Märgalad. Charlotte Roche
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Märgalad - Charlotte Roche страница 5
Vastasseinal ripub raamitud plakat, mille klaasi fikseerimiseks mõeldud metallkinnitid on silmaga näha. Fotol on puuallee, selle kohal suurte kollaste tähtedega: Mine Jeesusega. Jalutama või mis?
Ukse kohal ripub väike rist. Keegi on selle taha torganud oksakese. Milleks see? Taim on alati sama, väikeste kaarduvate lehekestega, tumeroheline, võltsi läikega. Oks näeb alati välja otsekui plastist, on aga alati päris. Pärit vist hekist.
Miks nad torkavad oma risti taha hekioksa? Plakat ja rist peavad kaduma. Sunnin ema neid maha võtma. Rõõmustan juba ette meie vaidluse üle. Ema on usklik katoliiklane. Stopp. Unustasin midagi. Üleval ripub telekas. Ma ei olnudki veel üles vaadanud. Telekas on kinnitatud metallraami külge ja ripub järsult ettepoole. Justkui kukuks mulle iga hetk pähe. Palun pärast Robinil kord telekat raputada. Lihtsalt igaks juhuks, et olla kindel, et see ei kuku alla. Kui mul on telekas, peab mul olema ka pult või peaksin ma igakord paluma kellelgi see sisse ja välja lülitada? Võib-olla on see sahtlis? Tõmban sahtli lahti ja tagumik tuletab ennast meelde. Ettevaatust, Helen. Ei tohi üle pingutada.
Pult on sahtli ühes plastvahes. Korras. Ainult et tuimestus hakkab lahtuma. Kas ma tõesti pean kohe valuvaigisteid paluma?
Võib-olla pole asi nii hull. Just, ma ootan natuke, et selguks, kuidas ma end tunnen. Püüan mõelda muudele asjadele. Näiteks viimasele ükssarvikule. Ei toimi paraku. Surun juba hambad kokku, mõtted keerlevad veel vaid haavatud perse ümber, tõmbun üleni krampi. Eriti õlgadest. Nii kiiresti kaob hea tuju. Robinil oli õigus. Ma ei taha aga, et mind peetaks viripilliks, äsja lõksutasin Robini seltsis uhkelt lõugu, natuke suudan veel ära kannatada. Sulen silmad. Üks käsi lebab ettevaatlikult mu marliplaastripersel, teine kellanupul. Leban ja valu pulseerib. Tuimestus kaob järk-järgult. Haav valutab lainetena. Lihased tõmbuvad üha rohkem krampi. Valulainete vahed muutuvad lühemaks.
Helistan kella ja ootan. Igavesti. Mind tabab paanika. Valu läheb hullemaks, sulgurlihast rebitakse, torgitakse noaga. Küllap seda venitati korralikult. Jah, muidugi. Kuidas nad muidu sinna sisse said? Ülevalt? Oh jumal! Täiskasvanud mehekäed sisenesid mu pärasoolde ning rapsisid seal nugade ja tangide ja õmblusniidiga. Valu ei ole otse haavas, vaid ringikujuliselt ümber haava. Väljavenitatud sulgurlihas.
Lõpuks ometi.
„Robin?“
„Jah?“
„Kas lõikuse käigus venitatakse tagumikuauku nii, et sinna mahuvad mitu kätt sisse?“
„Jah, kahjuks küll. Enamus valusid, mis tuimestuse möödudes tulevad, on sellest.“
Hm. Kohe. Vajan juba kohe valuvaigistit. Mõeldes sellele, et valuvaigisti toimimiseni kulub aega, hakkab mul halb. Kannatasin taas kord liiga kaua ja pean nüüd päris pikalt ootama, enne kui see kuradi perse rahuneb. Tahan õppida varem tunnistama, et mul on valud, ja küsima valuvaigisteid, et ma ei peaks enam neid valuminuteid taluma, kuni ravimid mõjuma hakkavad. Helen, siin nimelt ei anta valusõduritele mingeid ordeneid. Mu perseauk on valusaks venitatud.
Mul on tunne, nagu oleks auk terve perse suurune. Vaevalt see taas normaalseks tõmbub. Arvatavasti tehti mulle lõikuse käigus meelega haiget.
Paari aasta eest olin juba kord selles haiglas. Valetasin suurejoonelisemalt kui kunagi varem elus. Olin prantsuse keeles läbi kukkumas. Järgmisel päeval pidi aga kontrolltöö olema. Ma polnud õppinud ega pikemat aega tundides käinud. Viimase kontrolltöö ajal olin juba haiget mänginud. Tookord olin emale peavalu teeselnud, et ta mulle vabastuse kirjutaks. Kuid seekord oli vaja midagi veenvamat. Tahtsin vaid lisaaega õppimiseks saada.
Kui puudutakse põhjusega, saab kontrolltöö järele teha. Niisiis hakkan empsile hommikul rääkima, et mul pistab vasakul alakõhus. Aina hullemini. Ema hakkab kohe muretsema, sest ta teab, et vasakul alakõhus pistab pimesoolepõletiku korral. Kuigi pimesool on paremal pool. Minagi tean seda. Ja ma hakkan valust kõverasse tõmbuma. Ema viib mu kohe mu lastearsti juurde. Ma käin ikka veel lastearsti juures. Ta on meile lähedal. Too paneb mu pikali ja vajutab alakõhule. Vajutab vasakule, mina karjun ja oigan. Vajutab paremale, ma ei piiksata.
„Pole kahtlustki. Kaugelearenenud pimesoolepõletik. Peate oma tütre otsekohe haiglasse viima, kodust läbi sõitmiseks, et haiglaasjad kaasa pakkida, aega ei ole, võite need pärast järele viia. Laps tuleb viia haiglasse. Kui pimesool lõhkeb, on terve keha mäda täis ja kogu veri vajab puhastamist.“ Milline laps, mõtlesin mina.
Haiglasse minek. Siinsesse. Kohale jõudnud, kordan etendust. Vasakult, paremalt, õige reaktsioon. Nagu mängus. Hädaoperatsioon. Mind lõigatakse lahti ja nähakse pimesoolt, mis pole sugugi turses ega põletikuline. Lõigatakse sellegipoolest välja. Pimesoolt pole ju vaja. Kui patsient õmmeldaks taas kinni, jättes pimesoole sisse, võib patsient peagi naasta tõelise põletikuga. Topelt töö. Seda mulle aga pärast operatsiooni ei öeldud. Emale küll.
Kui ema mind hiljem taas valetamiselt tabas, ütles ta:
„Sind ei või üldse uskuda, sa petsid nii mind kui arste, et vaid prantsuse keele kontrolltööst pääseda! Sult lõigati täiesti terve pimesool välja.“
„Kust sa seda tead?“
„Emad teavad kõike. Arstid ütlesid mulle seda koridoris. Midagi sellist pole nad veel kunagi näinud. Nüüd ma tean, kuidas sa valetada oskad!“
Nüüd tean vähemalt, et pimesool lõigati välja. Enne kui emps minuga sellest rääkis, mõtlesin kogu aeg, et arstid nägid ometi, et see pole põletikuline, ja jätsid selle sisse. Sellepärast kartsin kaua aega päris pimesoolepõletikku. Ja mida siis arstidele rääkida, kui sul väidetavalt on pimesoolepõletik juba olnud? Niimoodi siis. Hea teada. Mitu tundi oma elust asjata muretsenud. Kui pimesool on äsja välja võetud, teevad naermine, käimine, seismine ja peaaegu kõik muugi päris kaua põrgulikult valu, sest sul on tunne, et õmblus rebeneb. Hoidsin samamoodi kõverasse ja küüru nagu nüüd oma perse pärast. Kas arstid võisid mu nime mäletada? Kas see tekitas tookord ehk pisut kõmu, et üks tüdruk oli valmis kannatama operatsioonivalusid, et vaid õpetajat petta? Kas mulle tehti sellepärast nüüd sel lõikusel eriti haiget – ups, nuga libises –, et mulle tollase pettuse eest salaja kätte maksta? Kas valud põhjustavad mulle jälitamisluulusid? Või ravimid? Mis siin õieti toimub? Hirmus valus. Robin. Too rohtu.
Sealt ta tuleb! Ta annab mulle kaks tabletti ja räägib seejuures midagi. Ma ei suuda kuulata, olen valuvoogudest krambis. Neelan tabletid korraga alla. Mõjugu kiiresti, kohe. Enda rahustamiseks panen taas käe oma Venuse künkale. Tegin juba lapsena nii. Ainult et tollal ma ei teadnud, et seda kutsutakse Venuse künkaks.
Minu jaoks on see kõige olulisem koht mu kehas. Nii mõnus soe. Ja ideaalses käeulatuses. Minu keskpaik. Lükkan käe aluspükstesse ja silitan end pisut. Sedasi jään kõige paremini magama.
Keeran end nagu orav ümber oma Venuse künka kerra ja hetk enne uinumist mõtlen sellele, et mul ripub kakajunn persest välja. See marlitampoon seal taga tekitab tõesti just sellise tunde. Näen unes, et jalutan üle hiigelsuure põllu. Pastinaagipõld. Kaugelt paistab üks mees. Kepikõndija. Keppidega kõndija. Need tüübid keppidega. Mõtlen, vaata, Helen, neljajalgne mees.
Ta tuleb lähemale ja ma näen, et ta aerodünaamilistest elastsetest spordiretuusidest ripub välja hiigelsuur munn. Ja mõtlen, oi ei, viiejalgne mees.
Ta möödub minust ja ma vaatan talle järele. Oma suureks rõõmuks avastan, et ta on tagantpoolt püksid alla lasknud ja ta persest ripub välja