mul on väikest raha, jätan sümboolse summa. Kuid ma rõhutan: väikese, sest minu seisukoht on, palka peab maksma tööandja, mitte mina.
Miks? Sest minule ei anna keegi jootraha, isegi mitte siis, kui mõni mu lugu on parem (või saab rohkem kommentaare).
Kuna inglise keel on tänapäeva lingua franca ja üleilmastumine on ohtlikult muutumas anglosaksi teemaks, on brittidel „puutumata” piirkondades rohkem võimu uusi standardeid kehtestada. Taipasin seda, kui ma BBCst Rahvusvahelist Jootraha Andmise Etiketti lugesin. Seal oli kirjas:
„Eestis pole jootraha andmine kuigi levinud. Taksojuhid jätavad vahetusraha sageli endale, samamoodi võivad käituda ettekandjad peenemates restoranides, aga ei ole ebaviisakas ka jootraha andmata jätta. Osas väikestes kohvikutes ja pubides on leti juures purk või kast sildiga „TIP”. Tundub, et see toimib. Vähemalt on see kaval mõte.”
See kirjeldus on tegelikult suhteliselt asjakohane. Enam-vähem sama on „Lonely Planetis” ja „Rough Guide’is”. „Fodor’s”, mis on tuntud oma konkreetsete ja teravate väljenduste poolest, kirjutab nii:
„Restoranides on vahel toitude hindadele lisatud 10 % teenindustasu, see võib olla arvel ka eraldi välja toodud. Jootraha jätmine ei ole kohustuslik. Kui teenindus on eeskujulik, jätke 10 % arve summast.”
Alati leiab muidugi ka häid põhuseid, miks jootraha mitte jätta:
„Hmmm… Kahju, mul on ainult pangakaart kaasas …”
„Pagan, sel kuul on mul rahaga kehvasti …”
„Aga, kallis, miks ma peaksin nii halva teeninduse eest maksma?”
„Olgu, ma tunnistan, mul on selle ettekandjaga isiklikud probleemid.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
