ja televisioon, tema keeldub.
Lisaks selgub, et Carl Danhammer on liigselt nautinud restorani lahkust ja nii purjus, et ei saa aru, kus on lava või mida ta tegema peab. Ta ei ole võimeline esinema.
Jaak Tammearu on täiesti paanikas ega tea, kuidas sellest segadusest Kersnale märku anda. Kersna on otse eetris ja juhib vestlust. Tammearu poeb valge linaga kaetud laua alla, et sealt saatejuhti teavitada. Ta roomab laua all Kersnale hästi lähedale ega märka, et mikrofon on saatejuhil süles. Tammearu karjub-sosistab-ahastab, nii et kogu Eestimaa kuuleb: “Vahur, Vahur, pätid ei lase kala välja tuua, lits ei võta riidest lahti ja Danhammer on nii täis, et ei saa lavale astuda… Tee midagi!”
Jaak Tammearu mäletab juhtumit nii: “Maffiameestele ei meeldinud, et valgus on nii ere, lasid pimedaks teha. Läksin sinna, selgitasin, et meil on vaja valgust, me teeme teleülekannet. Nemad mulle vastu, et lasevad mu maha, kui ma valgust maha ei võta. Ma kuulen klappidest, kuidas režissöör karjub: “Mis sa seal teed, kurat, valgus peale!”
Kahjuks ei saa ma talle vastata, mis olukorras olen. Läksin, panin valguse peale ja käratasin neile maffiameestele: “Tak i budjet!” ja läksin ära.
Siis tuli striptiisitari aeg, lähen kutsuma. Vaatan, neiuke istub, riided seljas.
“Neiu, nüüd on aeg käes, teeme striptiisi ära,” ütlen talle.
“Ma ei võta riidest lahti,” vastab tema.
“Kuidas ei võta? Meil on ette nähtud, et saates on poolteist minutit!”
“Ma ei võta, te ei maksa mulle,” raiub neiuke.
“Kuidas ei maksa, te saate honorari,” selgitan.
“See ei ole raha. Seal istub seltskond, kes mulle maksab. Ja nemad ütlesid, et ei võta riidest lahti.”
Ma näen, et Vahur Kersna ootab striptiisitari lavale, mul pole aga mingit võimalust talle teatada, et seda kohta ei tule.
Ja siis ma läksin ise. Astusin striptiisitari asemel suurest trepist alla nagu staar kunagi – ülekandebussis haaras režissöör Ülle Õun peast. Mida teeb stuudio administraator kaadris?! “Mida sina sinna ronid?” kuulen klappides, kuid kuna ma selgitada ei saanud, siis läksin Kersna kõrvale ja ütlesin rahulikult:
“Kuule, Vahur, nüüd on nii, et striptiisitar keeldub riidest lahti võtmast!” Jutt läks otse eetrisse.
Vahur keerab asja naljaks ja lõpetab saate.
Ülekandebussis teatab režissöör Ülle Õun: “Mina keeldun töötamast koos hulludega.”
Saatejuhid Vahur Kersna ja Urmas Ott 1987. aastal.
Foto: Peeter Sirge
Toimetaja Ede Kõrgvee mahitab fotograafi: “Mis see saalitäis lapsi sul ära teha ei ole? Hüppad korra läbi ja ongi valmis!”
Ervin Abeli ja Sulev Nõmmiku sõud. Salvestus algab, operaator puhkeb naerma, ja nii tund aega järjest. Töö ununeb täiesti.
“Harilik kontsert” 1981. aastal. Näitlejad Vello Viisimaa, Sulev Nõmmik ja Ervin Abel.
Foto: Jaan Rõõmus
Operaator Kaljo Jõekalda kaameraga AK-16.
Foto: Anton Mutt
Maisi on küll, aga – kus sa Eestis vägevat võtad? Nutikad telemehed kaevavad maisi kõrvale süvendi, panevad reporteri auku ja, tõepoolest, mais kasvabki reporteril üle pea!
Kolhoosiesimees esitab hiljem televisioonile pretensiooni. Kui temalt päriselt ka nii vägevat maisi nõutakse, siis kust ta selle võtab.
ETV diktor Alice Talvik 1960. aastatel.
Foto: Jaan Rõõmus
Nendega koos töötab Eesti ainuke naissoost lavapoiss Alice Talvik. Tema töö on sättida kunstniku näpunäidete järgi tuba: et näiteks kardinad vastaksid saate meeleolule vms. Kord on vaja taas stuudiot sättida: laud on kohal, kuid aken puudu. Režissöör hüüab lavapoistele, et toogu aken sisse. Lavapoisid on juhtumisi lahkunud, kuid Alice on kohal. Et päästa brigaadi au, tassib Alice üksi akna sisse. Kui poisid tagasi jõuavad, saab Alice nende käest võtta: “Igavene tola, mis me nüüd homme teeme? Kuidas me homme seda akent kolmekesi sisse kanname?”
Alice Talvik on selle loo kommentaariks öelnud: “Ühesõnaga, nad hoolitsesid selle eest, et minust lahti saada. Nii saigi minust diktor!”
Keset tsehhi on umbes pooletonnine keedupada, kus mõmisev heebel keerutab läikivat šokolaadi. Et hõrk šokolaad oleks televaatajale paremini näha, on üks prožektor asetatud täpselt kuuma paja kohale. Õhkkond on pidulik, üks Kalevi juhtidest, laup higine, räägib heebli sahina saatel eesrindlikust tootmisest. Korraga käib otse eetris kõmakas – paja kohal olev prožektor plahvatab ning klaasikillud sajavad robinal keeva šokolaadi sisse.
Ülemus säilitab külma närvi, saade läheb ilma igasuguse katkestuseta edasi, kahju kantakse vabriku tootmiskahjudesse.
Rahvakunstnik Tiit Kuusik.
Foto: Faivi Kljutšik
Saatesse tuleb laulma Tiit Kuusik, seljas smoking ning valge särk. Kuidas anda niisugusest käsust teada Kuusikule? Rahvakunstnik ikkagi!
Režissöör otsib kostüümilaost sinise särgi, annab selle administraator Jaak Tammearule ja ütleb: “Mine Kuusiku juurde ja ütle, et pangu see selga!”
Tammearu läheb Kuusiku juurde, teeb madala kraapsu ja ütleb: “Härra Kuusik, nüüd on selline asi, et kuna meil on värviteleviisor, siis me ei saa kasutada valget särki, see lööb pildi segamini, meil poleks enam balanssi, palun panna selga see sinine särk!”
Kuusik kuulab Tammearu, vaatab talle silma ja sisistab rahumeelselt:
“Kuule, noormees, mine õige perse!”
Tammearu noogutab kergelt, läheb uksest välja, kuid äkki pöörab justkui nõelatult otsa ringi, naaseb Kuusiku ette ja ütleb: “Aga mine ise perse, tead!”
Toimetaja Anne Peäske ei suuda sellist jämedust kuulata, on infarkti äärel ja kardab, et nüüd Kuusik enam ei laulagi. Saade on mokas!
Rahvakunstnik Kuusik mõtiskleb pisut ja paneb selga sinise särgi. Saade salvestatakse
