style="font-size:15px;"> Režissöör Eino Tandre annab korralduse: “Pausid laulude vahel pikemaks, tiitrid eetrisse kauemaks!”
Nii veetakse saade lõpuni välja.
otse eetris mängib orkester Kustas Kikerpuu juhatusel. Muusikuid ja kogu stuudiot valgustavad suured prožektorid, korraga käib kõva pauk ning prožektori esiklaasi killud rabisevad alla. Trummide taga istuv režissöör Eino Tandre on paanikas: peaasi et tulikuumad killud defitsiitsele trumminahale ei kukuks, põletavad ju kohe augud sisse.
Seevastu Rein Karemäe ei tee paugust väljagi, ütleb rahulikult: “Ikka juhtub!”, ja jätkab saadet.
“Horoskoobi” esimese hooaja lõpusaade 1969. aastal. Heidi Tamme, Tiit Varts, Kalju Terasmaa ja Eino Tandre.
Foto: Heino Vilms
Schuberti laulutsüklit “Talvine teekond”. Režissöör Eino Tandre on kujundanud stuudio ajastuhõnguliseks. Ta on leidnud rekvisiidilaost valge gootiliku aknaraami ning lasknud selle musta nööri otsas stuudiosse rippu. Läbi selle stuudiopõrandale joonistuv kujund peaks hästi sobima laulutsükli meeleoluga.
Järgmisel päeval puhkeb skandaal: Eesti Televisioon näitab eetris risti!
Režissöör Eino Tandre 1985. aastal.
Foto: Peeter Sirge
On elementaarne, et mobiiltelefonid on sel ajal välja lülitatud. Teleinimesed ikkagi! Korraga hakkab keset salvestust kellegi taskutelefon helisema.
Jaak Tammearu oma.
Punastav Tammearu sattub asjade sellisest käigust sedavõrd pöördesse, et kerib end musta stuudiokardina sisse. Keerutab ja keerutab seal. Peaasi et helina ära summutaks!
Mida rohkem ta aga kardina sees mässab, seda valjemini telefon üürgab.
“Mõistuse blokkis ära,” ütleb Tammearu pärast.
autor Valdo Pant istub telemaja kohvikus ja teeb tööd, kirjutab läbi kopeerpaberi saate stsenaariumit. Tõmbab suitsu, konjakipits kõrval. Kohvikusse tuleb kolleeg ja istub kõrvallauda, kus istub juba ees üks operaator. On aasta 1968 ning Tšehhoslovakkias käivad rahutused.
Operaator küsib kolleegilt, mida tema rahutuste mahasurumisest arvab. See kukub pikalt-laialt seletama: “Oli ka aeg, see hakkas muutuma suureks segaduseks, vaja kord majja lüüa!”
Pant kuulab seda juttu, võtab suitsu aeglaselt suust ja tõstab pilgu: “Ah, mis sa sita käest küsid, ta saab 200 rubla selle eest, et nõus on!”
“Täna 25 aastat tagasi” 1967. aastal. Saatejuht Valdo Pant, stuudiokujunduse kunstnik Linda Andreste.
Foto: Gundemar Kalmus
Ta näeb administraator Jaak Tammearu ja hüüatab: “Kuule, Tammearu, ma olen kõikidega maganud, sinuga polegi veel!”
Tammearu punastab selle peale siiani.
Orkestrile on lubatud kontserdireis välismaale ja dokumentide ajamine on just lõppenud.
Ühel õhtul näidatakse ülekannet suurest jäähokilahingust Tšehhoslovakkia ja NSV Liidu koondise vahel. Osa mehi jälgib mängu ülima põnevusega ega ole kommentaaridega kitsi. Ütlemistes on tubli annus poliitilisi seisukohti, ja kõik käib kõva häälega! Loodetult võidavad mängu tšehhid ning pillimeeste rõõmul pole piire.
Ühtäkki ilmub nurga tagant välja ETV väliskommentaator, keda enamik maja inimesi teab kui kurikuulsa KGB kaastöötajat. Kommentaator paneb mõned nimed kirja ja nõnda juhtubki, et mõnel mehel jääb planeeritud kontserdireis ära. Väljasõidukeeld kehtib üsna pikka aega.
Põhiliselt istub seal Hardi Tiidus, vastased vahetuvad. Kui on vaja Tiidust, siis öeldakse ikka, et mine vaata malenurka! Tiidust peab aga sageli korrale kutsuma, sest hoogu sattunud mängijad kolgivad puust malenditega tihtipeale nii jõuliselt, et kolksatused kostavad otse eetrisse.
Et Tiidus sõna ei kuula, siis teisaldatakse laud ohutusse kaugusesse.
ETV toimetaja Hardi Tiidus 1978. aastal.
Foto: Jaan Rõõmus
ETV diktor ja saatejuht Ruth Peramets-Püss.
Foto: Anton Mutt
Hiir! Hirmsasti ehmunud diktor tõuseb jalgupidi toolile ja televaataja näeb eetris sääri.
Ühed tahavad uskuda, et see oli Alice Talvik. Teised jälle, et Ruth Peramets.
ehkki ta ei pruugi daami üldse tunda. Ta põhjendab: “Ma tervitan alati kõiki daame! Igaks juhuks!”
ning selleks puhuks sõidetakse ühte maalilisse Läti külakesse, kus kirik seisab keset küla. Paraku jõutakse kohale õhtul nii hilja, et filmimiseks on juba pime. Operaator õhkab, et vaat kus saaks vägeva panoraami, kui võiks kirikutorni minna. Nõmberg lubab asja uurida ning saabki loa. Järgmisel hommikul kella poole nelja paiku, enne päikesetõusu, ronib operaator kirikutorni ja hakkab filmima. Nõmberg jääb alla. Mööduvad minutid, kuni Nõmberg hüüab operaatorile: “Tule alla!”
Veidi aega on vaikust, siis äkki prahvatavad lööma kirikukellad. Valjud löögid lõhestavad magava külakese, rahvas jookseb hirmunult kokku. Mis on juhtunud, kas põleb midagi?
Operaator ronib kaameraga alla ja teeb üllatunud näo. Tema oli kuulnud: löö kella! Tema arvanud, et Nõmberg tahab heli lindistada.
Püüa seda unistele lätlastele selgeks teha!
Režissöör Endel Nõmberg ja reporter Valdo Pant 1965. aastal.
Foto: Gundemar Kalmus
Saade salvestatakse, pärast istutakse lookas laua taha. Pidu võtab ülevad tuurid, kogu grupp joob end täis ning paljud leiavad endale kolhoosist ka kallimad. Üksmeelselt ignoreeritakse režissöör Georg Jegorovi korraldust: “Järele jätta!”
Õilme Krell, telemaja korralikkuse
