ma eksisin. Meil oli määratud veel kohtuda. Mul õnnestus soovitada teda Hiinareisiks. Ja kui stuudio näitas aastakümnete pikkuse hilinemisega „Puhkust Roomas” Pekingis, oli Gregory Peck esietenduse aukülaline.
Kui ma temalt hiljem küsisin, mis teda Hiinas kõige rohkem üllatas, vastas ta: „Mina ise. Uskumatult tore oli kinos vaadata, kui hästi ma ekraanil hiina keelt rääkisin!”
Ma ei tundnud siin galal eriti kedagi, aga liikusin ringi, otsekui otsiksin oma sõpra. Robin Williams jättis rühma tuttavatega hüvasti ja hakkas väljapääsu poole liikuma. Nüüd oli minu hetk. Astusin ligi ja tutvustasin ennast. Pärast komplimente küsisin, kuidas tal õnnestus ära õppida vene keel, viidates ta filmirollile „Moskvas Hudsonil”. Ta vastas mulle vene keeles. Intonatsioon oli suurepärane, kuid ma ei saanud ühestki sõnast aru. Vastasin talle samuti vene keeles, millest nüüd tema aru ei saanud. Lõpuks vastas ta: „Seltsimees, hea supp, tere tulemast; mida pole, seda pole.” Leidsin, et võime nii veel kaua suhelda. Selja taga oli paar tema austajat juba imponeeritud. „Robin, mis keelt sa räägid?” küsis keegi. Robin Williams vastas ka neile, demonstreerides oma vene sõnavara. „Raamat. Sõidame! Aidake!”
„Me räägime albaania keelt,” ütlesin mina. „Mister Williamsil on erakordne keeleanne. Kui ma saadan teile filmi käsikirja, kas loete seda?” – „Aga muidugi, saada mu agendile, ma loen kindlasti,” vastas ta naeratades, surus mu kätt ja pöördus austajate poole. Olin üleliigne ja astusin kõrvale.
Siis nägin omaaegset romantilist filmikangelast Olegi. Ta oli abiellunud väikest kasvu toreda, ümara ja agara Joaniga, keda ta kutsus „minu notsukeseks” ja kes töötas Cinematheque’i reklaamijuhina. Joan sõitis tihti ka Moskva vahet ja arendas energiliselt kõikvõimalikke projekte. Kõige muu hulgas lõi ta Olegile Hollywoodis imagot, tutvustades kõigile Venemaa matinee-iidolit. Oleg vaatas seda kõike oma äraolevate siniste silmadega pealt.Ta õppis inglise keelt, rääkis aeglaselt ja väga selgelt. „Kuidas läheb?” küsisin ma. „Kas kala näkkab?” – „Pošli bõ oni vse, mne oni vse nadojeli…” ja vaatas justkui unistades lakke. Pärast „Punast mantlit” olid nõukogude neiud talle tänaval kaela hüpanud. Siin ei viskunud ta rinnale veel keegi. Kuid nüüd elas ta ilusas majas – aia, basseini ja vaatega Studio Cityle, milles tema teeneid ei vajatud.
Järgmisel hommikul helistasin filminäitlejate gildi ja küsisin, kes esindab Robin Williamsit. Mulle anti agentuuri nimi, sealt uurisin välja konkreetse agendi. Helistasin talle, kuid assistendist kaugemale ei jõudnud. Assistent kuulas mu jutu küll kenasti ära ja lubas mu kirja ja sünopsise Williamsile edasi anda, kui ma need sinna saadan. Arvatavasti rändas saadetis juba agentuuris prügikasti või paremal juhul fännide korrespondentsi hulka.
Agente huvitavad ainult sellised pakkumised, mis tulevad koos mitmenullise tšekiga või kuulsatelt produtsentidelt, režissööridelt või stuudiotelt. Sellestki alati ei piisa. Aastaid hiljem ei saanud ma agentidelt vahel vastust isegi siis, kui rahaline pakkumine, režissöör, kaasnäitlejad ja kõik muud elemendid olid lisatud. Ka ei suutnud agendid stuudios juba töösse minevaid stsenaariume hinnata või ei leidnud nende kliendid aega nendega tutvuda. Kadalipust läbiminek oli kõigile keeruline. Ometi ei võtnud keegi tõsiselt näitlejat, kel polnud agenti (kellele maksta 10 protsenti oma palgast), mänedžeri, advokaati, assistenti jne. Harva oli ka juhtusid, kui agendid oma kliendile tõepoolest tööotsa leidsid. Enamasti oli tegemist sissetöötatud süsteemiga – tootmise filtriga. Tihti võisid suured tähed päästa oma imagot agentide arvel, mängides good cop’i, bad cop’i – hea ja halva politseiniku mängu. Nemad võisid jääda headeks ja naeratavateks, agendid pidid musta tööd tegema. Teenuselt oli aga võimalik teenida. Agentuurid on muutunud aasta-aastalt üha rikkamaks ja võimsamaks, konkureerides stuudiote endiga. Agentide käes on staarid, nendeta ei teeni siin linnas keegi.
Robin Williamsiga ei ole ma rohkem rääkinud ei vene, albaania, inglise ega üheski muus keeles. Ma ei ole teda unes näinud ega ka temas sugugi pettunud. Ma ei mäletaks seda vahejuhtumit, kui see poleks olnud üks esimesi. Samasuguseid on olnud palju, sa tänad õppetunni eest ja tülitad kedagi järgmist. Su hing kasvab sitkemaks, kuni loosipilet võidab. Tihti just siis, kui oled lootuse kaotanud. Mis sest! Seda magusam on võit ning järgmine kaotus on kergem.
Midagi peaksin siinjuures meenutama: alateadlikult olen end alati pannud rasketesse olukordadesse, hüpanud vette tundmatus kohas, otsinud elust uusi väljakutseid, kolinud uutesse võõrastesse linnadesse, kus puudusid sidemed, teadmised, keeleoskus. Võidelnud, et lõpuks võita. Ja kui võit on käes, uksed avanenud, keel selgeks õpitud, sidemed loodud, mugav töökoht ja hea elu kätte võidetud, olen ma lahkunud, edasi rännanud, jättes kõik sinnapaika. Miks ma nii teen? Kas kardan elu rutiini, argipäevasust, igavust, sissetallatud teede tolmu, või sunnib mingi kõrgem vägi uuesti pingutama, õppima, avastama, et jälle võidelda võiduni. Kas pole see hoopis sügavale peidetud sisemine rahutus, uute teadmiste, kogemuste himu. Sadomasohhistlik suunitlus, et kannatada raskusi, tunda valu ning läbi piina ja viletsuse nautida elu? Nautida? Kas ma seda üldse oskan? Jah, nautisin ilusat loodust, kauneid kunste, võluvaid naisi, meeldivat suhtlemist, maitsvat toitu, head veini…
Ometi närib mul hinges, et midagi on puudu, et täius ja harmoonia ei ole saavutatud. Mõjub reisipalavik, nomaadi vere kutse? Kas ma ei väärigi rahu, kerget ja ilusat elu? Miks ma ennast karistan? Teadlikult igatsen vaid heaolu ja rahu, muretut päikesepaistet. Rõõmu, ilu, naudingut igaveses mänglevas kerguses.
„Päikesepaistelise oru serenaadi”.
Tallinnast sõitsin ma Moskvasse, Moskvast Stockholmi, sealt Los Angelesse… Ja kui palju oli vahepeatusi. Mida ma otsisin, kelle eest põgenesin? Kas iseenda eest? Siis ma veel ei teadnud, et iseenda eest pole kuhugi põgeneda.
Mu sekretär ilmub ukselävele, lennukipilet näpus. Ta lehvitab sellega rõõmsalt. „Reisibüroost saabusid Pariisi ja Kopenhaageni piletid. Kas ka meie mahuksime su kohvrisse?” Ta pöörab pilgu valgele kakaduule õlal, kes vaatab vastu ja liigutab pead, justkui kaaluks küsimust. Ari on ilus lind, üleni valge, väikese kollase krooniga peas. Ka suled, mida ta üksindustundest ja protesti märgiks on välja kitkunud, on hakanud tagasi kasvama. Nüüd, kui Jill ta endaga kontorisse kaasa võtab, on rahu jälle majas. Lind peab end hästi üleval ja tervitab külastajaid. Talle ei meeldi ainult neurootilised naised. Ka üksindust ta ei kannata, nagu paljud inimesedki. Ja tema vanust ei tea keegi – 30, 40? Papagoi oma parimates aastates. Jill leidis ta maja eest lahtisest garaažist: lind oli auto alla peitu pugenud. Me ei tea, kust ta pärit on, kelle juurest ja mispärast põgenenud.
Vaatan Arit ja ütlen: „Talle ei meeldiks Pariisi vihm ja külm tuul ja sa ei saa ju teda maha jätta, nüüd kui olete teineteist leidnud!”
Jill annab Arile armastava musi: „Jah, nüüd on mu reisimistel lõpp.”Ta pöörab oma kurva naeratuse minule. „Ma lubasin sulle meelde tuletada, et helistaksid Philip Noyce’ile. Kas ühendan?”
„Jah, kuid anna mulle mõni minut aega.” Ma lehitsen pabereid büroolaual. Olen üles tähendanud mõned märksõnad: „Meg”, „pay or play”, „Agentuur on ekstaatiline”. Ükski märksõna ei vasta ilmselt tõele. Kuid ma pean talle müüma projekti, veenma teda, et see on hea ta karjäärile. Kui mul on režissöör, võin helistada Megi agendile. Kui mul on staar, võin helistada leviosakonda. Larry ütles, et temale stsenaarium meeldib, kuid on vaja nime, millega seda müüa. Sakslastele tähendab Meg kassat. Prantslastele vähem, kuna ta viimane film kukkus seal läbi. Jaapanlased maksavad ta eest head hinda. Neile meeldivad veidi asiaatsete näojoontega väikest kasvu inimesed. Kas tal ikka on asiaatsed näojooned? Jah, kõrged põsenukid, veidi viltused silmad.
„Sa pead mind majas aitama… Osakondi veenma… Ma ei leidnud kuigi palju toetust,” ütles Greg. Sellest on vähe, kui miski stuudio presidendile meeldib. Talle on toetust vaja, keegi ei taha üksinda otsustada. Iga film võib tähendada
