aga mitte. Peegel? Ei, fotokas! Emps peab mulle fotoka tooma.
Emps tahtis õigupoolest selleks ajaks siia tulla, kui ma ärkan. Kõnepost.
„Mina siin. Kui sa tuled, too mulle palun meie fotokas kaasa. Ja nõruta minu toast avokaadoseemned kuivaks ja paki ettevaatlikult paberisse, et juured ei murduks. Ja too tühjad klaasid ka kaasa. Aga need tuleb salaja sisse toimetada. Kõik peale lõikelillede on siin keelatud, mõistad? Tänud. Kohe näeme. Ah, ja too palun veel umbes kolmkümmend hambaorki. Tänud.“
Kasvatan avokaadopuid. See on peale keppimise mu ainus harrastus. Lapsena oli mu lemmik puuvili või köögivili, mis see nüüd ka poleks, avokaado. Pooleks lõigatuna, kivi õõnsuses paras ports majoneesi. Selle peale ohtralt teravat paprikapulbrit. Pärast sööki mängisin suure avokaado kiviga. Ema ütles tollal ikka, et lastel pole mänguasju vaja, hallitanud tomatist või avokaado kivist piisab.
Alguses on kivi avokaadoõlist veel täiesti libe ja limane. Rullin kivi käeseljalt mööda käsivart üles. Määrin lima kõikjale. Siis panen seemne kuivama.
Radika peal kuivab seeme juba paari päevaga. Kui vedelik on kuivanud, libistan pehme, tumepruuni seemne üle huulte. Huuledki peavad olema kuivad, siis tundub seeme nii pehme, et libistan teda mitu minutit, silmad kinni, mööda huuli. Nii nagu ma vanasti spordisaalis oma kuivi huuli mööda „kitse“ läikima hõõrutud nahka libistasin, kuni keegi mind segas. „Helen, mida sa seal teed? Jäta järele.“
Või kuni teised lapsed sellepärast mu üle naerma hakkasid. Edaspidi sain selliseid asju teha vaid neil vähestel hetkedel, kui olin üksi spordisaalis. Nahk on umbes nii pehme kui mu vaniljeküpsised pärast raseerimist.
Kivi tumepruun koor tuleb ära koorida. Selleks torkan pöidla küüne koore ja seemne vahele ja koor tuleb järjest ära. Aga ettevaatlikult, et kooretükid küüne alla ei tungiks.
See on väga valus ning isegi nõela ja pintseti abil saab koore vaid vaevaga kätte. Teravate esemetega küüne all urkimine on valusamgi kui koore sissetungimine. Ja küüne alla ilmuvad koledad vereplekid. Vereplekid kaotavad kahjuks ka oma punase värvi, muutudes pruuniks. Läheb vaja õige palju kannatust, kuni plekid jälle välja kasvavad. Küüs näeb välja nagu kinnikülmunud järve jääkiht, kuhu on vangistatud kaunikujuline oks. Kui seemnekoor on eemaldatud, hakkab paistma seemne õige, ilus värv. See on helekollane või vahel koguni õrnroosa.
Siis virutan haamriga korra kõvasti kivi pihta. Aga ainult nii kõvasti, et kivi ei puruneks. Siis panen selle mitmeks tunniks sügavkülma, et tekitada kivis talvetunne. Kui talv on piisavalt kaua kestnud, torkan kivisse kolm hambaorki. Kivi panen veeklaasi ja hambaorgid hoiavad selle parasjagu veest väljas.
Niisugune avokaado kivi näeb välja nagu muna. Sel on tömp ots ja terav ots. Tömp ots peab veest välja ulatuma. Kolmandik veest väljas, kaks kolmandikku vees. Nii jääb seeme mitmeks kuuks.
Vees tuleb selle peale hallitanud limakiht, mis minu meelest on väga erutav. Vahel võtan kivi selles etapis veest välja ja lükkan endale sisse. Nimetan seda oma biodildoks. Kivide saamiseks kasutan mõistagi vaid maheavokaadosid. Muidu on mul pärast veel mürgitatud puud.
Enne sisselükkamist tuleb aga hambaorgid ilmtingimata välja võtta. Tänu treenitud vitulihastele saan kivi pärast jälle välja tulistada. Siis koos hambaorkidega tagasi vette. Ja ootan.
Paari kuu pärast on tömbis otsas märgata pragu. See läheb üha suuremaks, lai lõhe läbistab seemet. Seeme hakkaks otsekui kohe-kohe pooleks minema ja äkki kasvab selle alumisest otsast välja jäme valge juur. See keerdub tasapisi klaasi, sest muidu poleks sel ruumi kasvamiseks. Kui juur on juba üsna pikk, võib silmaga praole ülevalt poolt hästi lähedale minna, siis paistab tillu-tilluke roheline võrse, mis ülevalt välja kasvab. Nüüd on aeg kivi mulda torgata. Ning üsna varsti kasvab päris taim rohkete suurte ja roheliste lehtedega.
Võib öelda, et kogen sedasi sünnitust. Olen kuude kaupa kivi eest hoolitsenud. See on olnud mul sees ja olen selle jälle välja pressinud. Ja ma hoolitsen igati kõigi oma sel viisil saadud avokaadopuude eest.
Ma tõesti tahan, nii kaua kui ma mäletan, last. Kuid meie peres on pidevalt korduv muster. Minu vanavanaema, minu vanaema, emps ja mina. Kõik esmasündinud. Kõik tüdrukud. Kõik nõrkade närvidega, peast segi ja õnnetud. Sellest ringist murdsin välja. Sel aastal sain kaheksateist ja olin selleks juba kaua raha kogunud. Päev pärast sünnipäeva, niipea kui vanemate luba polnud vaja, lasin ennast steriliseerida. Sealt peale ei kõla empsi nii sageli korratud lause enam ähvardavana: „Veame kihla, et kui sa esimese lapse saad, on see tütar?“ Ma saan nimelt vaid avokaadopuid. Iga uue puu puhul peab ootama kakskümmend viis aastat, enne kui see omakorda hakkab vilja kandma. Umbes nii kaua peavad ka emad ootama, enne kui saavad vanaemaks. Tänapäeval.
Sellal kui ma siin lebasin ja õnnelikult oma avokaadopere üle juurdlesin, kadusid valud. Valude tärkamist märkab täpselt, nende lahtumist ei märka, seda ei pane tähelegi. Kuid nüüd tõden, et valusid pole enam üldse. Jumaldan valuvaigisteid ja maalin vaimusilmas pildi sellest, mis oleks, kui oleksin sündinud mingil teisel ajastul, kui nii häid valuvaigisteid veel ei olnud. Mu pea on valudest vaba ja seal on ruumi muule. Hingan paar korda sügavalt sisse ja uinun kurnatult. Kui ma silmad avan, näen empsi enda kohale kummardumas.
„Mida sa teed?“
„Panen sulle teki peale. Sa oled täiesti paljas.“
„Lase olla, emps, tekk on mu persehaava jaoks liiga raske. See teeb haiget. Suva ju, kuidas see välja näeb. Kas sa ei arva, et nad on seda siin juba tuhat korda näinud?“
„Jää siis nii, jumala eest.“
See tuletab mulle midagi meelde.
„Saad sa palun selle risti ukse kohalt maha võtta? See segab mind.“
„Ei, ei saa. Helen, jäta jama.“
„Hästi, kui sa mind ei aita, pean end ilmselt ise püsti ajama ja seda tegema.“
Torkan ühe jala voodist välja, teen näo, et tõusen voodist ja oigan valust.“
„Olgu, olgu, võtan maha. Palun püsi voodis.“
Näed sa.
Ta peab palati ainsa tooli appi võtma, et ulatuda ristini ukse kohal. Sellal, kui ta üles ronib, esitab ta mulle ülepingutatud sõbralikul, pealiskaudsel toonil küsimusi. Mul on temast kahju. Nüüd on aga hilja.
„Kaua sul need juba on olnud?“
Mida ta silmas peab? Ah soo. Hemorroidid.
„Juba alati.“
„Kui mina sind vannitasin, siis sul ju neid ei olnud.“
„Siis tulid need ilmselt just siis, kui olin liiga vana selleks, et sina mind vannitaksid.“
Ta ronib toolilt maha ja hoiab risti käes. Ja heidab mulle küsiva pilgu.
„Pista see näiteks siia sahtlisse.“ Osutan oma metallist öökapikesele.
„Emps, tead, hemorroidid on pärilikud. Küsimus on vaid selles, kellelt ma need sain.“
Ema lükkab sahtli üsna kõvasti taas kinni.
„Isalt. Kuidas operatsioon oli?“
Oleme pedagoogikatunnis õppinud, et lahutuslaste vanemad püüavad sageli last enda poolele
