minu kallis Lufthansa (parim söök, parimad istmed, parim teenindus, parimad lennukid), kus edasi-tagasi reisi on viimasel ajal normaalse hinna eest saada peaaegu võimatu. Tallinn-Lissabon-Tallinna piletid, mis enne maksid 6800 krooni, on nüüd veel 40 protsenti kallimad.
Mulle tundub ka, et nõudlusega võrreldes on muudatused pakkumise osas toimunud palju kiiremini. Tallinnast algavate lendude piletid müüakse allahindlustel välja mõne minutiga. Vaadakem kas või mugavat Czech Airlinesi: enne olid selle pakkumised ühed konkurentsivõimelisemad, nüüd aga võib alla 5000 krooni maksvatest piletitest ainult unistada. Minu lootused on viimasel ajal kõik nende kolmapäevastel meilile tulevatel uudiskirjadel: ehk so-bib üks kolmest pakutud sihtkohast ka minu kalendri ja rahakoti võimalustega.
Riiast või Helsingist on pK lennupiletite hinnad kuni 50 protsenti madalamad kui Tallinnast. Seda tõestab ka see, et aina sagedamini eelistavad Eesti inimesed (ja turistid) alustada pikemaid lende siinsetest naaberpealinnadest. Ka see on paradoksaalne: kui me kaardi peale mõtleme, on Tallinn ju nelja linna seas (võrreldes Riia, Helsingi ja Peterburiga) kõige kesksema asukohaga. Seda perifeeria-juttu seletab seega ainult Eesti väike pindala.
Ja siin me nüüd oleme. Isolatsioonimaik me suus on mõruvõitu. Eestlased teavad seda väga hästi – nad on ju seda kogenud ka pikal Nõukogude ajal.
Kuidagi peab olukorda ometi muuta saama! Eestlased on ju rasketest olukordadest väljarabelemises meistrid. Hea ühendus teiste riikidega tooks kaasa positiivse lumepalliefekti.
Mida Eesti peaks tegema, et Ülemiste-suunaliste lendude arvu suurendada? Korraldama terve aasta festivale? Hakkama odavamaks sihtkohaks? Meelitama siia rahvusvahelisi ettevõtteid? Tooma siia mõne Euroopa Liidu institutsiooni? Ennast CNNis, BBC Worldis ja Euronewsis promoma? Estonian Airil paremaid hindu ja rohkem ühendusi pakkuma?
Toompea-eliidile natuke mõtteainet.
Kriitilist massi on siia hädasti vaja, muidu see ääreala-kompleks aina süveneb. Ma tean, et on palju eestlasi, kes seda välismaailmast eraldatust lausa naudivad, nagu see oleks mingi iseäralik viis tähistada riigi iseseisvust ja suveräänsust. Aga selline stsenaarium oleks Eesti elustandardile ebaproportsionaalselt suur karistus, rääkimata sellest, et see võib piirata ka tulevaste põlvkondade võimalusi.
Modernne ajastu on seisnenud keskuste loomises. Ja väga sageli tehakse seda tehislikult.
Iga kord, kui ma juhtun Tallinna vanalinnas Mr. Robinson Clubist mööduma, läbib mind ausalt öeldes veider värelus. Nostalgia eK järele? Loomulikult. Eestist ei saa küll kunagi päris Crusoe Meeleheite saart, aga isoleeritus võib sellegipoolest kujuneda pisut problemaatiliseks.
Vahel usutlen ma isegi oma kujuteldavat adopteeritud papagoid: „Kuule, Poll, mis sa arvad, millal nad meid siit ära viima tulevad?”
Aga Poll ainult kordab mu lauset nagu tobe kaja. Vähemalt ei ole siin inimsööjaid. Ja puuvili ja muu toit ja joogid ja inimesed ja loodus ja linnad ja baarid ja poed on väga normaalsed. Jah, praegu on mu Robinson Crusoe sündroom veel talutav.
Kui tahate praegu investeerida, siis investeerige juuksuriärisse!
jaanuar 2010
Sellist asja olin ma küll ainult Reykjavíki kesklinnas näinud: uidates eile Kadriorust Kalamajja, lugesin kokku rohkem kui 20 juuksuriäri. Ja kui ma lisaksin siia ka kõik ilusalongid ja küünespaad, mida ma teel nägin, kasvaks see arv kiiresti 25-le või isegi 30-le.
(Ja ma toonitan, et ma olen äärmiselt tagasihoidlik ja tavalisi spaasid, saunu, terviseklubisid ja muid sarnaseid asutusi nende hulka ei loe.)
Ausalt öeldes olen sellele mõistatusele juba päris kaua mõelnud. Kuidas saab majanduslikult raskel ajal sellistel äridel hästi minna? Ei, statistikat mul ei ole, aga oma empiirilise vaatluse põhjal võin öelda, et neid tuleb juurde nagu seeni. Nad paljunevad nagu jänesed. Nad on kõikjal nagu paganlikud jumalad (ja Jumal).
On ju kummaline?
Pühendasin paar tundi Google’is vastuse otsimisele ja internetioraakel esitaski mulle päris loogilise seletuse.
Juuksurisalongid on üks viiest kõige edukamast firmatüübist, mida tasub majandussurutise aegadel asutada: „Samal ajal, kui teiste personaalhooldusteenustele kulutatavate summade osas on näha teatavat langust, sest seda peetakse ebavajalikuks raiskamiseks, käivad inimesed (eriti naised) jätkuvalt juuksuris, et kõigest hoolimata juukseid lasta lõigata, soengut stiliseerida, triipe ja lokke teha jne.”
Mulle meeldivad need „eriti naised” ja „kõigest hoolimata”. See paneb mõtlema… Kas inimesed, „eriti naised”, jätavad siis lasteaia kuutasu maksmata? Või nad ei lähe arsti juurde, sest uus nakaritooni juuksevärv on praegusel hooajal kohustuslik trend? Vaadates Eesti meditsiinitöötajate madalaid palku, võib arvata, et see võibki päriselt nii olla.
Muide, olgu siinkohal mainitud ka need neli ülejäänud valdkonda, kuhu keerulistel aegadel tasub oma raha investeerida:
• autoparandus (inimesed ei raatsi oma Berlinasid maha müüa);
• kingaparandus (müük jällegi langeb);
• inkassofirmad (mõelge vaid, kui palju arveid jäetakse maksmata!);
• kütte-ja jahutusteenused (elementaarne olmevajadus, inimesed on rohkem kodus).
Kahekümne aasta pikkuse introspektsiooni tulemusel olen juuksurifenomeni osas teinud omad järeldused. Viimasel ajal olen ma tõepoolest päris veendunud, et oma lihtsuses on juuksurisalongid üks nutikaim äri maailmas. Kas ka must äri? Kui puhttehnilisest küljest vaadata, siis: kui osatakse juukseid pesta, siis küllap osatakse sama ka rahaga teha.
Aga miks ikkagi on siin Eestis nii palju juuksuriärisid?
„Ära unusta, et eestlased pole erilised psühholoogi juures käijad,” vihjas Liisi. Ta oli endas seekord kindel: „Usu mind, see juuksuris käimise teema on Eestis kultuuriline asi. Meil on ju vanalinnas isegi baar nimega Juuksur, tead ju küll.”
Esimest korda aastate jooksul oli mul kiusatus temaga nõustuda. Sellest vaatenurgast lähtudes on mulle isegi vastuvõetav, et naised maksavad vahel soengu eest 600–700 krooni… Juuksurisalongi protseduurid tundusid mulle korraga nii terapeutilised, et mul lipsas meelest, et ma ise vaikselt kiilanen (kuigi aeglasemalt, kui ma viis aastat tagasi ennustasin).
„Ja veel see ka, et soomlased tulevad Eestisse juuksurisse, sest siin on odavam,” jätkas sihikindel Liisi. Kas siis võib rääkida Eesti ja Soome vahelisest karvaturismist? Kahtlemata võib. Eelmine kord maksin Soomes oma paganama lõikuse eest 45 eurot – ja ei toonitatud ega geelitatud ega tehtud ka rastapatse. Kui ma Soome rockabilly punk oleksin, sõidaks ma ise ka üle Soome lahe siia juuksurisse…
„Ja kokku hoitud raha eest jooksin enda Hellas Hundis purju!” lisasin.
Murest mu maksa pärast – mis on varsti foie gras – mu märkus Liisit ei rõõmustanud. Vastuskäiguks näitas ta mulle viimaseid uudiseid Soome ajakirjanduses:
„Trahv ähvardab nelja Helsingi piirkonna juuksurisalongi, kus võetakse naistelt reeglina rohkem tasu kui meestelt, sõltumata sellest, kui kaua lõikus kestab. Kliendid on salongide omanike vastu esitanud kaebused ja neid on juba ka ametlikult hoiatatud. Juuksurite sõnul on naiste juukseid tavaliselt raskem lõigata ja see võtab rohkem aega kui meeste lõikus.”
Kas te usute, et Liisil õnnestus mind seekord veenda? Tegelikult on juuksurimaania
