Tandre on teinud põhjalikud skeemid, kuidas on parem näidata president Lennart Meri saabumist, istumist, tema kõnet ja kontserti. Ta on nelja kaamera töö pisiasjadeni läbi mõelnud. Kontserdisaalis on äsja lõppenud kapitaalremont ja ka elektrisüsteem on uuendatud. Ülekande jaoks on üles pandud kaks uut elektrikilpi, samuti on kohale tellitud jõujaam. Põhjalikkust armastav Tandre annab käsu, et igaks juhuks ühendatagu ka jõujaamaga. “Mine neid uusi kilpe tea!” mõtleb ta.
Töömehed aga vaidlevad vastu ja vannuvad, et ei ole vaja jõujaamaga ühendada. Kilbid on uued ja peavad surmkindlalt vastu.
“Korralikud, hästi ühendatud, kõik töötab,” rahustab kilpide eest vastutav isik.
Tandre lepib selgitustega. Jõujaam jääb ühendamata.
Saade algab, saabub president koos abikaasaga, nad jõuavad õhetades saaliuksele – ja äkki on saal pime! Täielik kott!
Eetrisse läheb esimene minut pimedust. Teine. Kolmas. Neljas.
Kokku neli minutit pimedust! Tandre säilitab rahu.
Kui ülekandejaam saadakse korda, selgub, et kaks kaamerat neljast on rivist väljas! Üks näitab udukogu, teisel jooksevad triibud. Tandre säilitab ikka rahu, mis sest, et kogu tema saateskeem on juba lennanud vastu taevast. Koos skeemiga ka kontserdil esitatavate muusikapalade tiitrid, mis eelnevalt tiitrimasinasse tipitud! Ja ka kaadritagust teadustust ei ole kusagilt võtta. Tandre ei jõua ära kiruda, et telemaja on diktorid koondanud.
Et kontsert päris tiitriteta ei läheks, toksib Tandre igaks juhuks tiitreid. Läheb küll veidi valesti, kuid peaasi et on midagigi…
Kui ülekanne lõppeb, siis väänab režissöör Tandre särki.
Ta ei taha tükk aega kellegagi rääkida. Pole tuju.
Kui ta eksib kaks korda, siis on see harjumus.”
Nad lähevad kõik koos puhvetisse teed jooma. Paraku on puhvetipidajal kõnedefekt, niinimetatud pehme kurk.
Jüri Järvet: “Palun mulle üks tee!”
Puhvetipidaja: “Kas sidtun ka sisse?”
“Ei, mitte minu tassi,” karjatab Järvet ja tõmbab tassi kiiresti enda kätte.
Puhvetipidaja pakkus muidugi sidrunit.
Näitleja Jüri Järvet ja ajakirjanik Valdo Pant.
Foto: Arnold Moskalik
mille koostisse kuulus 100 grammi vahuveini ja 50 grammi likööri Vana Tallinn.
Tiidus jõi ja selgitas: “Vanas Roomas öeldi, et need on lollid, kes joovad veini lahjendamata.”
Rumalamatele selgitas Tiidus veel, et vanal ajal polnud Roomas kanalisatsiooni. Vesi oli reostunud ning joogiks kasutatigi ainult veini, mida lahjendati vähese veega. Tiidus ise asendas vee likööriga.
Üks, keda Abel ja Nõmmik tahavad kangesti järele teha, on Eesti Televisiooni reporter Moidela Tõnisson. Et Moidela ei lase intervjueeritaval suurt rääkida, siis on see naljaks hea koht. Mehed on siiski mures. Kas teha Moidelat järele või mitte? Ikkagi peen daam, mine tea, järsku solvub!? Kui pärast telemajja asja, siis mis ta võib öelda? Sellele vaatamata nad riskivad ja teevad nalja ära.
Kontrolli mõttes helistab Sulev Nõmmik paari päeva pärast telemajja ja uurib ääri-veeri, kuidas Moidela end tunneb. Kõik on korras.
Saates käib igav jutuajamine, operaatorid haigutavad ja äkki näeb režissöör Eino Tandre, kuidas pilt hakkab aina kerkima ja kerkima ning saatekülalise pea vajub sujuvalt kaadrist välja. Stuudiosse vaadates on näha, kuidas operaator istub kaamerajalal. On teine magama jäänud!
“Harilik kontsert.Kandlega Ervin Abel, viiuliga Sulev Nõmmik 1981. aastal.
Foto: Jaan Rõõmus
Autor-saatejuht Urmas Ott 1995. aastal.
Foto: Heidi Maasikmets
Bravuuritseb juba uksel: “Proua Smidt! Millised võileivad teil täna on? Ma vaatan, need on seismisest juba kummi läinud.”
puldis istuvad režissöör Astrid Lepa ning tema assistent Eino Tandre. Külas on ansambel Leningrad Dixie, räägitakse juttu ja imiteeritakse muusika tegemist, kuna lugu ise tuleb lindilt. Mehed mängivad lendlevat lugu, hoog on sees, järsku vajuvad meeste näod ära – heli kadunud! Stuudio helikastid on tummad. Mehed tahavad lasta käed longu, aga kuidas sa lased – otsesaade ikkagi!
Muusikaharidusega Tandrel plahvatab: ta jookseb kiiresti stuudio kõrval asuvasse kuulamisruumi, sealt kostab muusika ning Tandre hakkab stuudio ukselt pillimeestele takti lööma. Need saavad aru ja mängivad edasi.
Eetris on hajameelne muusikateadlane, kes seletab ja vehib, paneb ühtäkki käed suure hooga rinnale risti. Ah sa mait! Eetris kõlab see nagu kahuripauk ja helirežissööri kõrvadest pole mõtet rääkidagi.
kes on kemikaalide ja tolmu suhtes allergiline. Äsja on lõppenud
