Turunišš. Aga kes peale aafriklaste, indialaste, lõuna-ameeriklaste ja hiinlaste oskab üldse pomelotest, topinamburist ja okratest toitu valmistada?
Nii vihastavad mu ülemust terve päev muulased, kes ahistavad teda soovides ta kaupa osta, ja teda ärritab nende vilets saksa keele hääldus. Kuigi ta ise meelitas nad oma kaubaga kohale. Kanell ei saanud aru taluniku küsimusest: „Kas kõik?“
Ja pidi üle küsima, mida talunik sellega öelda tahab. Talunik kohtles teda selgitusi andes nii ülbelt, et ma hiilisin pärast leti tagant minema, et vabandada.
Jooksin turulettide vahel ja otsisin teda. Millalgi jõudsin talle selja taha. Koputasin talle õlale, ta keeras ringi ja ma ütlesin hingeldades:
„Tere. Vabandage palun. Tahtsin vaid öelda, et mul on ülemuse pärast väga häbi.“
„Märkasin seda.“
„Hästi.“
Naeratasime teineteisele.
Seejärel läksin närvi ega osanud midagi paremat öelda kui:
„Lähen siis tagasi leti taha.“
„Oled sa raseeritud?“
„Mida?“
„Kas sa oled raseeritud?“
„Ei, miks sa seda küsid?“
„Sest raseeriksin sind kord meelsasti, enda juures kodus.“
„Millal?“
„Kohe pärast su tööd. Kui turg kinni pannakse.“
Ta kirjutab aadressi paberilehele, voldib selle hästi väikeseks kokku ja paneb nagu kingituse mu määrdunud pihku. See on vaieldamatult üks mu spontaansemaid kohtamisi. Pistan lehekese rohelise turupõlle rinnataskusse ja lähen uhkelt rassisti juurde tagasi.
Eelistan järgnevate tundide jooksul mitte liiga täpselt sellele mõelda, mis mind seal korteris ootab. Muidu erutun liialt ja siis ma ei lähe pärast üldse sinna. Sellest oleks ometi väga kahju.
Kui töö tehtud, pistan haltuuraraha taskusse ja lähen nimetatud aadressile. Helistan uksekella, millel seisab „Kanell“. Ilmselt perekonnanimi. Või tal on nii keeruline ees- ja perekonnanimi, et ta on endale, nagu mõned jalgpallurid, valinud kunstnikunime, mida lollid eurooplased hääldada suudavad. Ta vajutab surinal ukseluku lahti ja ütleb trepikojas valjult: „Teine korrus.“
Astun sammu trepikotta ja uks vajub otse mu taga kinni, puudutades peaaegu mu kukalt ja tekitades tugeva, külma tuuletõmbe, mis puhub mulle juustesse. Ukse mehhaanilise sulguri vars on liiga tugevaks reguleeritud. Kuskil üleval on kruvi, mida tuleks pisut lõdvemaks keerata, et uks natuke elegantsemalt sulguks. Isa käest õppisin. Peaksin ma siia sagedamini sattuma, võtan kord ristpeaga kruvikeeraja kaasa ja teen sulguri korda.
Tõstan seeliku üles ja libistan käe aluspükstesse, lükkan keskmise sõrme sügavale vittu, jätan selle hetkeks sinna sooja ja tõmban siis taas välja. Teen suu lahti ja torkan sõrme võimalikult sügavale suhu. Sulen huuled sõrme ümber ja tõmban selle aeglaselt jälle välja. Seda tehes imen ja lutsin, kuidas jaksan, et keelele jääks võimalikult palju limamaitset.
Ei ole ometi võimalik, et ajan mingile tüübile jalad seksiks laiali, et näiteks lasta ennast korralikult lakkuda, ja endal pole mul aimugi, kuidas ma seal all välja näen, kuidas lõhnan ja maitsen.
Meie vannitoas on palju kasulikke peegleid, mille abil saan endale ise päris hästi altpoolt vittu sisse vaadata. Naine näeb nimelt oma vittu ülevalt kõhu poolt hoopis teisiti kui mees, kui ta voodis peadpidi naise jalgevahel kõõlub.
Naine näeb vaid väikest karvatupsu esile kerkimas ja vahest ka kahte muhku, mis vihjavad välimistele häbememokkadele.
Mees näeb kuuma pärani suud, mida ümbritsevad igast küljest liharäbalad. Tahan näha ennast kõikjalt nagu mees; too näeb lihtsalt naist paremini kui naine ise, sest viimase alumine ots on kuidagi veidralt peidus ümber nurga ehitusega. Täpselt samamoodi tahan esimesena teada, kuidas mu lima välja näeb, lõhnab ja maitseb. Ja mitte lebada ja loota, et kõik läheb peale.
Katsun alati oma vittu, kui istun vetsupotil, vahetult enne kusemist teen testi. Sobran sõrmega vitus, kaevan välja nii palju lima kui saan ja nuusutan seda. Lõhnab enamasti hästi, kui ma pole just ohtralt küüslauku söönud – või India toitu.
Koostis on väga erinev, meenutades kord kodujuustu, kord oliiviõli, sõltuvalt sellest, kui kaua olen pesemata. Ja see omakorda sõltub sellest, kellega tahan seksida. Paljudele meeldib kodujuust. Ei tuleks alustuseks selle pealegi. Aga nii see on. Ma küsin alati enne järele.
Seejärel imen sõrme puhtaks ning loksutan ja lasen limal suus ringi käia nagu oleks see gurmeeroog. Enamasti maitseb väga hästi. Välja arvatud vahel, siis on limal selline hapukas järelmaitse, ma pole veel ära tabanud, millest see tuleb. Küll ma selle välja mõtlen.
Testi tuleb teha iga kord vetsus käies, sest võin sattuda igasugustesse olukordadesse või mul võib vedada juhuseksiga. Ka sel juhul tahan olla kursis oma vitulimatootmisega. Helen ei jäta midagi juhuse hooleks. Alles siis, kui tean täpselt, kuidas on lood mu armastatud, väärtusliku limaga, võib mõni mees selle oma keelega ära lakkuda.
Lima maitstud ja olen vaimustuses. Kõlbab hästi näitamiseks ja mekkimiseks. Smeegmal on vana, pisut trühvleid meenutav maitse; see ajab mehed kuumaks. Enamasti.
Jooksen trepist üles. Ei kõnni aeglaselt ega tee nägu, nagu teeksin seda sageli. Ei mingeid mänge. Ruttu trepilt üles jooksmisega näitan talle, kui kiire mul on ja kui uudishimulik ma olen. Uksel võtab ta mu käed oma pihku ja suudleb mind laubale. Ta juhatab mind elutuppa. Seal on väga soe. Radiaator kütab täie võimsusega. Siin peab ilmselt keegi pikemat aega paljalt vastu pidama. On väga pime. Rulood on alla lastud. Laual põleb väike 25-vatise pirniga lamp. Selle valguses on põrandal näha aurava veega kaussi. Selle kõrval väike kokkupandud käterätt, meeste raseerija ja purk habemeajamisvahtu. Terve diivan on mitme suure käterätiga kaetud.
Ta võtab mu kiiresti riidest lahti. Ainult seelik valmistab talle raskusi. Keeruline lukk. Üles lükkamisest talle ilmselt ei piisa. Ilmselt tuleb riided tervenisti ära võtta. Aitan teda. Ta paneb mu risti diivanile pikali. Pea tagumisse nurka, tagumik otse diivani äärele. Toetan end jalgadega diivaniservale, nii leban seal nagu naistearsti juures, Brökerti-asendis.
Ta võtab end minu ees täiesti paljaks. Seda ma ei oodanud. Mõtlesin, et mina võtan riidest lahti ja temal jäävad riided selga. Seda parem. Ta rinnanibud on juba kõvastunud ja munn pooles vinnas. Tal on väga peenike terava krooniga, kergelt vasakule hoidev munn. Minu poolt vaadatuna.
Ja rinnale on ta lasknud tätoveerida leivapätsi. Kuju poolest pigem vormisai kui rukki- või täisteraleib. Mu hingamine muutub tasapisi rahulikumaks. Harjun kiirelt ebatavaliste olukordadega. Panen käed kukla taha risti ja jälgin teda. Ta jätab asjaliku ja õnneliku mulje. Usun, et mul pole siin teha muud kui vedeleda. Näis.
Ta läheb toast välja ja naastes on tal pähe kinnitatud sisselülitatud kaevurilamp. Hakkan naerma ja ütlen, et ta näeb välja nagu kükloop. Rääkisime neist just koolis. Ta naerab kaasa.
Ta paneb padja põrandale ja põlvitab sellele, öeldes, et ei taha, et põlvedele tekiks sarvnahk. Ta torkab käed kuuma vette ja hõõrub mu sääred sellega sisse. Ahaa. Niisiis alustame päris alt, soojenduseks.
Siis
